"First of January is the first blank page of a 365 page book. Write a good one." (Brad Paisley)

Kohe-kohe hakkab 2012. aasta lõppema ja vahetama end uue vastu. Olen paar päeva liigutanud mõtteid minevikus ja mõelnud, mida see kõik tõi ja viis. Mis oli päris minu õnn ja kurbus aastas 2012. Mis mõtted ja lootused valdasid mind aasta tagasi. Kuidas sain tugevamaks, mis õnnestus, mis kriipis südant. Tundub, et mida vanemaks, seda kvaliteetsemaks muutuvad minu aastad. Nad on küll kiired lõppema, kuid ikkagi jääb mulje, et juba niigi hea aasta on lihtsalt eelmänguks veelgi paremale. Lastes end korraks minevikurajalt kõrvale astuda ja libisedes tulevikku, siis ei ole võimalik, et ma endale selle mõttega kuidagi liiga teeksin. Uut ja head aastat on mul kohevarsti kindlasti vaja. Sest see muudab mind kindlasti veel rohkem. Sügavuti.

Minu möödunud aastas oli palju seiklusi. Võiks öelda, et see oli üks suur vallutuste aasta. Suvel sõitsin läbi tuhandeid kilomeetreid Eestis. See oli vist mõeldud olema, et tasakaalustada minu tulevat aastat, kui ma arvatavasti eriti palju oma kodumaa metsade vahel autoga (bussiga, rongiga) tiirutada ei saa. Ma käisin külas, mitmel korral Tallinnas, kuhu jäid alati maha vahvad mälestused. Mis siis, et olen alati valmis tunnistama: Tallinn pole minu linn. Kuid samas olid need vahvad olemised ikka. Olin esimest (ja arvatavasti ka viimast) korda autos, mis läks pärast seda mahakandmisele. Ei-ei, see polnud kuidagi seoses minu istumisega selles, vaid auto oli lihtsalt vana. Kuid õhku ta lendas või vähemalt plahvatus kostus küll üle terve Mustamäe. Ekstreemne, aga lõppkokkuvõttes naljakas ka. Või kui otsustasin teha oma lühima peatuse Tallinna bussijaamas. 20 minutit kestis lõpuks vist siiski. Kuid selle ajaga sain Tallinnast rohkem ammutada kui vaja.

(Taas)Avastasin enda jaoks Haapsalu võlu. Käisin seal suve jooksul kolm korda. Jalutasin mitmeid kordi promenaadil, elasin arvatavasti kõige armsamas majas katusekorrusel koos valge päevavarjuga aastast 1905. Vot see oli juba midagi! Hommikul ujuma ja ilm ei loe! Kui sajab, siis ongi hea. Kui päike, siis veelgi parem. Merevesi oli küll jahedavõitu, aga samas nii lähedal, et trikoo selga ja minekusse. Ja mitte keegi ei vaata imelikult. Oli vaba aeg. Iseendale. Haapsalusse jäi palju ilusat muusikat ja imekspandavaid inimesi. Muusika jõud on ürgne ja võimas. Maailm ongi muusika. Vähemalt nendel Augustibluusi päevadel keerles kõik ainult selle ümber. Linn on rahvast täis ja kõik hingasid ühes rütmis, kui välja jätta need joogised, kellel kõik ainult pudeliga samas rütmis kõliseb. Aga see on juba paratamatu osa festivalielust ja suvest üldse. Aga ma usun, et sain pudeliinimeste ignoreerimisega suurepäraselt hakkama.

Käisin Viljandi folgil oma sünnipäeval. Need olid ühed soojemad päevad üldse, mis sellel hetkel Eestimaa kohal olid. Istusin ja lõõtsutasin Viljandis ja kuulasin head muusikat. Sain kokku oma heade inimestega. Ma läksin folgile ilma ühegi plaani või lootuseta, aga mul oli väga-väga tore. Elasin väikeses puust majas Viljandi südalinnas, kuid sellest hoolimata väga rahulikus kohas. Kõige eredamad mälestused korjasin kokku mitte suurlavade, vaid just selle maja eest. Hommikul kohvikruus käes ja folgise Viljandi ärkamine... Selles on midagi müstilist. Kes tundnud, see teab, millest räägin. Sattusin ühel hommikul jutuvestmistuppa. See oli midagi nii rahulikku ja head, et ikka veel tuleb soojus hinge ja südamesse, kui sellele tagasi vaatan. Ja kahetsus, et miks mul ometi polnud arukust, et märkmik kaasa võtta ja midagi üles kirjutada.

Vormsi. Jah, see arvatavasti kõige südamelähedasem saar terves Eestis. Vihmane suvehommik eespool räägitud Haapsalu katusetoas sai saatuslikuks. Tegelikult polnud me veel täiesti kindlad, kui sealt oma kodinatega alla veeresime, et kas autosse istudes hakkame veerema Tartu või Vormsi suunas. Aga mõte ei lubanud end niisama unistuseks muuta. Kui juba siin, siis lähme! Nüüd ja kohe. Sellest sai vist küll minu aasta sõit. Vormsi kirik, külateed, punased majakesed, metsad, niidud ja päikeseloojangud. Veidi ekstreemsust taaskord ja voilaa! Me naersime ja naersime ja sõitsime terve saare läbi. Tegime oma hommikused kaste sees jooksmised koos lammastega võidu ja vallutasime saare ilusamad kohad. Ja lõpuks jäi nii palju nägemata. Kui ootasime koos teiste mitmete autodega praami, siis igas südames tuksus väike soov, et äkki me tõesti praamile ei mahu. Maismaa oma kohustustega tundus sel hetkel mõttetu. Kui lõpuks praami peal olime, rääkisime elust ja inimestest ja minust käis läbi mõte, et oleme natuke muutunud. Sest meil on nüüd mälestused, mida saame trumbina ära kasutada, kui elu oma rutiini tagasi liigub.

Käisime veel mitu korda mere ääres. Sumasime soolases vees oma heledate kleitidega. Jooksime kui meeletud mööda mereääri. Kabli ja Matsi rand. Tegime lõket, sõime ja kuulasime elavat muusikat. Vaatsime tähti ja joonistasime oma unistusi nende vahele. Nendel hetkedel tundus kõik võimalik. Sest hinged olid vabad.

Need väikesed külakesed ja paigad Eestimaa pinnal on palju, mida sai kõiki külastatud. Ja kuigi ma isegi ei taha usukuda, et mul kõikide nende nimed meeles on, siis nende erilisus ja omapära on hinge talletunud.

Käisime kursaõdedega Lõuna-Eestis. Oli see alles sõit! Ja milline kõikumine maa ja taeva vahel otseses tähenduses. Ma ei mäleta, millal ma oleks viimati nii palju kordi roninud vaatetornides, kui ma seda tol korral tegin. Olin õhtuti rampväsinud, aga mul ei lähe iial meelest need sõidud Setumaa külade ja metsade vahel, naermine Vene raadio üle, lõputud söömismaratonid, kalapüük, põgenemine paduvihma eest ja kõndmine kasteses murus, ühes käes maasikad, teises herned. Kui nüüd pingutada oma mälu, siis tuleb meelde, et ilmaga ei vedanud - külm oli. Vist. See, mida sai kirutud, on nüüd kuidagi ununenud.

