Omamoodi talupidaja

Täna ärkasin varakult ja võtsin enda jaoks aega. Vaatasin lapsepõlvesaadet, jõin tassitäie teed, saatsin paar e-kirja teele, uurisin natuke Vormsi kohta ning avastasin end hommikusöögi peale mõtlemast. Lippasingi siis kasvuhoonesse, et võtta sealt paar päikesesooja tomatit ning urgitsesin mulla seest välja mõned värsked kartulid. Viimased maasikad põske ning möödaminnes kurkide kastmine... Mmm, ja siis veel basiilik!
Köögis salatit nosides, Vikerraadiot kuulates ning oma mõtteid mõlgutades, märkasin äkki laual üht kevadist Oma Maitset ning hakkasin seda sirvima. Olin selle riiulist eile välja urgitsenud, kuna mõte on teha täna oma lemmiksibulapirukat. Nimelt meie suur selleaastane sibulakasvatus kandis vilja ning nüüd on terve kuurialune suuri ja pirakaid siiruviirulisi täis. Mäletan, kui väiksena sibulat toorelt sõin ning selle vägiteoga palju tähelepanu pälvisin. Nüüd on see komme taas mulle sisse tulnud. Usun, et sibulas on palju väge.
Kuid lisaks sellele pirukaretseptile jäi mulle silma veel miski. Nimelt artikkel ühest omamoodi talupidajast. Kopra karjamõisas Valgamaal elab talunik Jüri, kes kasvatab kanu, kes munevad siniseid, rohelisi, lillakaid ja sibulakarva pruune mune. Mulle hakkas see lugu kohe meeldima! Sain vastuse mitmele oma küsimusele, mis mind on aastaid vaevanud. Näiteks sain teada, et maakanade munad on kollased ainult siis, kui linnud väljas käivad ning nõgeseid ja lutserni süüa saavad. Talvel laudas on ka maakanade munad heledad. Suurtes kanafarmides antakse lindudele toiduks juurde karotinoide - kui neid liiga palju saab, läheb muna oranžiks. Jüri ütleb selles artiklis, et tema oma kanadele karotinoide, soja ega maisi ei anna, vaid kasvatab ise nisu ja otra, mida linnud nosivad. Lisaks kasvatab Jüri mitut värvi porgandeid, mida restoranid heal meelel ostavad. Ürdiaias kasvavad lisaks petersellile ja tillile ka basiilik, tüümian, pune, salvei, rosmariin, rukola ja erinevad salatitaimed. Karjamõisas on Eesti suurim lambakasvatus. Loomad ei ela seal külmal eurotsementpõrandal, vaid soojal ning puhtal põhul, kus on hea olla. Talunik on mitmele mahajäänud vallakeskuse hoonele taas elu sisse löönud - villakuivati, rosmariiniaed, rohelise sibula kasvandus... Maheviljelusega hakkas Jüri tegelema, kuna polnud raha väetist osta ning lisab, et ka iseloom on tal veidike laisavõitu: Neid väetisi peab ju õigeaegselt panema. Mina olen selline, kes mõtleb, et homme ka päev. Kui tahad väetisega suuri saake saada, siis nii ei saa. Mahe olla on lihtsam ja mugavam, mul kõik asjad kasvavad ise oma loomade sõnniku peal. Selliseid Jürisid võiks meie maal rohkem olla, tõepoolest.

http://www.koprakarjamois.ee/

Nüüd siis see retsept, mis täna teostust leiab. Loodetavasti kellelgi veel kunagi.

SINEPINE JUUST-SIBULAPIRUKAS ehk Teele lemmiksibulapirukas
Nii irooniline, kui see ka pole, siis piruka valmistamiseks pole vaja mune lisada.

