Maailm on ilus ja lõpmatu

Täna käisin oma koduümbrust uurimas, sest olen alati end kirunud, et tean oma kohast liiga vähe. Leidsin ühe mahajäänud külakese ning uue tee järve äärde. Sain tuttavaks ühe toreda vana naisega ja tema koeraga. Ning vaatasin kodule kõrgelt mäelt ülevalt alla. Kui koju jõudsin, siis olin õnnelik. Kas uute avastuste pärast või tagasijõudmise tõttu? Tont seda teab, kuid nüüd on hoopis teine olla.

Kodus on nii imeliselt hea ja lihtne olla. Isegi siis, kui koolitööde hulk on kasvanud möödunud nädalaga veel kõrgemaks ning ees ootavad mitu kontrolltööd ning kohustusliku kirjanduse nimekiri on tõusnud määramatusse kõrgusesse. Voodi kõrval ootavad virnas raamatud, mida vahel peab ümber tõstma, et need ümber ei kukuks. Aga kodus ei ole muret. Kõik on kuidagi tehtav, mõeldav, läbiviidav. Nii palju huvitavaid ideid on üha juurde tulemas. Kodus võiks lõputult istuda köögis, kuulata veepiiskade langemist aknale või vaadata punaseid-kollaseid lehti õuemurul. Pliidi all praksub tuli, õhtuti on juba nii pime, et võib süüdata küünla selle kaotamiseks. Kappi on kogunenud suur hulk teed, mis kõik ootab maitsemist.

Ma armastan aasta kõiki kuid võrdselt, kuid iga sügis tekitab natuke rohkem armastust novembile juurde. Ma ei saanudki aru, kuidas seda kuud võiks üldse põlata, vahel lausa karta, sest paljud minu tuttavad ja sõbrad on nii väitnud. Linnas elades hakkasin ma isegi endale vaikselt ette kujutama, miks nii olla võiks. Kõle linnamaastik, jäine pori, jahedad ja külmad korterid võivad isegi seda hirmu pikema aja jooksul tekitada. Hirmu külma ja kõleduse ees. Kuid minus säilib ikka veel see armastus ka novembrikuude vastu. Sest kui panna mängima vana vinüülplaat, võtta kätte hea raamat ja lilledega tass koduõuest korjatud piparmündi-, melissi- või pärnaõieteega, tarida maja kõige mugavam tugitool kaminasuu ette, süüdata küünlad ja nosida midagi head veel kõrvale, siis ongi paradiis. Sellised hetked ei tekita enam hirmu välise ees. See toidab vaimu, südant ja hinge.

Eelmisel nädalal käisin kultuuriõhtul. Kuulasime ungari muusikat, rääkisime ungari kirjandusest, õppisin tundma ungarlasi ja nende keelt ning sõime teemakohalist sööki. Väga vapustav õhtu ja toredad inimesed.

Täna võtsime peedid üles. Üks potitäis on juba ära keenud ning ootavad pliidiserval. Ja korjasin täna veel maasikaid. Suvi ei lase ennast unustada.

Päike ei paista enam ja väljas hakkas vihma sadama. Tuul tugevneb. Kuid siin on soe ja hubane.

Mu pisaraist saab aina soojem meri
sest kuumus minu kehas küll pole jahtunud
ma korjan üles sinult kuhjund teri,
mis sinusse ei enam ära mahtunud.

Ma tänan sind, et said mu päris suveks
ja hingepidi kõndisid mu soojas merevees
Ma sügisestki ikka-jälle tuleks
korjama neid teri, mu armuks sinu sees. 

(M. Pokinen)