Võib jääda mulje, et ainult suvemeenutuste peale võikski minu aasta ehitada, kuid pole tõsi. Talvel sai istutud luuleõhtutel Tartus ja käidud mitmel korral külas. Sain organiseerida mitmeid konverentsi- ja infoõhtuid, mis oli suur lust ja rõõm, millest hoidis kõvasti käest ka töö. Sain kuulata palju häid kontserte ja olla koos oma kallitega. Käia teatris ja kinos. Kuulata sõbrannaga lihtsalt lindude laulu ja vaadata, kuidas päike loojub. Teha maalilisi pilte. Istuda taaskord jahedas suveöös Tartuffil ja vaadata filme. Sõita Emajõel mootorpaadiga. Käia oma armsate pool jutustamas ja kutsuda neid endale külla.
Kandideerisin vahetussemestriks välismaale ja kevadel ma mitte ainult ei uskunud ja lootnud, vaid olin juba kindel, et see tuleb! See kõik on veel ees.
Olin õnnelik selle kõige suuremas vormis ja mõttes.

Loomulikult oli tagasipõrkeid. Kuid neid on vaja. Lõppkokkuvõttes on need lihtsalt väikesed kõikumised minu muidu üha tõusvas joones.


Pole juba mitu aastat endale mingeid uusaastalubadusi andnud. Vähemalt mitte sellisel moel. Muutmiseks on vaja teha suurt tööd ja kalendri vahetamisest seinal pole selles osas kasu. Minu uus aasta tuleb eriline, sest lähen Eestist ära ja vaatan maailma siin kõrvalt. Selline elu võib saada saatuslikuks. Ma lähen talle julgelt vastu.

Loodan ja tahan lubada endale, et...
- mul tuleb maailma kõige huvitavam ja kogemusterikkam semester,
- olen rohkem koos oma pereliikmetega,
- olen rohkem koos oma teiste kallitega,
- käin reisimas,
- õpin rohkem kunstiajalugu,
- proovin võimalusi, mis mulle avanevad, et õppida välismaal,
- käin rohkem kohvikutes ja kunstimuuseumides,
- kirjutan kirju. Käsitsi ja neid päris
- leian endale uue ja huvitava trennikoha,
- laulan ja tantsin,
- õpin ära saksa keele,
- loen palju
- kirjutan
- ....

- Elan õnnelikult!

Head numbrit 2013!

Vaikne esmaspäev

Ükskõik kui tormiliseks on kujunenud päevad peagi lõppenud aastas - minu viimane nädal on taaskord turvaline. Märkan, et mida intensiivsem on aeg enne pühi, seda suuremat rahu toovad pean-mitte-midagi-tegema täis päevad. Saab olla tühiselt, kuid kokkuvõttes teha kõige olulisemat. Istun sõbrannadega kohvikus, naeran ja vadistan ning tunnen rõõmu lõpuks ometi sellest päris talvest, kus külm tahab nina ja varbad haarata ja sellega kus seda ja teist minema lipata. Saan mõelda oma inimestele ja nendega koos olla. Tunda tänu. Seda suurt ja võimast tänu, mis on väärt olnud tunnetamist igas möödunud hetkes. Mis parata - tahes tahtmata kipuvad vahel argipäeva mured ja kohustused lämmatama seda tänu, mis on päris. Aga iga aastat saab paremaks muuta tänutunnet suurendades. Kasvatada armastust, tänu ja hoolivust maailma ning enda vastu.

Olen hakanud kasvatama traditisooni. Igal jõululaupäeva hommikul haaravad käed iseenesest raamaturiiulist "Bullerby laste" järele. Kaaned on juba lagunenud ja selged pliiatsijooned, mis said kord nii sügavalt mänguhoos kaanepildile viidud, ikka veel alles. Avan peatüki, kuidas Bullerbys jõule peeti. Mäletan, kuidas nägid välja minu lapsepõlvejõulud. Mitte ükski aasta ei saanud ma jõuluööl und. Iga krabin ajas ülesse, sest just siis võis kuskilt välja ilmuda punase mütsiga tegelane. Olin iga kord veendunud, et täna mul veab ja nüüd ta ei pääse. Võin minna ja öelda uhkusega, et mina olen näinud ja kui teie ei usu, siis ise teate! Aga ikkagi olid nad nii vaikselt toimetanud. Hommikul olid pakid kuuse all, kapi peal värskelt kooritud mandariin, väikesed jäljed viisid õue põõsa alla. Taaskord olin ma õiged hetked maha maganud. Aga ma uskusin sellest kõigest hoolimata. Ja ma olin veendunud, et minu kodus on need kõige õigemad jõulud. Kandikule meisterdatud päkapikumaailm koos väikeste päkapikkudega ja majaga elas oma argipäeva. Kraapisin lume alt välja sammalt ja seadsin päkapikud oma väikeste hobuste ja teiste loomadega sellele toimetama. Majja pani ema küünla. Kui ta selle õhtul põlema pani, siis kumas aknast valgust. Seal elasid koos päkapikkudega minu usk ja muinasjutt. Õhtul põrnitsesin maja nii kaua, kui silm kinni vajus. Soov näha kas või üht päkapikku end liigutamas oli nii võimas, kuid unemati tuli alati varem. Olin kindel, et ta teeb päkapikkudega koostööd. Aga hommikul olid minu päkamaailmas kõik kujukesed endale uue koha leidnud. Vahel harva ei liigutanud nad öösel kordagi. Siis oli natuke nukker ka. Isegi emal oli...

Aeg on edasi liikunud ja jõuluööl on samasugune uni nagu igal teisel päeval. Aga hommikul ninna tungiv kohvilõhn, maiustuste küpsetamine ja vanematega süldipoti ümber jooksmine annab kaitset halva ja kurja eest ning lootust, rahu ning eelkõige tänu ja aega mõelda nendele, kes on päriselt minuga. Sellele, mis on oma.

Head igasse pühasse päeva!

~Teele~

Elu on ainult karussell

Aeg kaob kuidagi märkamatult. Elan ja olen ning korraga on kõik möödas. See mida on juba ammu oodatud ja see, mis pole veel mõtteks formuleerunud. Elu on praegu uskumatult äkiline. Tõuseb ja laskub kiirelt ja järsku. Liigub nagu kahtlane raudkarussell Tallinna lõbustuspargis, mida 5-aastaselt külastasin. Mõtted on kuidagi ärevad ja tihedad. Jooksen ringe ja tahan loota, et see viib kuskile ning usun, et kunagi saan endalt maha heita kõik need kiirustamised ja ärevad hetked. Tuleb see päev, kui saab võtta raamatu ja olla. Päris.

Liikusin eile mööda linna. Mul oli pool tundi bussini aega. Seisin õhtuses raekojaplatsil hõljuvas õhus ja tundsin, et kui nüüd peaks tulema lõpp, siis oleks see praegu ja siin. Kuigi need päeval okastraati meenutavad jõulukaunistused heitsid tol hetkel oma helesinist valgust inimestele, kes seal all tormasid, siis kõhe muusika ja inimeste kiirenevad sammud ei lubanud mul rahu tunda. Tekkis tunne, et tahan põgeneda maailmast, kust päevastel tänavatel on kosta plaadimuusikat, mis tuletatab igale möödujale meelde, et jõulutaat on meie poole teel. Istusin bussi ja proovisin rahuneda. Kui väljusin, tundsin, et tuul tahab mind minema lüüa. Lumi oli igal pool ees ja takistas. Jõudsin koju. Ja uskusin siiralt, et jõulutaat on meie poole teel. Ta tuleb... õige pea.