Tainas: 
180 g võid
3,5 dl nisujahu
0,5 tl küpsetuspubrit
1 tl soola
90 ml külma vett

Täidis:
800 g mugulsibulat (olen rohkem pannud)
30 g võid
1,5 tl kuivatatud tüümiani
tšillihelbeid
pisut riivitud sidrunikoort
3 sl äsjapressitud sidrunimahla  
u 200 g juustu
3 sl (Inglise) mahedat täisterasinepit (olen kasutanud Salvesti sinepikastet)
vett

Lehelisema taina vamistamiseks pane või 30 minutiks sügavkülma. Jahu, küpsetuspulber ja sool kaussi ning hoia kuni või tahenemiseni jahedas. Siis sega kuivained hästi läbi, riivi jämeda riivi abil hulka või, sega veel. Lisa külm vesi ning suru võimalikult vähe segades ühtlaseks tainaks. Mähi toidukilesse ja jäta 30 min külmikusse.
Sel ajal valmista täidis. Haki sibul ning kuumuta võisel pannil aeg-ajal segades ligi 10 minutit. Maitsesta töö käigus tüümiani, soola ja tšilliga. Lisa nii palju vett, et see sibula kataks, ning jäta nõrgale kuumusele hauduma seniks, kuni sibulad on peaaegu lagunenud. Lisa sidrunikoor ja -mahl ning jahuta segu. Seejärel riivi juust, aga selle arvestusega, et osa juustust jääks piruka peale puistamiseks.
Määri pirukavormi põhi ja servad võiga ning kata 3-5 mm paksuselt ühtlaseks rullitud tainaga. Täkesta pind ning küpseta põhja ahju keskosas 220 kraadi juures ligi 10 minutit. Määri tainapind üle sinepiga ning vala peale sibula-juustu segu. Kata järelejäänud juustuga ning kõpseta 180-kraadise ahju alaosas 40 minutit ehk kuni täidis on hüübinud ja pirukas sobiva tooniga. Serveeri jahtunult.



Kuigi retseptis on mõeldud ümarat vormi, siis mina olen tavaliselt suurele ahjuplaadile selle teinud. Nii saab rohkem ja küpseb kiiremini, kuna täidis on õhemalt!

Kadakate vahel

Nagu lubatud, siis vaatan tagasi peagi möödunud suve viimasele suveelamusele. Kahjuks ei ole mõtetel ja emotsioonidel sellist püsivust, nagu võiks olla. Juba olen talletanud mõned hetked, teised on muundunud, kolmandad kõikide teiste vahel sootuks ununenud. Mäletan toda õhtupoolikut, kui teadsin, et nüüd ootab mind vaid kodu, kuid suveseiklustega on selleks korraks lõpp. Kõndisin mööda Emajõe kallast, vaatasin üksikuid inimesi, suu naeru täis ja Vormsi päike kotis. Sõna otseses mõttes.
Minu üleeelmise postituse soovid läksid täide. Nüüd tollele hetkele tagasi mõeldes, kui ma seda kirjutasin, mäletan, kuidas hinges oli veidike kurbust ja natuke seiklusjanu. Sõit Haapsalu Augustibluusile ja Vormsi saarele oli kui vesi minu leegitsevale tundele kuskile minna ja midagi kogeda. See oli vapustavalt meeliülendav sõit! Haapsalu väikesed kohvikud, kaks päeva täis meeleolukat muusikat ja inimesi, vaikust, rahu, hommikusi ja õhtuseid suplusi, kunstigaleriisid ja pitsilisi maju. Meri, õhk ja unustamine. Olin ainult hetkes tookord ja ei osanud midagi enamat tahta.
Kuigi kõik kontserdid olid omamoodi elamust tekitavad, siis parimad elamused tekkisid ikkagi siis, kui oli heledam. Õhtune pimedus oli kuidagi inspireeriv, kuid mitte masside sees. See-eest Haapsalu raudteejaamas esinenud El Trio (LAT) jättis sumedas päikesevalguses ja -soojuses ehk kõige parema mulje. Sealne muinasjutulik õhkkond oli kui Ilon Wiklandi raamatust väljunud... Mida see arvatavasti oligi.
Haapsalus on eriline aura, vaikus, olemine. Sealne promenaad, väikesed puumajad, purskkaevud ja merelained, mis vastu kallast loksuvad, on kuidagi erilised. Omanäolised...
Hommikul katusel vihma muusikat kuulates ei uskunud ma, et meie reis pikeneb, kuid nii see juhtus. Sattusime Vormsile, kust pärinevad minu saare kõige ilusamad ja elavamad mälestused. Tartuffil Joonsi ja Ehini "Vormsi perestroika" ärkas klibustel randadel taas ellu. Kuulsin hiiukandle kõla oma kõrvus mängimas, kui silmad sulgesin. Nüüd tead, et Saxby tuletorni kõrvale loojuvad Eestimaa kõige kaunimad päikesed. Igal õhtul. Selle saare punaseks värvitud majad tekitavad igatsust...
Kui istuda mandrilt praamile ja jätta maha see suur maalapp koos oma muredega ning sulgeda meretuules korraks vaid silmad, siis olen valmis võtma vastu kõige suuremaid seiklusi. Vormsi surnuaed on võluv oma väiksuses ja vaiksuses. Alati on näha, kui keegi on veel sinuga seal, kaugemal asetsevad rõngasristid peidavad endas kauget ajalugu ja inimesi. Armas Vormsi kirik, mille kohta nii palju uut ja huvitavat kuulda sai. Kaunis Rumpo oma kadakate, hobuste ja lõpmatusega. Kaunis Rälby küla, kus igal maja värava küljes asetsevad talunimesildid näitavad ka mandri rahvale, millise kooskälaga sealne külarahvas koos eksisteerib. Ööbimine mere ääres, tähed suurel rõdul pimedas augustiöös ning merevesi, mis on nii madal, et ujumine on võimatu. Armas maja mere ääres, kus on käidud mitmeid kordi. Köögis on vana kiiktool, kuhu on jäänud palju mõtteid ja ilusaid olemisi... Kaev ja selle kõrval suured heinakuhjad, lammaste määgimine kostub elumaja tagant. Terass ja suur muruplats. Kui võluv!
Kurb oli kõiki neid seiklusi seljataha jätta. Samas on turvaline ümiseda: nii hea, nii hea, on mõelda siis, et kuskil rannaliiv. Ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Meie seiklus lõppes Põhjaka mõisas imehea söögi ja paitava muusikaga. Kahju oli hetk, kui pidin tagasi jõudma oma igapäevarutiini.
Nüüd on see siis käes. Homme alustavad paljud koolid oma uut õppeaastat. Mina alustan esmaspäeval. Tublima ja tugevamana kui kunagi varem.

