Elu on elamist väärt

Maakodu

Kas saab olla midagi veel idüllilisemat kui väike talukoht maal?

Suvi. Väike metsalagendik. Või järvesilm ja logisev paadisild. Vaikne vesi ja silla külge köidetud aurupaat. Hobusekoplid täis õitsvaid võililli. Värskelt niidetud heina, sooja vihma ja piibelehtede lõhn. Tuules lehvivad äsja pestud linad. 

Me poeme sirelilehtlatesse, kaasas maasikamorss ja kaneelisaiad. Sirutame varbad muru sees välja. Lesime raamatut lugedes õunapuu all. 

Õhtu saabudes teeme majakese ukse lahti. Maja on kuldookriga kollaseks võõbatud. Ukselink on jahe ja võti krigiseb pisut. Heledaks küüritud põrandatel on kaltsuvaibad. Keedame puupliidil kohvi, kass jalgade ümber tiirutamas. Istume kiiktoolis ja peame videvikku. Siis poeme kassi seltsis tuulelõhnaliste linade vahele. 

Kui päike tõuseb, ringutame mõnusasti ja võimalik, et jääme uuesti magama. Maakodus kella ei ole. 

Meil kõigil võiks olla väike maakodu - kui mitte tegelikkuses, siis vähemasti vaimusilmas. Koht, kuhu pageda siis, kui argistress ähvardab võimust võtta. 

-Frida Anthin Broberg-

***

Alustasin täna oma hommikut ilma äratuskellata. Tõusin ootamatult vara, kuid mulle on hakanud meeldima need natuke hallikarva hommikud. Otsin unesilmselt välja oma lemmiklaulja plaadi ja asetan selle mängijasse. Täna tuleb pikem hommik - uudised ja e-kirjad võivad oodata. Lampide asemel küünlad põlema! Alustan oma hommikuid pudruga. Mitte kiir, vaid need päris helbed, mida tuleb ikka kauem vees ja piimas keeta. Hommikune vann - millal seda endale viimati lubasin? Sirvin köögilaua taga ilusaid raamatuid. Unistan. Panen riidesse, et alustada oma hiljaks jäänud päeva. Mõni päev kohe lihtsalt vajab rohkem hommikut. Võtan kaasa laulunoodid ja astun muusika ja helide maailma. Täna tuleb ilus ja rahulik päev, luban selle endale.

~Teele~

Midagi ilusat vaatamiseks:  http://www.pinterest.com/teeleliisi/boards/

(sellised toredused võib leida poest Sidruniga Tee, mis asub Tallinnas Telliskivi tänaval)
Piiluge nende Facebooki lehele!

Kas elu ilu tunned sa?

Maal elamine on minu jaoks ainuõige viis eksisteerimiseks. Oma elus olen üks kord päriselt kolinud - olin siis kolmeaastane. Mälestused siia jõudmisest puuduvad. Vanemad on öelnud, et seisin keset elutuba ja karjusin nutta. Sügisene kõledus, krabistab vihm, pori, libedad lehed ja vaikselt lähemale hiiliv talv olid põhjusteks, miks ma siin olla ei tahtnud. Ja paljud mänguasjad olid veel suure autokoorma peal, pappkarpides. Trepiastmed tubade vahel olid liiga kõrged minu väikeste jalgade jaoks. Tundsin, kuidas elu siin minult pingutust nõudis. Alguses polnud kellelgi meist siin kerge, olgem ausad.

Tulid uued aastad, hakkasin mõistma elu tõelist ilu. See oli minu kodu ja aed. Vanemad ja koduloomad selle sees.  Hiiglaslik põllumaa, mida tuli iga aasta üles künda. Ema meenutab ikka veel, kuidas kogu küla meile appi tuli, kui kartulimaa juba lootusetult suur tundus. Söödi, naerdi, räägiti elust ja headusest, kartulivõtt oli lõpuks just kui teisejärguline. Tundus, et need tulid ise maast üles. Lapsed võtsid oma pangikesed ja läksid suurtele appi. Tuhmunud pilt minust, nägu kergelt mullane, valged hambad nagu riisiterad säramas vastu, satub mulle vahel ikka veel kätte. Millal me viimati naabritega kohtusime?

Nüüd tean, et mu vanemad tegid päris tööd. Aed ja kodu oli meie maailm. Mulla sees kasvasid porgandid, herned, kartulid. Ema saatis mind kasvuhoonesse kurkide ja tomatite järele. Päikese käes võtsid värvi juurde sõstrad, vaarikad, maasikad ja ploomid. Kui fantastiline oli jälgida kevade saabumist, suve kuumust, sügise värvirohkust ja talve heledust! Kõik oli aus. Tunti elu ilu.

***

Olen lasknud enda kehal puhata, võtan kätte teetassi ja luban hetke endale. Vaatan aknast välja. Pliidi all praksub hommikuse unega trotsides tehtud tuli. Kuulda on üksnes tule sumin ja pliidi klõk-klõk. Kass teeb oma vaikse njäu andmaks märku hommikusöögi puudumisest. Minu viga. Luban talle seda, ise alustan oma päeva tee ja lusikatäie meega. Olen äärmiselt õnnelik, et mul on kodu, kus ma tahaks koguaeg olla, kui mulle see võimalus antaks. 

Õues on hall maas. Eile oli samamoodi. Valguse ja varju piir dikteerib halla olemust. Väljas on juba krõbedalt külm sügis, aga taevas on sinine. Lehed on puudelt kadunud. Käes on aeg, kui võib olla kõledalt külm, porine, vihmane, libedaid lehti on kõikjal. Kodus on ikka soe ja hea olla. Enam hiljem pole ma tundnud, et elu siin nõuab suuremat pingutust. Vastupidi. Sellepärast ma oma kodu armastangi.

Õnn on otsuse küsimus!

Olukord, mis praegu valitseb, ajab mind segadusse. Mitte niivõrd selle sõna halvas, kuid pigem nii heas kui ka keerukas mõttes. Sõbranna räägib, kuidas ta enda jaoks pilatese treeningu leidis. Üha rohkem inimesi tegeleb joogaga. Aktuaalseks on muutunud teemad nagu taimetoitlus ja roheline eluviis. Hiljuti tuli mulle koju ajakiri, mis seletab sõnade hatha jooga ja Kegeli harjutused tähendust ning paneb lugejat küsima endalt kuidas ma end oma kehas tunnen? ning kuidas iseend armastama õppida?. Sõprade ringis levivad sõnad nagu reiki ja kundalini jooga, mille olemusest pole ma veel täpselt aru saanudki. Raamatupoodides on edetabelitesse tõusnud eneseabiraamatud ning biograafiad. Ikka sellepärast, et üldsust huvitavad rohkem teiste inimeste elud (eksimused ja õnn), proovitakse ennast nendega samastada, leitakse kindlust tundest näe, temal oli samamoodi! või proovitakse ennast raamatulehtedelt leida. Otsitakse sõnadele neid üldisi tähendusi, mõtlemata, et äkki on minul hoopis mingi muu arvamus. Päris tõde pole olemas. Paljud noored või keskealised inimesed on hakanud uskuma maal elamisse. Osa neist isegi teeb seda. Enamjaolt need, kellel on rohkem raha ja usku endasse. Vahel harva saavad saatuslikuks ka head tutvused. Sest majad on kallid. Samamoodi nagu joogakursused, raamatud, öko-toit, kõike eelpool nimetatut propageerivad ajakirjad, kütus, et maalt linna tööle minna, joogariided (!) jms.