Meenutasin veelkord seda karusselli. Ma olin ise selle juhtijaks. Mingi hetk sain aru, et kui kang alla viia, siis laskun ise ja teen ainult rahulikke tiire. Ümber iseenda. Pärast seda oli seal hea olla.

Selle nädala alguses tundsin, et tahaks aja seisma panna. Lihtsalt karjuda stopp! ja panna pea padjale ning lubada hetk iseendale. Lihtsalt selleks, et oleks jõudu edasi minna. Aga minu ja selle soovi vahel karjus minu tundest suurem ei. Läksin viimasega kaasa. Olin tol hetkel alistunud. Pärast möödakiirustatud hetki olin korraga tagasi. Kõndisin nagu unes ja ei saanud täpselt aru, miks ja kus ma olen. See hetk sai mööda. Nüüd on uus aeg käes. Veel kiirem, veel rohkem ängi täis. Kuid täna ma lubasin endale hetke ilusa mõtte, muusika ja inimestega. Naeratasin ja tundsin, kuidas ma natuke jõudu juurde sain. Ja sundisin vaikust tulema. Et saaks lihtsamalt olla ja tegin ruumi unistamisele. Täna olen natuke rohkem nägija. Usun, et kunagi saan seda veel rohkem tunda. Varsti.

Mul on küsimus, mul on vastus.

Viimasel ajal puutun üha tihedamini kokku noorte inimestega, kes peavad paratamatult endalt küsima: kuhu edasi? Mis nüüd? Olen ise veel noor. Minu sõbrad ja paremad tuttavad, kellega olen nendel teemadel rääkinud, küsivad sama. Peaaegu et iga päev. Eneselt. Olen ise ka tihti sama otsuse ees: kuhu siis? Kas mul on kuhugi üldse minna? Kas ma saan oma olukorda parandada? Milline on parem variant? Küsimused, mis meid iga päev rõhuvad, panevad mõistuse tööle, lasevad südamel kiiremini põksuda. Annavad meile südamerahu, kui oleme jõudnud arusaamani, et tee oli õige. Süstivad lootust paremale homsele. Kingivad jõudu, et alustada uuesti. Meenutavad, et kord on see juba olnud. See kõik on lahendatav, see kõik on uuesti kordusesse läinud vana. Me saame hakkama. Loomulikul ja inimlikul viisil. Ja annab meile vahel võimaluse mitte mõelda, vaid tunnetuslikult lihtsalt edasi minna. Lasta minema kõik, mis meid häirib. Nii korraga tundubki see kõige õigem tee. Ja kes lõpuks on võimeline võtma vastutust ja öelda, et see on vale? Ei. Vahel peabki nii, et ei mõtle, aga tunneme. Südamega. Sellest võivadki aluse saada need kõige suuremad tundmised ja tunnetused. Nendest võib saada vundament. Elule.

Punkte, kus kõik järgnev tundub ootamatu ja uus, on mu elus olnud mitmeid. Tunded, et vot nüüd on üks variant ja see lükkab käima minu uue maailma. Mõttes olen korraga mina, oma elu ainuke juht. Kogu võim on korraga minu käes. Ilma ühegi nõustajata. Mitte ühtegi vihjet. Nüüd või mitte kunagi. Otsus tuleb teha. Kohe!

Üks neist hetkedest oli siis, kui pidin valima oma eriala. Banaalne näide, aga tõsi. Paljud tuttavad unistasid karjäärist, suurtest ametitest. Praegu on mitmed neist arstiteadust, juurat või majandust õppimas ja unistavad paremast tulevikust. Keerutavad peas mõtet, et kuidas hakata kunagi juhtima. Maailma. Olen alati imetlenud arste, kes on oma elu üles ehitanud teiste aitamisele. Juriste ja majandusteadlasi, kes suudavad ennast unustada infovoolu ja selle kõik omaks võtta. Nad on väärtuseks ühiskonnale. Kui eelpool nimetatud erialadele satuvad vastukaaluks inimesed, kes silmnähtavalt sinna ei sobi, siis hakkavad mul peas küsimärgid tiirlema. Miks ometi? Kas unistus maailma valitseda on üle trampinud kohustust korrakski vaid juhtida iseend?
Astusin voolule vastu ning siirdusin õppima seda, mida armastasin - eesti keelt (eesti ja soome-ugri erialale). See tundus olevat minu jaoks see kõige parem ja loomulikum tee. Ikka veel kuulen vahel küsimusi mida sa sellega teed? või eesti keelt oskavad ju kõik - mis sellest õppida? või mismõttes? Välismaale ju tööle minna ei saa. Oled igavesti naelutatud siia - Eestimaa pinnale! 

Olen viimased paar kuud käinud Tartu koolides ja unistan õpetajaametist. Lastelt on nii palju õppida! Nende kõrval ei saa vananeda. Eesti keel on raskustasemelt üks keerulisemaid maailmas (mõned arvavad, et kohe pärast araabia, jaapani ja ungari keelt järgmine). Kahe kuu pärast elan ühes Euroopa suurlinnas. Õpin soome-ugri osakonnas. Mind ümbritseb 1,7 miljonit inimest. Olen üks neist paljudest välismaalastest, kes seal oma kanda kinnitab. Ja olen uhkusega! Sest ma olen eestlane. Armastusega.

Olen koos noorte inimestega. Julgustan neid, et valitsege esmalt iseend ja siis märkamatult valitsete ka maailma. Sellel teie jaoks kõige õigemal viisil.

Õnn

Õnne võib tunda soojast toanurgast tuisusel ööl või kuivast särgist rännakurajus. Kunstnik võib rääkida õnnest, kui välgatab idee, kui otsingupiinadele järgneb üllatav heureka! Õnn võib olla lavastajal, kui ta tunnetab äkki tulevase etenduse seesmist tervikliklust, või näitlejal, kui ta tabab loodava rolli tuuma. Õnn võib olla ühes tunnustavas sõnas, kui otsingute piin ja kahtlusekurat röövivad une. Õnn on omada inimest, kes on su vastu nõudlikkuseni aus - sõpruse pärast. Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgnema. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel. Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis ja mõnikord ka armastus. Mis on õnn seda ma ei tea. Arvan, et õnne allikas on võime luua. Edu ja õnn pole sünonüümid, nagu õnn ja rikkuski. Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ja mahalöömine pole võit. Mis õnn see on, millega elad üksi oma teki all? Tõeline õnn on aga see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.

V. Panso 

Olen taaskord palju kodus istunud. Õppinud, lugenud ja seeläbi oma maailma muutnud. Nüüd on kohe see aeg, kui on vaja hakata tegutsema. Ja tõdeda jälle, et...

...elu on meri, kuid määravaks on see, kes lööb sellesse laineid. 

Aega!

