Friday 23 December 2011

Oled Sa päris?

Tere, minu!

Mäletan, kui loobusin Sinusse uskumast pärast kõiki neid pikki kirjavahetusi ja unetud öid, kui uskusin Sind rohkem kui midagi muud. Võisin tunde olla üleval ootuses, et äkki täna on see päev, kui juhtun Sinu imesid nägema. Kuid Sa tegid suurepärast tööd - ma ei saanud kunagi teada, millistelt radadelt Sind kohata võin. Mäletan selgelt kõiki neid hommikuid, kui olid jätnud mulle lisaks kingitustele ka ärevust, soojust, rahu. Mu elu oli muinasjutt tänu Sinule.

Päev enne Su saabumist oli mul juba raskusi magamajäämisega. See oli nagu päev enne sünnipäeva, kui teadsin, et hommikul ootab mind kook, lilled, õhupallid ja pakid. Aga nüüd oli kõik hoopis teisiti. See olid ju Sina, kes mulle külla pidi tulema. Palju kaugemalt koos kõigi oma kaaslastega - lindude ja päkapikkudega. Ma ootan Sind iga aasta võrdselt palju.

Ei mäletagi aega, kui otsustasin Sulle enam mitte kirjutama hakata. Korraga olin lihtsalt aru saanud, et Sa ei tule enam selliselt minu juurde tagasi. Oled küll minu mõtetes ja hinges, kuid midagi jäi just kui puudu. Samas tuleb tunnistada, et ärevus säilis ning hinge ja südame kokkukõla oli täpselt sama helisev.

Täna, kui ma Sinu peale mõtlesin ja perega koos köögis toimetasin, küsisin ma endalt, oled Sa päris? Pidin vastama jaatavalt.

Ilma Sinu olemasoluta poleks võimalik see, mis on jõulud täna ja tulevikus. Ilma Sinuta poleks võimalik see, et oleme ikka alati perega koos siin, minu talus. Sina tekitad minusse alati jõulutunde, Sina paned mind iga aasta lõpus kuuske ehtima ja piparkooke valmistama. Sina teed mu korraks taas tagasi lapseks. Sa lased mul uskuda, unistada ja loota. Sa annad mulle kindlustunde, et vähemalt on midagi, millele võib alati kindel olla. Sa teed mu aastate viimased nädalad turvaliseks.

Ühes võin ma kindel olla - varsti Sa tuled ja me näeme jälle! Täpselt nii nagu vanasti...
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...