Kõik eelpool nimetatud elustiili muutused panevad mind üldjuhul naeratama. See teeb siirast heameelt, et inimesed tunnevad suuremat huvi enda ja oma ümbruse vastu. Tunnen vahel, et maailm hakkab mingit ringi lõpetama. Võib-olla see ongi see nn maailmalõpp, mis eelmise aasta lõpus põnevust tekitas. Maailm alustab end aegamisi uuesti. Hakkame taaskord sügavamat huvi tundma, kuidas ressursse teadlikumalt kasutada. Olgu selle taga kas taaskasutus või minu hing.

Mäletan, kuidas umbes põhikooli lõpus käis ka minu peas see kaua oodatud klõps!. Raske on tagantjärele öelda, mida see täpsemalt endast kujutas ja ma pole veel praegusenigi kindel, kas sellele on üldse võimalik täit selgitust anda. Lihtsamalt öeldes hakkasin suuremat huvi tundma ilu vastu. Jätsin maha need painavad küsimused. Mõte polegi tähtis, mida teised minust arvavad hakkas lõpuks omati vilja tooma. Sain aru, et ei peagi olema keegi muu. Minu ümber olid korraga inimesed, kes läksid mulle korda ja kes hoolisid minust. Pakkusin neile kõike, mis mul oli: naeru, positiivset suhtumist, seiklusi, armastust. Nemad tasusid mulle samaga ja tundsingi tol hetkel, et kõik läheb tänasest ainult ülespoole. Ma elasin nii, et ma ei ole pidanud midagi kahetsema. Elasin iseenda eest. Sain vastuse küsimustele kuidas ma end oma kehas tunnen? ja kuidas iseend armastama õppida? ilma, et oleksin neid küsimusi endale kunagi teadvustanud. Aeg läks edasi ning lisandusid igasugused huvid, mis mind puberteedieas polnud huvitanud. Muutus palju ja igas mõttes. Väliselt muusikastiil ja riietus. Seesmiselt muutusin enesekindlamaks ja loovamaks. Hakkasin rohkem lugema raamatuid. Neid päris raamatuid. Tammsaare, Kareva, Kross, Camus, Koidula, Hemingway, Hesse... Hakkasin uuesti luuletama. Uskusin, et suudan midagi päriselt ära teha. Kas või iseenda jaoks.
Ei läinud minustki mööda tunnid, kui proovisin enda jaoks leida joogat, pilatest. Ootasin kannatamatult Merit Raju kirjutatud raamatuid "Hingele pai" ja "Leia oma tee". Need olid nii lummavad. Ja mis siin salata - on ikka veel päevi, kui need praegu avan. Alles hiljaaegu võtsin raamatu, et sellest abi leida. Ning muidugi leidsingi. Vähemalt osaliselt. Või siis lappan alles ilmunud uut ajakirja Sensa. Tunnetan seda ilu, mis sealt vastu vaatab, naudin kujundust, vanapaberit, millele ajakiri on trükitud, tunnen rõõmu nendest inimestest, kes on sinna oma mõtteid kirjutanud ja endast pilte saatnud. Olen tänulik neile, eelkõige nende aususe ja lootuse eest. Kuid tunnen siiski, et midagi väikest selles kõiges, nendes joogades ja määramatus õnnes jookseb minust mööda, mind veidike riivates...

Vahel olen ma kurb. Minu arvates on see inimese loomulik osa. Ei tohi varjata oma negatiivseid emotsioone, vaid võtta tunnet, mis tekitab ängi, kurbust või viha nagu stardipaketti. Alustala, millelt saab hüpata kõrgusesse. Sest igale langusele peab järgnema tõus. Usun, et maailm on nõnda seatud, et siin oleks kõike. Kurbus on üks osa sellest, mis tuleb endast läbi lasta.

Olen tavaline, kiire eluviisiga noor inimene. Elan hetkel just kui kahes kohas korraga. Linnas korteris, kust on hea ülikooli seinte vahele jõuda ning maal, päriskodus. Paar päeva tagasi, kui pakkisin oma asju, et tagasi maale sõita, haarasin kätte Merit Raju raamatu "Leia oma tee". Vaatasin esimest pilti, naeratasin. Kui hea raamat, ah! tsiteerisin hinges vana teatriklassikat. Olin juba peaaegu raamatut kotti viskamas, kuid siis asetasin selle riiulile tagasi. Sain aru, et olengi oma õigel teel, kui lähen tagasi koju. Seal on minu jooga ehk aiatööd ja ema, isa, koera ja kassi kallistamine, minu eneseabiraamatud ongi minu ühised teeõhtud minu perega, ökotoit tuleb koduaiast mulla seest ja ma ei pea selle juures isegi mõtlema, et olen nn roheline. Kütan puudega pliiti, võin olla terve päev ilma kella vaatamata, käin saunas. Ei mõtle sellele, et ma pean prügi sorteerima, sest biojäätmed lähevad komposti ja paber ja papp tule alustuseks. Elu on ise, elu ei pea pingutama. Elu on naer, kallid inimesed, tõeline vaikus, koduriided, inspiratsioon ja vabadus.

Arvan nii nagu Kätlin Kaldmaa. Kui mina peaksin kirjutama eneseabiraamatu, siis oleks see üks lause vanaaegsel postkaardil: õnn on otsuse küsimus!

Aeg on tulla

Eemalviibimine on kasulik. Seda tuleb teha, kui tunne ütleb. Kuid ometi nii vajalik ja oluline etapp võib muutuda keeruliseks, kui on liiga kaua eemal oldud. Sest tagasitulek on sel juhul keeruline, kui lihtsalt öelda.

See oli kui eilne päev, kui võtsin oma kohvri ja tulin tagasi oma Eestimaale. Ma pole kunagi nii väsinud olnud, kui tollel päikesepaistelisel päeval. Vaatasin ülevalt seda kaunist linti, Doonaud, mis nii rahulikult edasi voolas. Minu südames toimus kõik hoopis vastupidi. Tundsin, kuidas elu ennast tol hetkel pooleks kiskus. Üks pool oli sellesama lindiga seotud minu Austria külge. Nende mägede, majade, inimeste, emotsioonide külge, mis mulle sealt nüüd nii kindlalt otsa vaatasid, just kui nad teaks, et küll ma veel kunagi tagasi tulen. Teine pool kibeles juba koju. Igatsus oma pere, lähimate sõprade, Eestimaa suve, kodu vastu oli kasvanud hiiglaslikuks. Teadsin nüüd äkki oma reisi kõige suuremat eesmärki - see oli IGATSUS. Kuigi maha pidi jääma nii suur osa minu senisest elust, siis ühe kingituse sain kaasa - parema enda.

Koduteel sain aru, et pean veel kunagi ära minema. Tagasituleku hetk on seda ehk kõige rohkemgi väärt.