Meie elu päikesed

Kellele ei meeldiks positiivsed ja säravad inimesed? Jah, ma usun, et meil kõigil on olnud tihti momente, kus tunneme, et nüüd ja kohe vajan enda kõrvale inimest, kes suudab elule vaadata uue pilguga ja teha sellest kokkuvõtte, mis oleks õnneliku lõpuga nagu lemmikmuinasjutt, mida sai lapsepõlves lõpmatuseni loetud. Need inimesed on kui esimene kevadpäev, mis laseb uskuda uutesse algustesse või kui hommik, mis annab uue võimaluse. Need inimesed võimaldavad uut algust. Väike õrn lüke ja me oleme tagasi. Jõudnud taas sinna, kus tundus, et elu mängib meile vastu, avastame käte vahelt uue ja hapra võimaluse, mida tuleb nüüd hellalt hoida, kuid kasutusse lasta. Võib juhtuda, et tunne, miks võtsime nii lihtsalt vastu kaotajarolli, jääb arusaamatuks. Paraku tuleb see ruttu, nagu viimasel ajal üldse kõik. Suhted. Äri. Tehnika areng. Auto kiirus. Mis iganes. Ma usun, et kui neid otsuseid võetaks vastu pärast momenti iseendaga, ei leiaks inimkond end sugugi nii tihti kahe käega peast kinni hoidmas, suutmata valida, kuhu edasi. Ja need, kes on meie elu päikesed, jäävad meie elupjedestaalide ülemistele astmetele. Sest nemad on olulised, kuna võtavad meid nii, nagu oleme. Omaenda kaotuste ja võitudega.

Vabadus, armastus

Vabadus, armastus

Vabadus, armastus
need on mu igatsus.
Elu ohverdan ma
sinu eest armastus,
ohverdan armu ma
sinu eest vabadus.

Sandor Petofi


Viimaks ometi on käes see aeg, kui saan olla iseendaga. Mitte kuskile ei ole vaja kiirustada, midagi ei ole otseselt vaja tehagi. Lihtsalt olen.

Hakkasin eile öösel lugema raamatut "35 päeva". Autoriks Béla Lipták. Pärast juba poolteist nädalat tagasi toimunud Ungari filmiõhtul vaadatud filmi "Szabadság, szerelem" ("Vabadus, armastus") on 1956. aasta revolutsioon saatnud mind igal sammul. Film oli tehtud ülestõusu 50. aastapäevaks. Olin pärast filmi nagu nuiaga pähe saanud. See, mis toimus Ungaris veidi rohkem kui kuu ajaga, oli uskumatu. Praegu lugemisjärgus olev raamat on heaks täienduseks nähtule. Ma ei tunne, et peaksin oma siinseid üleskirjutisi, mis kõik säilitavad endas omal moel ilu, kuidagi filmi ja raamatu sisuga tasakaalust välja lööma, kuid paratamatult on tegu väga väärtusliku linateosega ning huvitava kirjatükiga.

Siin ja praegu

Aeg on märkamatult kiiresti edasi liikunud ja üks nädal vahetab end kohe teise vastu. Olen avastanud, et rutiin liigub kiiremini, kuid kui lasta erinevaid võimalusi lähedale, siis on korraga kõik nii tihe ja päris ning vahel isegi aeglane. Elu jääb seisma siis, kui teen midagi, mis eristab. Näiteks kui linnast, mis on paraku rutiini üheks sümboliks saamas, välja tulla, panna küünal põlema ja lugeda midagi head ja sisutihedat, siis ei hakkagi aeg oma kiirenevat rada käima, vaid seiskub hetkeks. Ja laseb elu üle mõtiskleda.

Käes on november. Üks minu lemmikkuu. Homme lähen ja ostan endale küünlaid juurde ning head teed. Jõulud on veel täiesti vabalt tulevikus ootamas ja kõik on alles just kui ees. Samas - kõik ongi siin ja praegu.

Tüdruk ja mina

Nii tihti loobume kasutamast oma mälu. Me lihtsalt ei taha meenutada. Korraga taipame, et ainuke asi, mis meil on, ongi mälu. Kasutagem seda, mis meil on.

Mingid teed viivad mind taas kirjutama. Paar päeva tagasi käisin poes, et osta natuke eluks vajaminevat ning kui ma kassa järjekorras seisin, ootasid minu ees ema koos oma väikese tütrega. Imearmas tüdruk ütles kõva ja selge häälega: „Ema, kui mina vanaks saan, siis ostan ma kogu oma raha eest ainult kommi!“. See pani mind alguses muigama, sest laste fantaasia on ehe ja aus. Siis kujutasin ette, milline see väike inimene on siis, kui ta on minuvanune või enamgi veel. Mida ta siis oma raha eest ostab? Riideid, raamatuid või käib oma raha eest peamiselt kinodes või teatrites? Ei tea, aga ikkagi anname lubadusi. Isegi siis, kui oleme vanemad. Ütleme selliseid asju, mille tõeksaamisest me midagi tegelikult arvata ei oska, vahel ei tahagi. Aga arvame siiski ja ütleme niisamuti. See on armas. Samas tuleb sõnadega ettevaatlik olla, sest me ei tea mitte kunagi, kui see võib lüüa elu teistpidi ringe tegema. Sõnal on jõud ja vaimul on võim. Nii me siis edasi kõndisimegi. Kommipakiga rõõmus tüdruk ja mõttessevajunud mina.

Õnne olemus.

Olen taaskord kodus, sest käes on nädalavahetus. See aeg, kus üks nädal end teise vastu vahetab, on kuidagi mõnusalt voolav. Esmaspäev tähendab seda, et tuleb teha tähelepanu! start! ja alustada uuel jooksurajal. Ükski uus vahetus ei luba endale rutiini. See muudab elu põnevaks, kuigi intensiivne ja tihe on see niikuinii. Samas ei nurise ma sugugi, sest nii on palju, mis ei lase end oodata. Sellise tempo juures ma muidugi 30ni ei venita, kuid seda soovi mul polegi. Küll tuleb ka aeg, kus saab aja maha võtta ja vaikselt istudes meenutada häid nooruspõlveaegu, kus sai kõike tehtud. Ja selle kõige all ei mõtle ma sugugi tavalises mõttes noorte vallatusi, vaid seda tarkuse kogumise ja kõige paremas mõttes seiklemise aega. Kuidas see nüüd oligi? Õnn on see, kui oskus kohtub võimalustega, kuid eeldusega, et oskus on enne olemas. Ja nüüd olengi ma oma oskuste omandamise staadiumis, sest kui võimalused tulevad ja nad kohtuvad minu õpituga, siis saangi ma õnne oma käte vahele võtta ja rõõmsalt edasi tõtata. Olen õnnelik, sest saan teha, mis mulle meeldib.
Ja isegi kui ma vahel tunnen, et elus on asju, mida ma rõõmuga ei tee, siis proovin ma leida endas võimaluse, et nendest end vabaks öelda. Sest ainult nii saan ma kindel olla, et ma olen õnnelik. Ja mis muud see elu ongi, kui üks suur õnn. Peab ju nii olema, mis muud see olla saakski.
Mõtlen üha enam, kui õnnelik ma olen. Mul on suurepärane perekond, head sõbrad, imeline eriala, naerune töö, vabastav trenn ja inspireeriv praktikakoht. Tutvun iga päev toredate inimeste ja uute võimalustega. Ja selle kõige kõrval proovin ma olla aus. Aus eelkõige iseenda suhtes, sest sellisel juhul olen ma aus ka oma lähedaste suhtes. Proovin armastada iseend, sest siis armastan ka teisi. Teen seda, mis teeb mind õnnelikuks, sest kuigi ebaõnn kimbutab meid vahel kõiki, siis suurema osa sellest saan ise tagasi tõrjuda. Täiesti ise, sellisena nagu ma olen.