Suvest läbi sumanud

õhetan õnnest
olin surmraskest suvest 
läbi sumanud
(Elle Eha Are)

Olen parandamatult maainimene. Kätte on jõudnud juba hilissuvi ning lähemale hiiliv sügis naelutab mind üha enam siia, koju - puupliidi, küünalde, tumedate augustiõhtute ja jaheda muru keskele. Siin on lihtsalt igal aastaajal just see kõige õigem olla. Ei vahetaks mitte kunagi ühtegi maal veedetud päeva linna betoonmajade ja asfaldi vastu. Olgu väljas tilkuvad räästad kevadpäikese soojates kiirtes, tulpide meri aiapeenral, suveõhtu lõkke ääres, maasikapeenral veedetud tunnid, kosutavad suplused, sumedad augustiõhtud, esimesed punased pihlakamarjad koduvärava kõrval, esimesed punased õunad, kollased-punased lehed, talvised metsateed või piparkoogid kodusel ahjuplaadil. Ainult siin on kõik õige. Vähemalt minu jaoks. Aasta toimib siin harmooniliselt.

Muidugi on ka linnas veedetud päevad toredust täis. Ülikoolilinn hakkab vaikselt juba noortest täituma, elu saab tänavatel uue tähenduse. Veidike kurb ja läppunud suveõhk Tartu südalinnas on asendunud ootusärevusega ning lillemüüjatega, kelle valmistatud lillekimpe ei trumpa üle ka kõige vägevamad lillepoed. Nii värvikirevast ja kirkast maailmast ei saa lihtsalt niisama mööda kõndida. Tartu on tõesti heade mõtete linn. Igatsen juba veidi neid mahedat valgust täis päevi, kui saab kõndida Supilinna või veel parem Karlovasse. Sealsed kaltsukad ja vanakraamipoed, kohvik Anna Edasi ja toredad inimesed ning malbe õhkkond paneb mind uskuma, et Tartu vaim on olemas. Mäletan oma esimest külastust Anna Edasisse. Armas sõbranna oli seal eelnevalt käinud ja rääkis pidevalt, kui tore koht see ikka on. Ei läinudki kaua aega mööda, kui avastasin end temaga koos sinna minemast. Armusin sellesse kohvikusse kohe, kui sinna astusin. Veendusime koos, et tegemist on Tartu kõige ilusama ja armsama kohvikuga. Sinna on alati hea jõuda. Nende seinte vahele on jäänud palju ilusaid kohtumisi, luulet, kauneid vestlusi. Tuleb välja, et ega linn ei piirdu üksnes betooni ja asfaldiga. Tartu puumajad on tõestuseks sellele, et ka linnas võib leiduda soojust ja inimlikkust.