Eestimaa suves, mida olin nii kaua oodanud, ei pidanud ma pettuma. See oli täis seiklusi kõige helgemas ja paremas mõttes. Täis perekonda, sõpru, ilusaid hetki, kaunist loodust, muusikat, värve, naeru. Olen tervem ja parem inimene. Tänu sellele imelise ajale välismaal, mille järele vahel nii piiritlematut igatsust tunnen. Tänu sellele suvele, mis mulle aega andis ja kohalolemise võlu pakkus.

Tuhandekordne tänu!

Aeg on lahkuda

Elu on lihtsam, kui näib, tundub vahel.
Tänane homikune tõusmine oli käsk. Äratuskella, minu enda, kooli ja maailma poolt. Tundsin veidrat emotsiooni, mida viimati tundsin kunagi väga ammu, hoopis kuskil mujal. Hommikune ärkav linn on natuke ettevaatlik. Natuke ennast otsiv. Hommikutee peal kasvavaid moone katsid veel kastepiiskade heledad pärlid. Elu on rahulik. Minu tänane päev lõppes juba hommikul. Siis, kui linn alustas oma hilishommikut. Tõusis ja hakkas tööle. Minu töö oli juba selja taga ja vaatasin. Kõndisin. Tundsin paari pisarat, mis taevast alla kukkus. Ja siis tuli päike. Sest elu on lihtsam, kui näib.

Ja vahel on valus ja raske ka. Siis, kui tuleb hüvasti jätta. Ja kui tunned, kuidas lubatud taaskohtumine jääb ilmselt kuskile liiga kaugesse tulevikku. Kui seda tunnevad mõlemad. Siis toimub lahkuminek. Vaatad veel tagasi. Tunned naeratust, tunned kurvastust. Tunned, et mingi uks on sulgunud. Tunned, et aeg on lahkuda. 

I'm booked

Kus sa

Where you invest your love, you invest your life. 

 

Kuldsed inimesed

Vahel peab olema. Kaua, vaikselt, kuulates. Proovida mõista ja mitte olla kohtumõistjaks. Aeg annab  arukust, armu, armastust. Aeg annab. Mõistmist.

Mul on kuldsed inimesed. Minu kallid, kes muudavad mu elu alati elamisvärseks. Muudavad mu elu just selliseks, nagu üks elu peab olema. Kaunis. Vahel ei olegi sõnu. Vaikimine ütleb kõik. 

Täna nägin jälle unes SEDA päeva. See päev saab olema nii eriline, nii värskendav. 

KORD SAAN

Pika maantee lõppu jääb väike maine ilm, 
mille kohal tippu ei näe mu silm,
kuid mu väike elu siin on ainuke - 
siin on kõik mu valu ja mu viimne vainuke. 

Nii ma siis olen, kuis saan.
Taevas ka minu üle on ta. 
Nii ma siis usun, et saan kord
taeva tippu näha ma. 

Kui suureks saan, siis enam ma tugev olema ei pea.
Ei pea olema ma kenam, vaid lihtsalt iseenda vastu hea,
sest mu süda tahab sooja, sees kui tuksub ta,
ma palun Sinult, looja, mind ikka uskuda. 

Nii ma siis olen kuis saan.
Taevas ka minu üle on ta. 
Nii ma siis usun, et saan kord
taeva tippu näha ma. 

Ja kui kõik see ilma ilu on korraga mu sees,
ma ise paljajalu seisan armastuse ees. 

(M. Pokinen)

Rõdul

Rõdul. Sinine taevas mu kohal. Muusika mu südamele. Laul taevast ja maailmast. Unistused viivad mind mujale. Usun ja tean, et tänaseks on lõppenud minu olemine siin. Süda on juba mujal. Kui silmad kinni panna, siis tunnen. Kõike, mis peaks olema. Värvid, lõhnad, muru jalgade all, mitte rõdu natuke samblasse kasvanud kivid. Inimesed. Minu soe olemine. Minu Eestimaa.
Õhus on hääli. Iga natukese aja tagant lendavad minust üle lennukid. Mõtlen, et võiks ju lehvitada. Kõik need lennud lähevad minu kodu suunas. Seal tahaks minagi olla. Mäletan, kuidas lapsena oli ettekujutus lennukist nii suur, et uskusin lennukiks oleva kogu valge triibu, mis suitsust tekkis. Mäletan, milline pettumus see oli, kui korraga taipasin, et ainult see väike täpp, mis udupaela edasi kannab, on lennuk. Nüüd tean, mis tunne on olla kaugel. Mis tunne on olla õhus selle valge täpi sees. Kanda edasi neid valgeid linte, mis taevasse mustreid loovad. Üleval seal on alati päike. Kõik on nii väike ja korraga nii suur.
Lennujaamad on kaunid kohad. Kui tahta näha inimesi ja emotsioone, siis tuleb minna lennujaama. Ootusärevuses inimesed. Lehvitused, naeratused, kallistused, suudlused, käepigistused, põsemusid, pisarad, sülle võtmised. Elu on intensiivne. Tean, et minu järgmine kord seal saab olema raske ja kergendus korraga. Erinevaid emotsioone elada ongi kõige raskem vist. Aga ma jään ootele... Ma olen valmis.

Elu sinine taevas

Olen alati imestanud, kui mõjutatav ma olen. Inimestest, kohtadest, mälestustest. Liikumistest nende vahel. Suunavõtust, lahtilaskmisest, kinnihaaramisest. Nüüd on see aeg taaskord varsti käes. Nii tuntavalt lähedal on minu tagasikolimine. Astun tagasi sinna, mis mind juba ammu ootab. Mida ma pole kunagi unustanud, kuigi ta pole olnud minu ümber juba ammu. Eile vaatasin oma mälestusi. Postkaardid, saatmata kirjad, piletid, ümbrikud, kaardid ja laulud, lehed, sedelid. Tunnetasin, kuidas elu hakkab end jälle kokku tõmbama. Et siis kord taas avaneda ja mulle end näidata. Uuest küljest.

Olen ikka veel arvamusel, et inimesel tuleb eemal olla. Jätan osa endast siia kindlasti maha. Hüvastijätt poolega endast saabki olema kõige keerulisem ehk. Tunnetan endas juba seda hommikut, päeva, kui võtan oma uue mina, asjad, raske kohvri ja sammun teele. Olen viimast korda päris osa sellest siin.