Seitse spektrivärvi

Juba paar päeva tagasi olen elanud muusikaelamuse lummuses. Kohalikus kirikus oli heategevuslik kontsert. Jätsin rutiinse elu selja taha ja suundusin keset nädalat koju, et nautida kiriku kirgastavas õhus vapustavat muusikat. Ma usun iga kord sellistel hetkedel natuke rohkem, et maailm ongi muusika ja armastus. Need kaks panevad mind tundma ja tunnetama õigel viisil. See ongi oluline.

Tõnis Mägi muusika paneb mind rohkem elu leidma ja avastama. Iseennast. Istusin esireas ja lasin endast seda kõike läbi. Vahel tuli pisar, vahel naeratus. Emotsioonid lasid mu end unustada iseendasse.

Tulid meelde kord loetud Tõnis Mägi soovitussõnad.

Kuldkalake ütles ka, et täidab kolm soovi. Minu omad on need. Esimene. Saage omavahel tihemini kokku. Mitte ainult matustel. Ärge ütelge, et pole aega. Aeg võib mõnikord olla ajatu. Teine. Ütelge oma sõpradele ja kallitele inimestele, et armastate neid. Enne kui hilja. Kolmas. Avage oma meel. Sest meel on justkui langevari. Ta töötab kõige paremini siis, kui ta on avatud. Selle viimase mõtte olen laenanud dalai-laamalt.

Adonai.
7 sulada võib üheks.

Vikerkaar on igaühes meist.

Teineteist

Adonai.

Hoidkem nagu spektririba,

mis võib ainsa sekundiga

kustuda.

Little things

Unistaja

Minu nädalavahetuse unistavad pisidetailid

Ma olen lootusetu unistaja. Täpselt samamoodi olen ma lootusetu romantik. Need vist kuuluvad kokku.

Minu elus on nii palju elusat. See peidab end elu pisidetailides. Äsja ahjust tulnud õuna-banaanistruudel või vorstipirukad, soe jalgu krõbistav jalavann pärast jahedat jalutuskäiku, villased sokid, nurruv kass, Norah Jonesi muusika, vihmakrabin, tolmukübemed õhus, taskusse peidetud komm, ilus sõna, meega tee, õidepuhkenud lill, ilusad pildid, ema tehtud kapsarullid, jalutuskäik metsani ja tagasi... Seda on nii palju. Ja kui neid märgata oma väiksuses, ärkavad nad ellu ja panevad ka minu elama. Täiesti eriliselt.
 
Minu maa

Olen elanud alati elu, kus mitte midagi pole tulnud sõrmenipsu saatel. Mäletan aegu, kus vanemate sissetulek polnud mainimist väärt. Sellele vaatamata oli minu elu lapsepõlves kui üks suur muinasjutumaa. Kasvasin üles päris nukkudega, imevidinad nagu Tamagotchi või Furbi jäid minu jaoks müsteeriumiks. Kõigil olid, aga mina ei osanud nendega midagi peale hakata. Isegi Barbie tuli minu ellu palju, palju hiljem ning seda juba pigem selleks, et oma õmblemisoskust arendada. Olin üldse natuke vastuvoolu ujuja. Võiks arvata, et olen seda praegugi.

Väita, et minu lapsepõlv oli õnnetu, oleks üks suur vale. Minu elu oli täis kujutlusvõimet. Minu ülesandeks jäi endale silme ette manada pilt, kuidas päkapikud üle mu toa kõnnivad, kui ma magan; kuidas jõluvana saaniga üle taevakaare sõidab; kuidas kõrvits Halloweeni ajal mind meeles peab; kuidas minu nukk elab oma õnnelikku argipäeva. Minu ülesanne oli mõelda. Elavalt.


Peatage maailm - tahan väljuda! 

Üha enam tundub mulle, et maailm, kus elame, liigub liiga kiirelt. Eneselegi ootamatult oleme maha maganud peatuse, mis oleks andnud meile nii palju enam, kui see aknast vaadates tundus. Kuid jätsime võimaluse kasutamata. Juhuse ilu jäi kogemata. 

Vahel ma kardan, kui mõtlen, milline saab olema minu laste lapsepõlv. Ühelt poolt karjub minus kohustus neid kõige selle eest kaitsta, mis tänases maailmas hästi ei ole, teiselt poolt ei saa ma neid ka kõigest sellest sunniviisiliselt eemale hoida. Keelatud vili on magus? Jah, tõepoolest. Mind pole kunagi keelatud midagi tegemast, kuid olen leidnud ise tee tõeni. Selle tõeni, mis minu sees on.

Ma ei tea, mis praegu maailmas toimub. Kõige tavapärasem meelelahutus paneb tihtipeale pead vangutama. Millest me oma meelt lahutame? Miks üldse peab millestki oma meelt lahutama? Meelt peab oskama hoida ja väärtustada. Samamoodi ei tohi lasta ajul nüristuda ja soovidel kustuda. Nendel päris soovidel.

Ainus mida ma tean on see, et ma tahan, et kunagi tulevikus oskaksid kõik oma ellu natuke rohkem unistusi tuua. Eriti lapsed.

Maailm on ilus ja lõpmatu

Täna käisin oma koduümbrust uurimas, sest olen alati end kirunud, et tean oma kohast liiga vähe. Leidsin ühe mahajäänud külakese ning uue tee järve äärde. Sain tuttavaks ühe toreda vana naisega ja tema koeraga. Ning vaatasin kodule kõrgelt mäelt ülevalt alla. Kui koju jõudsin, siis olin õnnelik. Kas uute avastuste pärast või tagasijõudmise tõttu? Tont seda teab, kuid nüüd on hoopis teine olla.

Kodus on nii imeliselt hea ja lihtne olla. Isegi siis, kui koolitööde hulk on kasvanud möödunud nädalaga veel kõrgemaks ning ees ootavad mitu kontrolltööd ning kohustusliku kirjanduse nimekiri on tõusnud määramatusse kõrgusesse. Voodi kõrval ootavad virnas raamatud, mida vahel peab ümber tõstma, et need ümber ei kukuks. Aga kodus ei ole muret. Kõik on kuidagi tehtav, mõeldav, läbiviidav. Nii palju huvitavaid ideid on üha juurde tulemas. Kodus võiks lõputult istuda köögis, kuulata veepiiskade langemist aknale või vaadata punaseid-kollaseid lehti õuemurul. Pliidi all praksub tuli, õhtuti on juba nii pime, et võib süüdata küünla selle kaotamiseks. Kappi on kogunenud suur hulk teed, mis kõik ootab maitsemist.

