Ma olen lootusetu unistaja. Täpselt samamoodi olen ma lootusetu romantik. Need vist kuuluvad kokku.
Minu elus on nii palju elusat. See peidab end elu pisidetailides. Äsja ahjust tulnud õuna-banaanistruudel või vorstipirukad, soe jalgu krõbistav jalavann pärast jahedat jalutuskäiku, villased sokid, nurruv kass, Norah Jonesi muusika, vihmakrabin, tolmukübemed õhus, taskusse peidetud komm, ilus sõna, meega tee, õidepuhkenud lill, ilusad pildid, ema tehtud kapsarullid, jalutuskäik metsani ja tagasi... Seda on nii palju. Ja kui neid märgata oma väiksuses, ärkavad nad ellu ja panevad ka minu elama. Täiesti eriliselt.Minu maa
Olen elanud alati elu, kus mitte midagi pole tulnud sõrmenipsu saatel. Mäletan aegu, kus vanemate sissetulek polnud mainimist väärt. Sellele vaatamata oli minu elu lapsepõlves kui üks suur muinasjutumaa. Kasvasin üles päris nukkudega, imevidinad nagu Tamagotchi või Furbi jäid minu jaoks müsteeriumiks. Kõigil olid, aga mina ei osanud nendega midagi peale hakata. Isegi Barbie tuli minu ellu palju, palju hiljem ning seda juba pigem selleks, et oma õmblemisoskust arendada. Olin üldse natuke vastuvoolu ujuja. Võiks arvata, et olen seda praegugi.
Väita, et minu lapsepõlv oli õnnetu, oleks üks suur vale. Minu elu oli täis kujutlusvõimet. Minu ülesandeks jäi endale silme ette manada pilt, kuidas päkapikud üle mu toa kõnnivad, kui ma magan; kuidas jõluvana saaniga üle taevakaare sõidab; kuidas kõrvits Halloweeni ajal mind meeles peab; kuidas minu nukk elab oma õnnelikku argipäeva. Minu ülesanne oli mõelda. Elavalt.
Peatage maailm - tahan väljuda!
Üha enam tundub mulle, et maailm, kus elame, liigub liiga kiirelt. Eneselegi ootamatult oleme maha maganud peatuse, mis oleks andnud meile nii palju enam, kui see aknast vaadates tundus. Kuid jätsime võimaluse kasutamata. Juhuse ilu jäi kogemata.
Vahel ma kardan, kui mõtlen, milline saab olema minu laste lapsepõlv. Ühelt poolt karjub minus kohustus neid kõige selle eest kaitsta, mis tänases maailmas hästi ei ole, teiselt poolt ei saa ma neid ka kõigest sellest sunniviisiliselt eemale hoida. Keelatud vili on magus? Jah, tõepoolest. Mind pole kunagi keelatud midagi tegemast, kuid olen leidnud ise tee tõeni. Selle tõeni, mis minu sees on.
Ma ei tea, mis praegu maailmas toimub. Kõige tavapärasem meelelahutus paneb tihtipeale pead vangutama. Millest me oma meelt lahutame? Miks üldse peab millestki oma meelt lahutama? Meelt peab oskama hoida ja väärtustada. Samamoodi ei tohi lasta ajul nüristuda ja soovidel kustuda. Nendel päris soovidel.
Ainus mida ma tean on see, et ma tahan, et kunagi tulevikus oskaksid kõik oma ellu natuke rohkem unistusi tuua. Eriti lapsed.
Ilusad mõtted ja äratundmisrõõm! =)
ReplyDelete