Eile jalutasin ringi ja vaatasin elu. Hakkan igatsema neid võõraid inimesi, kes mind hommikul tänaval tervitavad. Musta kassi, kes end vahel näitab ja kellega saab õhtupimeduses mängida. Neid kiireid metroosid ja punaseid tramme, mis nii armsalt ringi vuravad. Jään igatsema neid kõrgustesse tunglevaid maju, mis on ilusalt kaunistatud ja kannavad endas ajalugu. Neid ümbernurgakohvikuid, mis lausa vägisi enda poole tõmbavad. Hommikuste saiakeste värsket hõngu. Jään igatsema seda tuult, mis Viinis on ja mis alati natuke ergutab ja liigutab. Jään igatsema Viini metsasid oma salapäraste roheliste puuvõrkudega, mis mind endasse haaravad. Jään igatsema neid inimesi, kes on nii mitmes mõttes rikastavad, inspireerivad, mitmekülgsed. Olen armastama hakanud vabu pühapäevi, kus mitte ükski inimene ei rutta ostukeskusesse, vaid loomaaeda ja kohvikusse. Jään igatsema neid veeklaase, mida kohvi kõrvale alati pakutakse. Seda jäätisekohvikut kodu kõrval. Tasuta ajalehti igal hommikul, naeratavat lehemüüjat kodupeatuses. Jään igatsema neid ilusaid taevasse trügivaid kirikutorne ja lõputuid muuseume, kalleid kontserdisaale ja inspireerivaid tänavamuusikuid. Jään igatsema Doonaud ja saart selle keskel. Jään igatsema seda varahommikust linna ärkamist, milles on alati natuke ärevust, natuke salapära. Jään igatsema seda vaadet, mis tekib, kui natuke kodu juures üles kõndida ja kui terve linn on korraga silmade ees. Hakkan igatsema neid koeri, kes nii vabalt mööda tänavaid kõnnivad. Neid kotte, kust võib aususe pärast võtta ajalehe ja kasti panna piisavalt raha. Jään igatsema neid veinilokaale, kus saab istuda ja kuulata jutukõminat. Neid hiiglaslikke aedu, kus võib lõputult kõndida. Neid hobusekaarikuid tänavatel. Roosiparke ja häält, mis teatab ühistranspordis, kuhu ümber saab istuda. Jään igatsema ülikoolilinnakut ja peahoone majesteetlikku välimust. Linnas tekkinud õhtuse õhu jahedat hingust ja Billa toidupoodi. Hommikust trammile ruttamist ja sellele järgnevat sõitu lõbi linna ülikoolini. Neid putkasid, kust saab pitsat ja kebabit osta. Jään igatsema Viini ja tema ilu igas mõttes. Austriat samamoodi. Tema väikeseid külakesi ja lõputuid mägesid. Tunnet, kui vaatad pilvedele ja lennukitele ülevalt alla. Kiireid ronge mägederägastikus ja lõputuid teid. Maasikamüüjaid teede ääres ja voolavate jõgede sinavat värvi. Lumiseid mäetippe ja mägimajasid...

Kuigi on nii palju, mis siin südame kiiremini tuksuma paneb, siis on ometi vajadus astuda koju. Kodus on kõik palju väiksem, elu on kuidagi rohkem varjus, natuke peidetud kujul ei anna ta end kohe kätte. Laseb enda järele otsida ja end kutsuda. Aga kui ta tuleb, siis on ta ehe. Ilus ja aus. Täpselt see, mis minu sisse ära mahub.

Eestimaa. Igatsen koduaeda ja muru peal kõndimist. Kodutoidu ja aiamööblit. Igatsen oma koera ja kassi ja nende omavahelist nägelemist. Igatsen tiiki oma koduaias. Vastupandamatu soov oleks muru niita ja kõndida oma pargis. Tahan noppida oma aiast esimese vaarika. Olla kasvuhoones ja kiikuda kodukiiges. Igatsen päikesloojanguid ja -tõuse. Igatsen oma suvetuba. Tahan kuulda tänavatel jälle oma emakeelt. Tunda Tartu majade väiksust ja soojust. Igatsen oma väikeseid kohvikuid, Karlova natuke väsinud olemist ja Supilinna hipilikkust. Igatsen raekojakellade vaikset üminat ja saksofonimängijat öises linnas. Igatsen Eestimaa looklevaid teid ja soojade rabaveede pehmet paitust. Väikeste külakeste sooja hingamist ja tavalisi kõige lihtsamast lihtsamaid kirikuid. Igatsen tunnet, et igale poole saab kõndida jala. Igsatsen inimeste hommikust voorimist ülikooli poole. Küünlaid õhtuses meeleolus. Igatsen Eestimaa väikesaari, praami peal istumist, ranna helki ja Emajõe voolamist. Igatsen lühikesi vahemaid ja seda vana bussi, mis mind koju viis. Igatsen oma tuba, oma asju, raamatuid. Igatsen eestikeelseid loenguid, oma õppejõude. Igatsen neid tähti, mis Eestimaalt vaadates ikkagi eredamad tunduvad. Igatsen Anna Edasi kohvikut. Tunnet, et alati võib kedagi tuttavat kohata, kas või juhuslikult. Igatsen teadmist, et kõik kõige paremad sõbrad on ainult telefonikõne kaugusel, et nendega kohtuda. Igatsen neid sumedaid augustiõhtuid. Tartu turgu. Peipsiäärseid külasid, kodumaa natuke aeglaseid ja väsinud ronge. Igatsen oma rattaga sõita lähima järveni ja tagasi. Igatsen oma lilli ja puid. Kõige rohkem tunnen puudust oma inimestest - perest ja sõpradest, kes mind juba ootavad. Tahaks neid kõiki korraga näha ja kallistada. Mitu korda olen unes näinud, kuidas neid juba kõiki näen, sest olen tagasi. Igatsen oma perekonnaringis veedetud sünnipäevi ja jõule. Igatsen rohkem Eestit kui midagi muud. Aga nii peabki, sest selleks ma siia tulingi. Et igatseda.

Igatsus on ilus tunne. Kui see kord lahti lasta.

Olen lihtsalt elanud oma elu.

Olen elanud lihtsalt oma elu. Sõnad, mis täna mu silmade eest läbi jooksid. Sõnad, mida oli kord Haljand Udam öelnud Fred Jüssile. Kui peaks millegi kohta ütlema, et lihtsuses peitub võlu, siis just nüüd oleks see hetk. Ja tõde ja ilu ka. Neid momente on tegelikult palju.

Mulle meeldivad hetked, kus ma saan ennast lihtsalt paigale kerida. Panna silmad kinni kas otseses või siis lihtsalt vaimses mõttes ja lasta ajal silmade eest läbi joosta. Punuda mõtted argipäevast lahti ja olla kuskil, kus kunagi olin. Või mis lihtsalt olid mingil imetabatud moel. Elu, mis siis silmade eest läbi voolab on tõiesti minu oma. Mitte kuidagi pole seda võimalik enam sellisel moel uuesti kogeda. Mitte kuidagi pole võimalik enda loodut edasi anda. Fotod ja videod on lihtsalt illustratsioonid, tundub üksnes. Ja mitte üldse nii kvaliteetsed, mitte üldse seda PÄRIS meeleolu edasiandvad.

Sunnin end vahel ainult ühele eluetapile mõtlema. See, kui olen elanud ära. Ära Eestist ja turvalisusest. Huvitav, kuidas meelde on jäänud nii palju erinevat. Erinevad emotsioonid. Hommikune lumine tee kooli ja istumine ning õppimine enne keeletundi minekut. Esimesed jutuajamised. Saabumine siia. Esimene reis pealinnast välja. Ja nii edasi. Killud. Fragmendid. Mitte miski pole liikumises, tundub tol hetkel. Kõik on vaid üksikute piltide voolav liikumine. Mis moodustab terviku.

Olen lihtsalt elanud oma elu, tunnistan.