Ma armastan aasta kõiki kuid võrdselt, kuid iga sügis tekitab natuke rohkem armastust novembile juurde. Ma ei saanudki aru, kuidas seda kuud võiks üldse põlata, vahel lausa karta, sest paljud minu tuttavad ja sõbrad on nii väitnud. Linnas elades hakkasin ma isegi endale vaikselt ette kujutama, miks nii olla võiks. Kõle linnamaastik, jäine pori, jahedad ja külmad korterid võivad isegi seda hirmu pikema aja jooksul tekitada. Hirmu külma ja kõleduse ees. Kuid minus säilib ikka veel see armastus ka novembrikuude vastu. Sest kui panna mängima vana vinüülplaat, võtta kätte hea raamat ja lilledega tass koduõuest korjatud piparmündi-, melissi- või pärnaõieteega, tarida maja kõige mugavam tugitool kaminasuu ette, süüdata küünlad ja nosida midagi head veel kõrvale, siis ongi paradiis. Sellised hetked ei tekita enam hirmu välise ees. See toidab vaimu, südant ja hinge.

Eelmisel nädalal käisin kultuuriõhtul. Kuulasime ungari muusikat, rääkisime ungari kirjandusest, õppisin tundma ungarlasi ja nende keelt ning sõime teemakohalist sööki. Väga vapustav õhtu ja toredad inimesed.

Täna võtsime peedid üles. Üks potitäis on juba ära keenud ning ootavad pliidiserval. Ja korjasin täna veel maasikaid. Suvi ei lase ennast unustada.

Päike ei paista enam ja väljas hakkas vihma sadama. Tuul tugevneb. Kuid siin on soe ja hubane.

Mu pisaraist saab aina soojem meri
sest kuumus minu kehas küll pole jahtunud
ma korjan üles sinult kuhjund teri,
mis sinusse ei enam ära mahtunud.

Ma tänan sind, et said mu päris suveks
ja hingepidi kõndisid mu soojas merevees
Ma sügisestki ikka-jälle tuleks
korjama neid teri, mu armuks sinu sees. 

(M. Pokinen)

Mõtteleid

"I prefer winter and fall, when you feel the bone structure of the landscape - 
the loneliness of it, the dead feeling of winter.  
Something waits beneath it, the whole story doesn't show."
-   Andrew Wyeth

 

Luule tuleb tuulest.

Täna mõtlesin oma ungari ja saksa keele õpingute, koduste toimetuste ja muude laupäevategemiste keskel luule peale. Selle sügavamale olemusele. Luule on midagi õrna, midagi püsivat, midagi kahjuks üha vähem populaarsust koguv sõnakunst. See on väljaöeldava tõe ökonoomseim viis, mida tuleks hinnata, kuid mingil kahtlasel kombel pole ma viimasel ajal näinud raamatukaupluste edetabelites palju raamatuid, mis sisaldaks endas luulet. Ei tea, miks see nii on. Loomulikult pole edetabelid kaugeltki kõige tähtsamad näitajad, kuid samas arvan, et mitte keegi ei kahtle selles, et üha vähem loetakse luulet, koolides tundub nende päheõppimine igav. Ma mäletan enda esimest päheõpitut luuletust. Autoriks Koidula. Kuigi ma polnud vist päris aru saanud, et mis selle sügavam sisu on, siis see avas mulle uue tee kirjanduseni. Oli perioode, kus ma lausa nautisin luuletuste päheõppimist. Hea luule, mis voolas kui vesi, kandus mu pähe lihtsalt ja voolujooneliselt. See oli tõeline nauding. Ja ma hakkasin luulet armastama ning seda isegi looma.
Praegu õpin ma eesti filoloogiat ja olen õppinud mitmeid võõrkeeli. Ma ei ütleks, et ma ühtegi keelt veel täielikult oskaks - need on lõputud ja alati on midagi uut avastada. Kuid kindlasti on minu keelearmastus seotud luulega. Usun, et luulega on võimalik panna keelt kõlama, helisema - elama. Üksnes puhta keelega on võimalik luua puhast luulet, puhast emotsiooni, siirast eufooriat.
Pöördudes tagasi luule kui jõevee juurde, siis see on kui Herakleitose jõesäng. Alati on midagi uudset. Mitte kunagi sinna uuesti astudes, ei olda enam samas kohas. Midagi on muutunud.

Lugegem luulet - see on tihe ja elus.

Õnn ühes käes ja nukrus teises.

Inimloom on üks kummaline olevus, tõepoolest. Vahel ei suuda me otsustada, kas olla tänulik selle üle, mis meil on, või tunda nukrust selle üle, mida meil hetkel pole. Mõistus käsib vait olla ja edasi teenida, süda hakkab valutama. Tunda, et kõik on halvasti ja ka hästi, on muserdav.

Täna sattus mulle kätte üks lugu, mille kinkis mulle mu sõbranna sünnipäevaks. See oli kaua aega olnud minu laua-alusel ning arvatavasti ootas tänast päeva. Mulle ei ole kunagi meeldinud, kui inimesed teiste erakirju loevad. Pidev uudishimu pole minu iseloom. Kuid täna seda kirja lugedes tekkis mul tunne seda jagada. Abistavaks asjaoluks on see, et tegu on tsitaadiga. Pika jutustusega, millest täna oli kohutavalt palju abi. See pani mind muigama, naerma, kurvastma ja mõtlema, et mis siis ikkagi on elus oluline? Millisele eluloole me tahame oma allkirja Lõpus alla kirjutada?

Ma arvan, et nüüd on õige hetk seda siia kirjutada. Sest kui see aitas mind, siis ehk aitab see kedagi edasi. Võiks ju nii olla...