Mulle meeldis sellel suvel loetud Mika Keräneni "Minu Supilinn". See avatus ja lihtsus, mis sellest raamatust vastu kajas ja edasi kandus oli kaasakutsuv ja kosutav. Miks kaasakiskuv? Kuna mul tekkis tunne, et tahaksin võtta raamatu külje sisse joonistatud kaardi ning jalutada kõik need teed ise läbi. Mind pole Supilinnaga kunagi midagi sidunud - mul ei ela seal ühtegi head tuttavat, satun sinna harva. Kuid see raamat oli võluv. Kes pole selleni veel jõudnud, siis soovitan kuulata väikest fragmenti raamatu algusest järjejutuna. Sattusin sellele paar päeva tagasi ja sain veel mitmes kohas naeru pugistada. http://www.youtube.com/watch?v=p0r8j9GEY4g

Ja Tartus on paljugi veel. Tartu ülikooli kohvikus on nüüdsest jazziklubi, kus hakkab nii mõndagi huvitavat toimuma. Kujutan ette, et võin end sinna unustada. Ning loomulikult Werner, Tartu Loomemajanduskeskus, Athena kino ja palju muud.

***

Nüüd pean ajas kaugele tagasi liikuma. Mäletan, kui istusin köögis laua taga ja kirjutasin siia oma selle suve esimest postitust, seejärel kadusin suveöhe. Nüüd on sellest jäänud üks ere mälestus...

Minu eelmises postituses külanud soov läkski täide! Kuid sellest kirjutan juba järgmine kord.

***

Suvi on nüüdseks ametlikult lõppenud. Ees terendavad kohustused, mis ei lase end oodata. See suvi oli vapustav. Väpustav tänu kõigile nendele hetkedele ning inimestele, kes minuga koos olid ja kes mul aitasid luua muinasjuttu. Aitäh!

Üks ilus video, mis on kui mu suvi. 

Meri

Tänane öö polekski nagu see päris. Ritsikad siristavad ja on nii soe. Kohe füüsiliselt tunnen, kuidas tahaksin olla mere läheduses. See lõhn, need hääled, see tuul. Tahaks päikese soojusest õhetavat liiva oma varvaste vahele ning tumedat taevast täis tähti. Lähedal asuvat metsa ja lehtede sahinat. Suve viimaseid hetki tahaks nautida just mere ääres, just sinna tahaks ma praegu. Kuid ma usun, et mõtlen veel midagi välja ja lähen ja olen kuskil seal. Kui mitte päris, siis kuidagi ikka. Kas või läbi raamatute, läbi luule.

Mu mõttelagedus on lausa häirivaks muutunud.

Tere tulemast, mu august!

Kätte on jõudnud suve viimane kuu. Kõige pimedam, hubasem, soojem, külluslikum. Ootusärevam.

Eile vaatasin ja ootasin Sind nii kaua. Lõpuks oled Sa siin. Lõpuks.

Olen alustanud uue projektiga. Võtsin igavusest või soovist midagi uut proovida (pigem viimane) ette ühe vana ukse ning hakkasin seda uueks tegema. Värv on maha võetud, mitu korda juba pahteldatud ka. Nüüd viimane lihvimine ja siis võib juba värvipintsli kätte võtta. Oh, kui tore see on!

Otsustasin täna siiski minna Draama festivalile. Hing ei kannatanud enam mitte minemist. 

Ja andestust minu mõttelageduse pärast. Parandan end veel.

...