Elulihtsus

Eile sattusin kohtuma ühe naisega, kes tundus olevat natuke hirmul. Natuke segaduses. Mõne aja pärast otsis ta välja raamatu. Roosidega pealt, piisavalt paks, kõvade kaantega. Raamatu nimi oli "Hingepäike ja -soojus".

Käisin kontserdil, mida nimetati elutoakontserdiks. Sooja valgusega lambid, filmiklipid naeratustest, reisimisest, päikesevalgusest näol, lennuki õhkutõusust, suvistest veesõdadest, muusikast. Lauldi armastusest selle igas vormis. Lauldi elust. Pakiti lahti kõik kohvrid eluunistustega. Ja kui kontsert lõppes, siis pakkisime kõik taas kokku ja võtsime need kaasa. Et kord, kui taas soov tuleb, need oma mälestused avada. Oma elu.
Minu elu on rikas. Muidugi on seal palju ilu ja õnne. Armastust, soojust, armumisi, kallistusi, ilusaid jutuajamisi, kuulamisi, muusikat, kunsti, kauneid inimesi. Väikeseid elurikastajaid nagu soe tee, jäätis, vaikus, küünlavalgus, hea söök, lehvitus, naeratus, hea raamat, reisile kaasa antud võileib, tähed öös, siiras käepigistus... Ja loomulikult ka pettumusi, ängi, kurbust, viha, trotsi...

Kuulasin täna, kuidas räägiti elust. Kas laseme sel lihtsalt minna? Inimene on loodud otsima. Kas otsustame südamega, kui vahel hirm seda takistab? Kas teeme otsused mõistusega, soovides resultaadiks kõikide heaolu, mis inimeste erinevusest tingituna kunagi ei jõustu? Kas eksleme edasi?

Minu ellu on tungimas muutus... Ei tea veel täpselt tema nime...

Aga kõik otsivad siin ainult üht. See on armastus. Soojus. Rahu.

Elusamalt kui varem

Vahel tuleb ära käia. Avastades uusi kohti ja inimesi, lastes endast läbi voolata uusi situatsioone ja avastada midagi uut, on kui ukse avamine selgemasse ja ärksamasse tulevikku. Üleeile, kui kõndisin üles mäkke Austria suuruselt teises linnas ja vaatasin, kuidas linn, mis kohe osa minu südamest võttis, suuremaks paisus, sain korraga aru millestki, mis oli minu peas juba ammu küsimärgi all seisnud. Naeratasin, kui avastasin end korraga vastuse peale mõtlemast. Nüüd oli see siis käes. Lõpuks.

Elasime väikeses hubases kommuunis, kus oli nii palju siirust ja nii palju erilist. Kõik need asjad, mis seal olid, rääkisid enda eest. Oma lugu.

Olen kaua kodust eemal olnud. Mitte kunagi varem pole pidanud nii kaugelt ja kaua oma kodumaad eemalt vaatama. Elu siin on hoopis midagi muud. Mitte kunagi ei saa end päris lõdvaks lasta. Alati peab olema valvel ootamatusteks, üllatusteks, enda kehtestamiseks võõrkeeles. Stardipositsioonis peab olema pidevalt. Ja mitte kunagi pole päris kindel, kus lõppeb minu järgimine jooks. On see kaotus või võit. Kukkumine libedal või kindlate sammudega õnnelik liikumine finiši poole.

Ometi elan ma elusalt. Elusamalt kui kunagi varem.

Inimesed elu sees.

Elu pakub üllatusi. Täna võtsin ette jalutuskäigu metsadesse linna äärde. Sinna pole sugugi pikk tee, kui korraga vahtetuvad majad puude vastu. Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas minusse taaskord Eestimaa suvi voolab. Inimesed oskavad nautida elu siin. Aiad on täidetud laternatega ja veiniklaasid, vaikne muusika ja jutupominad kostuvad mulle kõrvadesse. Ninna satub ikka ja jälle kord mesimagus lõhn ja siis jälle kevadine värskus. Lilled ja puud näitavad oma ilu. Punane, hele- ja tumeroosa, kollane ja muidugi see südasuve tuimusest puutumata värske roheline. Satun rääkima naisega ühe tiigi kaldal. Siin on inimestevahelist suhtlemist palju rohkem. Räägime elust ja Eestimaast. Tema ei tea sellest palju, kuid ütlen, et lõhn on umbes sama, nagu täna siin. Ta ütleb, et Eesti on siis kindlasti üks väga ilus maa. Ma noogutan vaikselt. Naine kutsub mind tähti vaatama. Linna äärde on ehitatud tähevaatlusplatvorm. Vaatme kuud koos veel ümbes kümne inimesega. Räägib üks Viini ülikooli professor. Ta hoiab oma valgesse riietatud naisel kõvasti ümbert kinni. Terve aja. Elu on ilus siin.

Liigun vaikselt kodu poole. Tänav laskub järsult alla. Eemalt paistab linn kogu oma tuledes. Tean, et see on minu aeg siin. Ja ma hoian seda linna. Oma peopesas.

armastan

 

Shoot by NIKLASJOHANSSON

Unistan ilust vahel. Kõige õnnelikum olen siis, kui ei ole vaja enam millestki unistada, sest see ongi olemas. Armastan uhkusega. Armastan inimesi enda ümber. Armastan loodust. Armastan neid põõsaid, mis nii kollaselt praegu õitsevad. Armastan mango-sidruni-ananassijäätist kevadises ilmas. Armastan lapsi, kui nad vahel nii ennastunustavalt on ja ei vaata, kuhu nad kõnnivad, vaid näevad enda ümber olevat. Armastan ennast vahel unustada - raamatu taha, hommikusöögilaua taha, raadio või kamina ette. Armastan tühja hommikust tänavat. Armastan muusikat, mida lastakse õhtul metroopeatuses. Armastan, kui inimesed laulavad. Armastan, kui mul on aega. Armastan õhtuseid vaateid kaugusesse mägede peale. Armastan neid vanu tramme. Armastan vinüülplaate. Armastan teejoomist. Armastan linnulaulu. Armastan hetki, kui näen, et vanapaar kõnnib minust mööda ja hoiab käest kinni - mitte ei tülitseta, vaid räägitakse lastelaste edust. Armastan seda väikest kassi, kes vahel mulle vastu tuleb ja armastan temaga vahel öisel tänaval jutustada ja mängida. Armastan kontserte, mis panevad aja seisma. Armastan ilusaid lugusid. Armastan äratundmismomente. Armastan...

Mäletan veel...

Mäletan ikka veel seda päeva, kui astusin välja. Võtsin kaasa oma mälestused oma maailmast. Kohver ühes käes, unistused ja emotsioonid teises ning tegin oma elus kõigu suurema hüppe väljapoole. Uude maailma, kus olid ees võõrad inimesed, kohad ja elamused. Täna on 15. aprill. Pool aega selles maailmas on saanud minevikuks ja pool on veel ees. Täpselt sama palju rikkamana väljun ma kord siit, et minna tagasi sinna, kus olin, kuid mis pole enam kunagi selline, nagu ma sealt lahkusin.