***

Võlusõnad tuju parandamiseks.
"Iga inimene on mõnikord kurb. Mõnikord kohe tunned end  näruselt, turtsakalt, üksildaselt ja viimseni kurnatult. Sellistel päevdel tunned end väikese ja tähtsusena, kõik tundub kättesaamatu. Kohe ei saa oma asjadega hakkama. Juba alustamine on täiesti võimatu. Kurbadel päevadel on selline tunne, nagu tahaksid kõik sinult midagi saada. Mis iseenesest polegi nii halb. Oled närviline ja ärevil, see võib viia küünte närimiseni, see omakorda ainsa silmapilguga kolme šokolaaditahvlini. Kurbadel päevadel on tunne, kui hõljuks sa nukruse ookeanis. Iga hetk võid pisaratesse purskuda, isegi teadmata, miks. Lõpuks on tunne, nagu poleks su elul mingit eesmärki. Ja sa ei tea, kui kaua sa veel vastu pead, ja tahaks karjuda: "Palun laske mind maha!". 
Kurvastamiseks pole palju vaja. Võid lihtsalt ärgata ning end mitte kõige paremini või kaunimana tunda, paar uut kortsu leida, kaalus juurde võtta või nina otsast hiigelvistriku avastada. Võid unustada oma kohtingukaaslase nime või on sinust piinlik pilt avaldatud. Võid olla äsja maha jäetud, lahutatud või vallandatud, end avalikkuse ees lolliks teha, alandava hüüdnime käes kannatada või hoiavad lihtsalt juuksed kohutavalt halvasti. Võib-olla käib töö sulle närvidele. Pingutad kahe eest, et kellegi teise kingi täita. Ülemus võtab su kallal ja teised teevad kõik, et sind hulluks ajada. Võib-olla on sul meeletu peavalu või kaelalüli paigast ära, halb hingeõhk või hambavalu, kuivad huuled või vastik sissekasvanud varbaküüs. Mis iganes põhjus ka poleks, ikka oled sa veendunud, et kellelegi seal üleval ei meeldi sa sugugi. 
Oh, mida teha, mi-i-da ometi teha?
Kui oled selline nagu enamus inimesi, peidad sa end põhjendamatu usu taha, et kõik saab küllap jälle korda. Ja siis veedad ülejäänud elu üle õla piiludes, hirmust, et kõik jälle valesti läheb. Ise samal ajal pahuraks, küüniliseks või pateetiliseks alandlikuks ohvriks muutudes. Kuni sa sellesse masendusse langed, et pikali heidad ja anud, et maa su neelaks või mis veel hullem - satud sõltuvusse Billy Joeli lauludest. See on hullumeelne, sest ainult üks kord oled sa noor ja vanagi ei saa kaks korda olla. Kes teab, millised fantastilised sündmused sind nurga taga ootavad? Maailm on lõppude lõpuks hämmastavaid avastusi täis, asju, mida sa veel ette kujutadagi ei oska. On sulnid, õnne täis lõhnad ja rikkalikud jagamist ootavad toidulauad. Võib-olla saad sa lõpuks hiigla rikkaks või saab sinust hoopis superstaar (ühel päeval). 
Kõlab hästi, kas pole?
Ent oota, see pole veel kõik!
On veel peapealseisud ja mängimata mängud ja jooga ja karaoke ja hullumeelne metsik boheemitants. 
Kuid mis kõige parem - on ju armastus. 
See tähendab pikki igatsevaid pilke, kõrva sosistatud mõttetusi, hellitusi, suudlusi ja siis veel rohkem suudlusi. Nii et kuidas tabada seda õnnistavat kuumas mullivannis liuglemise tunnet? See on lihtne. Esiteks lõpeta põgenemine ebameeldivate asjade eest. On aeg seista nendega silmitsi. Nüüd lase end lõdvaks. Tõmba paar korda sügavalt hinge (nina kaudu sisse ja suu kaudu välja). Proovi mediteerida, kui oskad. Või mine jalutama, et pead selgeks saada. Tunnista asjaolu, et osa tundesaasta tuleb minna lasta. Ürita asju vaadata teise nurga alt. Võib-olla oled see tõesti sina, kes on süüdi. Kui nii, sisi ole küllalt täiskasvanu ja  palu andeks (selleks pole kunagi liiga hilja). Kui keegi teine käitub valesti, siis aja selg sirgu ja ütle: "See ei ole õige ja ma ei kavatse sea enam taluda!". Pole hullu, kui tuleb ka jõuline olla. (Kuid haruharva tuleb inimesi pikalt saata.) Ole selle üle uhke, kes sa oled, aga ära kaota oskust enese üle naerda. (See on palju lihtsam, kui suhelda positiivsete inimestega.) Ela iga päeva nii, et see on su viimane, sest ühel päeval see nii ongi. Ära karda liiga suuri tükke hammustada. Riski suurelt. Ära ealeski hoia end tagasi. Mine ja hüppa. Lõppude lõpuks, kas elu siis selles ei seisnegi?"

B. T. Grieve

Selline see lugu siis oligi, mis täna taas ja taas minu silmade alt läbi voolas. See oli kui jõuline vesi mu veidi roostetanud ja kinnijäänud vesiveskile. 

Kuid mis teeb asja eriti kummaliseks on see, et minu juukseid ei hoia tõesti täna hästi, mul kummitab mitu Billy Joeli lugu, tunnen end täna mahajäetuna ja mul on lausa mitu kaelalüli paigast ära.

Lähen ja riskin. Suurelt. 

You've got your passion, you've got your pride
but don't you know that only fools are satisfied?
Dream on, but don't imagine they'll all come true.

Viivi Luik: miks on kirjanikke vaja

Kõik need, kes viimasel ajal kultuuri rahastamise teemadel sõna on võtnud, ma ise kaasa arvatud, on rääkinud kultuurist kui iseenesestmõistetavast nähtusest, on tarvitanud seda sõna kui koodi, mis ei vaja lahtiseletamist. Kuid paistab nii, et see mõiste vajab igal ajal ikka uut lahtiseletamist ja selgitust. Muidu me räägime erinevatest asjadest ja õhutame omavahel ilmaasjata vaenu.

Meil ei ole tarvis mitte seda küsida, miks maksumaksja peaks kultuuri üleval pidama, vaid seda, mis on see põhjus, miks on maailmas olemas rahvusriigid.

Küsime endilt korraks ühe lihtsa küsimuse. Kas inimene sünnib maailma selleks, et vorsti süüa, vorsti söömiseks raha teenida ja niinimetatud vabal ajal meelt lahutada?

Kui vastus on jah, siis pole keelel ega kultuuril tõesti mingit tähtsust. Kuid siis pole ka mingit tarvidust rahvusriigi järele. Siis võib igaüks minna sinna, kus on rohkem vorsti ja meelelahutust. Tuleb pillid kotti panna ja Eesti ära lõpetada.

Kuid kahjuks on need paigad, kuhu siis minna, TEISTE omad, ja sinna saab minna enamikul juhtudel ainult hulgusena, tarbimismigrandina, ja siis poolekeelsena konutada TEISTE ühiskonna kõige madalama pulga peal. Sest seal on TEISTE kultuur.

Miks siis kõigil niinimetatud kultuurrahvastel on ikka alati olemas ka see osa kultuurist, millel pole midagi tegemist meelelahutusega? Miks on olemas see osa kirjandusest, millel on vähem lugejaid kui bestselleritel, ja miks see osa kirjandusest on ometi nii hädavajalik rahvuse eluspüsimiseks?

Miks on igal ajal vaja uut luulet, uut proosat, uut kunsti, mis väljendaks just seda aega ja just selle aja inimest? Ja miks igal ajal tekib rahva hulgas protest uue vastu ja igatsus vanade harjumuspäraste ja juba omaksvõetud tekstide järele? Oli aeg, kus Marie Underi luuletused tundusid rahvale nii ropud, et Underilt nõuti, miks ta ei kirjuta nii, nagu Koidula. Oli aeg, kus hinnati rohkem Ilmi Kollat kui Artur Alliksaart.

See võis olla seitsmekümnendate keskpaik, kui käisin esinemas ühes Eesti alevikukeskkoolis ja sealne matemaatikaõpetaja, noor mees, oli Juhan Viidingu luuletuste peale nii kuri, et ta otse ja häbenemata ütles, et kui oleks tema teha, siis tema lööks sihukesed luuletajad lihtsalt maha. Minultki on omal ajal küsitud, kas siis nii raske oleks kirjutada «ilusasti ja arusaadavalt» nagu Anna Haava.

Nüüd, kus Alliksaar ja Viiding on juba ise «Anna Haavaks» saanud, küsitakse praegustelt luuletajatelt, miks nad ei kirjuta nii nagu Alliksaar või Viiding omal ajal.

Rahvad on oma olemuselt konservatiivsed. Kuni rahvas mõne nähtuse omaks võtab, kulub palju rohkem aega, kui võiks uskuda. Uuendused mõjuvad rahvastele niisama ärritavalt ja eksitavalt nagu väikestele lastele. Kuid kui kultuuris uuendusi ei sünni, kui ei ole enam kirjanikke, kes maailmas toimuvaid vaimseid muutumisi oma emakeeles väljendaksid, sureb rahvus välja, sest ta ei saa enam uues ajas ja uues maailmas kaasa rääkida, kuna ta ei taju selle mõtteviisi ega tunne koodi. Kui kultuur ei uuene, kaob ka rahvas.