Elamine kaugemal omadest on kurb. Elama ja olema peab just kui kahe eest. Võitlema uute olukordaga, andma uusi võimalusi, hüppama üle tõkete ja murduma vahel nii valusalt. Kuulama vahel mõtlematusi ja arvestma uute inimestega. Alguses tekitas see kurbust ja ängi, kuid vahel tulebki tõmmata jalge alt pind, et kukkuda. Et tõusta kord. Segadus enda sees annab võimaluse jõuda asjadel uutele kohtadele. Sinna, kus mõni kord kunagi polnudki.

Elu on täis ootamatusi. Aga olen õnnelik, et olen hakanud aru saama. Endast, teistest, olukordadest, mida ma vajan ja mis vajavad mind. Ja mis võivad olla ka ilma minuta, sest nii ehk ongi parem. Kui mitte enam tunda hirmu millegi pärast, vaid kogeda ja tunnetada. Tajuda muusikat, mis on üle ootuste hea, leida enda kõrvale tõeliselt ja päris oma inimene! Istuda ja vaadata üle pika aja tõeliselt head filmi. Avastada kohvik, millest juba ammu unistasid. Naerda koos inimestega, kes on omad. Öelda, et armastan! Olla ja teha ausalt seda head, mis on sisemuses. Unistada ja lasta neil täituda. Tegutseda, kui on vaja ja võtta endale aega. Lugeda palju, palju raamatuid. Kallistada ja öelda, et hoolin. Rääkida, jutustada, näidata oma emotisoone. ... Siis pole vaja enam tunda hirmu või valu. Siis me olemegi. Päris.

Elu...

Aitäh, Egelt. (: See ongi elu...

Saatus on iseloom

Inimese saatus on tema iseloom. Nii ütles mu ema alati, kui nägi, et minu emotsioonid hakkasid halvasti mõjuma soovidele ja elule endale. Aeg on edasi läinud ning olen avastanud hetki, kui need sõnad minu enda peast loomulikul viisil läbi voolavad. Ükskõik kas tunnen end taaskord alguses olevat või vaadates teisi minu ümber, kes oma tunnete ja võimalustega võitlusi peavad.

Proovin oma olukordi valitseda kõige ehedamate emotsioonide ja tunnetega. Iga etapp viib mind kuskile lähemale. Edasipürgimine peaks olema iga inimese soov ja sisemine tahe. Vabadus seda teha on kõige suurem õnn. Maailm on täis otsuseid. Elu on täis küsimusi. Kolm kõige olulisemat: kellega?, kuidas? ja mis eesmärgil?. Ja kuigi vahel tundub, et eluetapid ja kõik see, mis meiega juhtub, kannab endas juba eesmärki ja tegutsemisviisi ning ka mõne inimese elutee ristub või kattub meie omaga nii juhuslikult, siis tegelikult on kõige alustalaks iseloom. Miski pole nii ettearvamatu, kui võtta aega, et endasse vaadata. Vaadata oma iseloomu.

Ning mitte karta! Tunda hirmu välise ees. Kohkuda elu enda ees, kui see meile oma erinevaid külgi näitab. Mitte joosta tagasi või tõmmata hirmust tekk üle pea. Vaid olla. Astuda vastu kõigele ja näidata iseennast teistele, kes on meie lähedal, ja iseendale. Sellega tutvustame ennast. Endale. Teistele. Ja maailmale.

Elu

Elu maksab hinda. Iga päev tuleb äragata teadmisega, et täna pean endast midagi ära andma. Vahel on tegu suuremate summadega, mõnikord pole need mainist väärt. Selleks et midagi saada, tuleb endast loovutada. Kogemused nõuavad. Loodus ei salli tühja kohta. Nii ütleme, kui näeme, et oleme saanud pärast suurt rikkust esimese tagasilöögi või kui võit terendab silme ees pärast kurnavat rännakut. Sest oleme osa loodusest. Elu on harmoonia - vesi, tuli, maa, õhk. Kõik see, millest päriselt toitume, saab osaks meist.

Elu on kuulamine. Vaikuse, teiste inimeste meie ümber ja eelkõige iseenda kuulamine. Oma südame ja ka oma piiride tajumine. Enda tundmine tervikuna, mitte keskendudes ainult ühele osale. Iga inimene kui saar, mõtlen tihti, kui vaatan inimesi. Nende keskpunkt ja piirid. Kui vaiksed üksiklased, kes on eraldatud millestki suuremast. Olemusena lihtsalt üks tükike maad, mis on eraldatud suuremast. Ja me oleme. Täiesti ise ja tajume oma keskpaika ja loodetavasti oma piiregi. Sest nii nagu iga suure väärtusega siin maailmas, tuleb ka piiridega käituda ettevaatlikult. Tuleb hoida oma piire tugevana, et mitte saada üheks maaga. Selleks, et jääda endaks, tuleb seda ka olla. Kuid piire liialt kindlustades võime kaotada kõik. Oleme kui üksildased asustamata saared, mille kallastele mitte keegi kunagi ei jõua. Kus mitte keegi täpselt ei tea ega oska ka kaugelt otsustada, mida tuleks oodata. Kas jäädagi üksikuks või lubada ka kedagi teist sellele oma saarele peatuma? Küsimus, millele vastamiseks tuleb leida kesktee. Vastus peitub kuskil saare südames, kindlasti nii on. Ja kui oma piiride peal kõrvad ja oma hing avada, siis kuuleme, mida tuksub meie süda ja mis hääled kostuvad mujalt - sealt, kus on teised saared. Teised elud.

Elu on eemalolemine, et siis jälle tagasi igatseda. Eemalolek on vahel nii vajalik selleks, et tulla kord tagasi. Teha nn restart, et saada aru, kui õnnelik on tegelikult olla kodus. Ma naudin hetkel eemalolemist. Tunnen end igati hästi, sest tean, et siis saan kord tagasi tulla. Ja nautida kõike seda, millest tavaliselt inimesed ei tea. Tunda rõõmu kõige pisematest asjadest, mida muidu ei tahtnud märgata. Nüüd on see käes ja ma märkan. Elu on minemine, olemine ja tagasitulemine. Ärkamine, tärkamine ja uuesti märkamine.

Ütle armastusele jah!

Ükskord/Mõnikord

Olen alati jumaldanud hetki, mis kannavad endast suuremat väärtust. Koguda hetki, mis käivad igavesti ja alati kaasas, on tegevus, mis kannab igavest resultaati. Vahel saab neid hetki teadlikult luua, kuid need võivad saabuda vastukaaluks ootamatult. Nende rikkuste osaliseks võib saada igal pool. Kodus, koolis, looduses kõndides, tänaval,... Eelduseks on üksnes hingerahu ja oskus näha. Andes endas võimaluse näha, pole vaateväljas korraga ainult see ruutmeeter, kus paikneme, vaid kõik! Ükskord sattusin kuulama järgnevat lugu ja see hetk ning tekst jäi minusse... 

August Gailit „Purpurne surm“

Ära karda kaljusid ning armasta metsi - vaikuses kuuled jumala hingamist. Armasta mulda, sest kõrva pannes ta manu, kuuled oma jumala sammumist. Religioon jääb püsima üksnes metsa kohinas, vee vahulises voolamises ning orgude vaikses sügavuses. Sääl võid sa isegi lõigata oskamata kätega omale puutüvest jumala ning ta kaitseb sind truilt igasuguste hädade ning õnnetuste eest kui jõvvetut ussikest koore all. Sa palvetad õnnelikuna oma oskamatu kätetöö ees ning su puutüvest nikerdud jumal on vägev ning karm: ta võimuses on sulle anda igavest elu ning õndsust, kuid ka sind saata igavesele hukatusele, kui vaglakest visates ratta alla. Põliseis metsis ning teedeta orges on iga kivi su jumal, sest su hing on sääl puhas roojusest ning patud ei lasu su õlgel kui tinakoorm.
     Linnade tekkides, hiigla ehituste, sildade, masinate sündides kaovad metsade kohinad, vee vahulised voolamised, orgude vaikus. Isegi linnud ja loomad jooksevad sinust minema, võib olla ainult varblane tuleb su hobuselle külla ning su pääkohal tiirleb vares kraaksudes. Aga jumalalle on jäänd üksi kõrge taevas, kuhu ei küüni su hävitavad ning ahned käed. Seepärast ei nikerda sa enam puutüvest omale jumalat (raidkujud kivist, marmorist ja pronksist on külmad!), sa oled suuremeelselt jätnud talle koduks taeva põhjatu laotuse, talle, ta inglitelle, ta poja prohvetitelle ning ka eneselle, kui peaksid surema. Sa oled tõrjund jumala välja omast maisest elust ning sepitsed plaane temaga kaubelda pärast surma. Ning ei jätaks sind rahule, et ei tüütaks sind, oled talle loonud hiigla hoovkonna: ja ingleid, ja prohveteid, ja pühamehi, isegi poja oled luuletand talle, - ning kõik ainult selleks, et su jumalal poleks igav ning et ta ei tuleks sind segama ning tülitama sinu sigatsemistel. Sa tahad olla omaette härra ja meister ning sul on piinlik, kui pead elades andma oma tegevusest kellelegi kõrgemalle aru. Seepärast leitaksegi maa pääl iga päevaga ikka rohkem imetegijaid, õndsaid ning teisi väga suuri pühamehi, et neid tunnustada jumala väljavalituiks ning eksporteerida taeva hoovkonna täienduseks. Papid on väga sellega ametis ega mõtlegi küsida, kas jumal ise ka sarnase valikuga rahul on! 
     Harva, harva puutud linnas kokku oma Issandaga, sest ta ei armasta tulla linnadesse kus pole inimest, vaid on kari, kus pole hinge, vaid on masinad, kus pole tuult, vaid on bensiini lämmastav ving. Jumala jalad on paljad, seepärast võib lõõmaval asfaldil karelda üksnes saatan oma kapjega. Nii jääb su Issand sulle võõraks, sest ta ei armasta astuda ka kirikuisse, kus elektri jõul röögatab orel kui täissöönd elajas. Võid ehk harva küll kohata teda lukustud uste taga, kaetud akende taga, kui tõmbad vaiba üle pää ning jääd pikemaks ajaks enesega üksinda, kuid mitte iga ei oska seda teha vääriselt hästi. Mõnele õnnestab see kui koketerii ning rumal edvistamine, mis ei või iseenesest kellelegi meelepärane olla. Aga muidu pühapäeval kirikus palvetades või naisiga palvemajus põlvitades, on su palved kui logisev tuuleveski: küll vehib ööd-päevad tiibega, kuid ei tõuse ealgi taeva poole.
     Linnad on ehitand saatan: siin taob ta lokaales joobumusega trummi, siin tantsib ta lõbusalt dshimmit, siin mängib ta üsna õnnelikult börsel, ruletil ja võidusõitel, siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjutab ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos. Aga õhtul, pärast väsitavat päevatööd, istub ta kafees, sigar suus, tsilinder pääs, vahutav õllekann ees ning loeb tähelepanelikult ajalehtest börse ning kuritegude rubriiki. Kui sa saatanat tahad näha, või on sul tema man vähekest asja, mine kihavama tänava kafeesse õhtupoolikul, köhata kolm korda ning litsu sõrm paljutähendavalt suu juure, - ta ilmub kohe naeratades ning mütsi kergitades su kõrvale, sest siin spekuleerib ta tütarlaste, dollarite, veinide, pargitud ning parkimata naha, leskede, mandlite, terpentini, seaharjaste, plaatina, kartulite, jahu, juuste, superfosvaadi, linade, orjade ning igasuguse teise kaubaga. Siin müüb ja ostab ta ning otsustab asjalikult riikide ning rahvaste saatust. Siin kuulutab ta sõda ning kirjutab rahulepinguid alla. Siin külvab ta taude ning teeb suurimaid ülesleideid.
     See on tema, kes rakendub rongide ette ning jookseb terasest rööpail kui elajas röhkides, tuld ja tahma sülitades ning pekstes ravvutud kapju vastu müdisevat maad. See on tema, kes puhub vabrikute korstnaist kui punasest lõõrist nõgipilvi sinise taeva poole, musta vere voolates tuhandeis masinais rõõmsalt. See on tema, kes diriseerib geniaalselt tuhandeid orkestreid ning kannab naeratavana kelnerina te lavvale viina ning toitu. See on tema, kes toob teile õhetava tütarlapse koju, ise naerdes ta kurgus, ise vahutades ta kirglikus veres, ise visates ta valgeid käsivarsi su kaela. See on tema, kes karjub ja ahastab surma ülimas kartuses te hinges, et värisete kui leht sügise külmas ning vingerdate kui ussike tolmaval liival. Minge metsa, minge orgesse, sääl pole surma ning sääl pole kartust, sest jumal liigutab sääl jahedaid tuule tiibu.
     "Emake, oled Sa vana ning väsind? Mitu aastat on juba Su õlgel?" küsite teie.
     Ning üsna loogas, üsna kortses, kui tuhande aastane sammaldand puu, pää värisedes kui kella pendel, vastab ta eksivate silmiga: 
     "Ei tea, pojake, ei tea. Ei tunne kirja, ega mäleta aastaid. Ammu, oi kui ammu oli see, kui olin noor ning tundsin inimesi ja omakseid. Mets mühises veel siis ning tähed olid ligidal, ulata kas või käega. Praegu on kõik kaugel ning looritud uduga, ei midagi näe, ei midagi mõista. Ainult surra tahad, ainult mulda tahad minna, oi, kuidas armastad mulda!"
     Vaatad, noogutad pääd ning lausud kaastundlikult: 
     "Küll Issand kutsub Su varsti igaveselle õndsuselle ning igaveselle elule!"
     "Elule?" jahmatab eideke. Ning siis hakkab korisema ta hääl, otsekui naeraks. "Igaveselle elule? Ei taha ma ei igavat elu, ega õndsust. Puhata tahan, surra tahan, mulda tahan minna, - ei midagi muud. Väsind olen, oi, kuidas olen ma väsind!"
     Ning hallis habemes pojapoeg viib eidekese onni, et mis ta hädaldab siin, võib veel külmetada.
     Nii elatakse metsades, jumala süles, silma silma vastu oma loojaga.
     See on noorus, kes kardab, see on kultuuri saavutus, mis fantaseerib kirglikult igavesest elust säälpool hauda.
     Seepärast armastab inime saatanat, seepärast ongi inimese mõistus ning fantaasia arenend üksi negativismis. Teil on täpsemad ning detailsemad kirjeldused põrgust, otsekui oleks sääl tihtipääle käind viimne kui turist ning kirjanik. Teil on väga hästi teada põrgu jõed ning mäed, aiad ning hooned, elanikud ning elajad. Igaüks võib nimetada sada oma tuttavat, kes on läind pärast surma saatana juure, kuid ükski ei või nimetada eksimata ühtki tuttavat, kes oleks kindlasti saand taeva. Positivismis pole meil teadmisi ega fantaasiat. Teil on teada kõik põrgu mitmekesised piinad, kõik valurikkad kannatused, kõik kummalised vaevlemised. Ning kui surete kord, lähete kui oma isa tuttavasse koju, sest kõik on teil siin juba vanad sõbrad ning kaastegelased: saatanast jooksupoisini, oma parunist kubjani, preestrist kellalööjani, arstist talitajani, armukesest naiseni. Isegi maastik on tuttav ning väävli lõhn ning tõrva suits nii omane ja kodune.
     Mis teate aga taevast? Et sääl on jumal, õndsus ning mõnisada end täis inglit? Milles on õndsus ning missugused funktsioonid on inglitel? Teie fantaasia ei ulatu kaugemalle väitest, et sääl puhutakse pasunaid ning lauldakse kiitust oma Issandalle. Kuid milles on õndsus, kuid milles on inimese igavese elu õndsus? 
     Inime on kasvand metsades, tihedad oksad on varjand sinikat taevast, - seepärast ei tunne ta seda, seepärast pole ta fantaasia saand areneda positivismis. Ta on maa küljes kinni ning ta mõtted on kui logisev veski: küll vehib ööd-päevad tiibega, kuid ei tõuse ealgi taeva poole.
     Milles on õndsus, milles on õndsus! 
     Ma karjatasin ning litsusin ahastades käed kuumavalle otsaesiselle.
     Naatan Lorge tõusis püsti.
     "Miks sonid?" küsis ta pikkamööda. "Vist linnud koopa sügavusest kraaksuvad Sulle öö jooksul rumalusi. Sa värised ju, - ehk oled haige?"
     "Mul on hirm," laususin.
     Pidalitõbine naeratas.
     "Ära karda," lausus ta, "vaata, hakkab koitma."
     Koopa suu hakkas pikkamööda valgenema. Sündis sügisene päev kui abordiline sünnitus: ei jooksnud punast sooja verd ning polnud kuulda õnnelikku karjumist valus ning ekstaasis. Sügise päeval pole purpurit ning lindude laulu. Kahvatu ja verivaene, raske pohmeluses pääga, uniste ja vesiste silmadega, külmade, siniste huuliga sünnib sügisene päev - kui abordiline sünnitus.
     Läksime Naatan Lorgega mere äärt mööda linna. Meri oli hall ning tume ja tuul paiskas ta vahulisi päid kui lindude karja.
     Kapten Roode endise onni lähedal seisis Maara Jarulaitis ning jutlustas. Teda kuulasid seitse, kaheksa naist, küürus, külmetades, mässunud rättesse.
     "Naised, kuulake mind," rääkis Maara Jarulaitis, "kuulake mind, sest jumal ise räägib mu suu läbi. Jumal ise räägib mu suu läbi, et pöörata teid patust ning igavesest hukatusest. Ning igavesest hukatusest, kuhu on meid viind kõlvatu ning roojane elu, sest pole enam kaugel päev, mil avaneb taevas, kärisedes pooleks. Kärisedes pooleks, et Issanda poeg võiks astuda meie keskelle ning mõista viimast valjut kohut!"
     Mõni nuttis, mõni karjatas, mõni vaatas külmalt ning ükskõikselt.
     Maara Jarulaitis jatkas jampsides. Kavva kilkas ta hüsteeriliselt Issandast ning viimsest kohtust ja enese patust.
     "Jumal, jumal!" hoigasid naised ta ümber.
     Ning vingus tuul ja hallid pilved jooksid kui hüpates, kui tantsides. Mere liiv krabises me jalgade all ning meri hoigas ja hulus.
     Tuli Ruta Jarulaitis ning viis soniva ema ära. Ja seitse, kaheksa naist, kes olid kuuland vaimuhaige kiljatusi, jooksid hüpates talle järele, otsekui edevad varblased. Nad ei jäänd sammugi omast prohvetist maha. Ning nende hallid rätid lehvisid õhus, otsekui oleksid tiivustud. Ja Maara jatkas rääkimist, vehkis ning protesteeris, kuid jatkas rääkimist Issandast ning viimsest kohtupäevast.
     Missugune rumal unistaja oli siiski Fabian Alge, kes arvas naisist luvva võivat vendlusriike. Naine meheta on kui toores puu, mis ei põle ega lõkenda, vaid suitseb ja susiseb, - on toores ja tarbetu. Ei milleski näind oma elu ülesannet ning mõtet.