Võib-olla on meie rahvast alateadlikult mõjutanud kaks kurikuulsat loosungit, millest üks kõlas «Kunst kuulub rahvale» ja teine «Iga köögitüdruk võib riiki juhtida!». Mõlemad loosungid valetasid inimestel suud ja silmad täis, ja nii need mõeldud olidki. Kunst «ei kuulu» rahvale, vaid on rahvuse olemasolu vundament. Riigijuht võis olla minevikus kes tahes, kas või köögitüdruk, aga kui ta nüüd riiki juhib, siis on ta riigijuht.

Kui raamatud on rahva arust jõuetud või sünged või «ropud», kui need rahvale ei meeldi, siis ei meeldi rahvale iseenda vaimu peegelpilt. Kui sõimatakse kirjanikku, kes oma aja inimeste olemust väljendab, siis sõimatakse iseennast. Selline käitumine on iseenese vigastamine, see on hukatuslik, enesetapjalik käitumine.

Kui lihtne oleks nüüd öelda, et võib-olla on eesti rahvas iseendast väsinud, ehk talle polegi tarvis rahvuskultuuri, kodumaad ega keelt.

Ometi on see rahvas olnud väga visa, on siiani säilitanud oma keele ja oma kultuuri ja on üks väiksemaid rahvaid maailmas, kellel on oma riik. Me kõik teame seda. Kuid tõenäoliselt on jälle käes see hetk, kus tuleb küsida, mida me tahame. Milleks me elame?

Mina arvan, et me elame selleks, et inimeseks saada. Arusaajamaks ja targemaks saada. Inimene ei ela maa peal selleks, et uusi autosid ihaldada, meelt lahutada ja keeletult mõmiseda. Selleks pole vaja inimese nime kanda.

Kultuuri ümber käivate vaidluste käigus selgus, et eestlased on rahvas, kes iseennast põlgab. Sest mis see oma kultuuri põlgamine muud on kui enesepõlgamine.

Vastuseks nendele, kes küsivad, miks on kirjanikke ja kultuuri vaja, kordaksin siin osaliselt mõtet, mille ma mõne aasta eest rahvusraamatukogus «Paabeli raamatukogu» nimelisel konverentsil esitasin. Arvan, et selle kordamine ei tee tänagi kurja. Niisiis: mingi nähtus võib aastaid olla kõigile tuttav, võib ammu olla maailmas olemas, aga kuni see on jäänud emakeelsete kirjanike poolt sõnastamata, puudub see nendes kultuuriruumides, kus see on jäänud sõnastamata. Kultuur ei ole ajaviide, kultuur on (rahva) pidev, lakkamatu enesemääramine ja enesekehtestamine.

Siin ja täna tahaks siiski uuesti küsida: milleks meile kultuur? Kõik see kunst ja kirjandus? Kõik need romaanid ja luuletused?

Sedasama peaksime endilt tegelikult küsima ka iga kord peeglisse vaadates. Milleks meile need juuksed, mille lõikamiseks peame raha teenima? Milleks meile need hambad, mille iga plomm maksab rohkem kui tiibeti lapse aastane kooliraha? Milleks meile see keha, mida me peame toitma ja katma?

Vastus on lihtne, peaaegu naiivne: selleks, et elada...

Kultuur on pimedatele jõududele ohtlik, sest kultuur on meie ainuke kaitse pimedate jõudude ees.

Nii nagu igal rahval on oma kultuur, on igal rahval ka oma pime jõud. Kellel mis. Kui kultuur seda enam ei tasakaalusta, lakkab rahvas olemast, sureb nii-öelda välja... Kultuur ei ole mänguasi, mis kuulub oma väiksesse sahtlisse ja on teatud inimeste mängumaa, ei, kultuurile tuginevad kõik meie elu valikud, ilma et me seda isegi teaks.

Kui me enam ei mõista kunsti ja kirjanduse keelt, siis ei mõista me ka inimest, ei ennast ega teisi, ja olemegi jälle barbarid valmis.

Igal ajal on küsimusi, mis kõiki sel ajal elavaid inimesi alateadlikult vaevavad, kuid mida ainult üks inimene, kirjanik, teiste eest ja teiste jaoks sõnastab.

Meelelahutus toetub arvestusele, ime puudumisele, toetub inimesele kui etteäraarvatavale, manipuleeritavale mehhanismile. Kultuur seevastu toetub inimese etteäraarvamatusele, üllatusele, ootamatusele. Kultuur toetub imele. Ime pidevale võimalikkusele.

Mida me siin iganes ka ei räägiks, seda, mis tuleb, me ei tea. Elame ühes oma aja ära elanud maailmas, jälle peaaegu nagu Kristuse-eelses ajas, kus kõik ohkab uuenduse ja uuendaja järele. Ka kultuur. Ka inimene.

Mida ma võiksin täna lisada? Ehk ainult seda, et peale inimese meele lahutamise tuleb tegelda ka inimese meele kokkupanemisega.

Piiritu selgus.

Sügis alustab end juba õige pea. Tegelikult pole enam suvest palju midagi alles jäänud, kuid veel viimased päikesesoojad tomatid kasvuhoones ja paar üksikut maasikat lubavad mul unistada. Mõtlen tulevikule ja miski mu sees hakkab ärevuses tuksuma. Nii palju on veel ees! Nii palju on olnud! Nii palju on praegu toimumas. Oh, kaunis hetk, sa viibi veel!

Sügis on minu jaoks õppimise ja eneseteostuste aeg. Suvi on alati kuidagi pehme, soe ja mahe, kuid sügises on midagi kirgastavat. Piirid on selged, kõik on nähtav. Ühtäkki on eristumas päev ja öö, soe ja külm, maa ja linn, kool ja puhkus. Suvel oli kõik kuidagi sarnasem, kuid nüüd on selge. Kõigel on oma koht ja ülesanne. 

Imekaunist sügist!

Algus

Täna tähistavad mitmed mu armsad uut algust - kes Eestis, kes kaugemal. Ka minul on omamoodi väike algusevärin sees. Ikkagi uudsus on see, mis elusamat tunnet tekitab. Kuigi rutiin on turvaline, siis olen praegu õnnelik, et seda veel tekkinud pole. Jätan nüüd suve selja taha ning alustan taas.

Ilusaid väikeseid ja suuri uusi algusi!

Kuid kõige selle ärevuse keskel suvi ei kao. Mälestus sellest jääb. Ja elab edasi. Minus ja luules, muusikas ja raamatutes.

Sinine terrass

Täis roosat eha sinine terrass,

kus punast tülli laotand akendelle

ning purpurrätiku mu õlgadelle

päev loojenev, nii kaunilt kustumas.

Kui verev roosikimp veel hõõgumas

ta taevas - suurem õde lilledelle,

kes armust haiged. Aldis lõhnadelle,

ma trepi vanal astmel istumas.

Siin pudeneva halli kivi praos

nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab

ja kressid rohu niiskenevas vaos

kui leegid üleroomavad mu kingi,

ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab,

see meeli ülendab kui õndsus mingi. 

M. Under

*******