AEG

Kujutle, et olemas pank, mis saadab su arvele iga päev 86400 krooni. Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata selest kas sa oled raha ära kasutanud või mitte. Mida sa teeksid? Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja!

Igal ühel meist on selline pank. Selle panga nimi on AEG. Igal hommikul saadetakse su arvele 86400 sekundit. Igal ööl arve tühjendatakse. Hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid kasutanud. Sellele arvele ei saa korjata sääste, ega seda ei või ületada. Iga päev avab pank su jaoks uue arve. Öösiti see jälle tühjeneb. Kui sa pole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu. Tagasiteed ei ole. Ei ole võimalik jätta natuke homseks, sa pead kasutama antut just täna.

Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju õnne, tervist ning edu. Aeg jookseb, kell tiksub! Tee parim mis sa suudad juba täna!

Arusaamaks ühe aasta tähendust, küsi seda üliõpilaselt, kes jorutas aasta kooliajast maha.

Mõistmaks ühe kuu tähendust, küsi seda emalt, kelle laps sündis kuu aega varem.

Nädalast saad selge pildi, kui vestled nädalalehe toimetajaga.

Küsi tunni tähendust armastajailt, kes ootavad omavahelist kohtumist.

Minuti tähtsusest saad aru, kui räägid inimesega, kes jäi rongist maha.

Kui pikk saab olla sekund teavad pajatada inimesed, kes on läbielanud raske õnnetuse.

Sajandiksekundite mängust saab aimu jälgides tippsportasi.

Hinda iga hetke, mis sulle on antud, eriti veel neid hetki, mida saad veeta koos lähedastega, kes tahavad oma aega just sinuga jagada. Pea meeles, et aeg ei oota kedagi. Eilne on ajalugu, homme on müsteerium, tänane päev on kingitus!

Kodu

"What is the goal? A house that is like the life that goes with it, a house that gives us beauty as we understand it - and beauty of a nobler kind that we may grow to understand." ~ Elsie de Wolfe

pinterest.com