Sunday 25 November 2012

Õnn



Õnne võib tunda soojast toanurgast tuisusel ööl või kuivast särgist rännakurajus. Kunstnik võib rääkida õnnest, kui välgatab idee, kui otsingupiinadele järgneb üllatav heureka! Õnn võib olla lavastajal, kui ta tunnetab äkki tulevase etenduse seesmist tervikliklust, või näitlejal, kui ta tabab loodava rolli tuuma. Õnn võib olla ühes tunnustavas sõnas, kui otsingute piin ja kahtlusekurat röövivad une. Õnn on omada inimest, kes on su vastu nõudlikkuseni aus - sõpruse pärast. Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgnema. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel. Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis ja mõnikord ka armastus. Mis on õnn seda ma ei tea. Arvan, et õnne allikas on võime luua. Edu ja õnn pole sünonüümid, nagu õnn ja rikkuski. Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ja mahalöömine pole võit. Mis õnn see on, millega elad üksi oma teki all? Tõeline õnn on aga see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.
V. Panso 


Olen taaskord palju kodus istunud. Õppinud, lugenud ja seeläbi oma maailma muutnud. Nüüd on kohe see aeg, kui on vaja hakata tegutsema. Ja tõdeda jälle, et...
...elu on meri, kuid määravaks on see, kes lööb sellesse laineid. 

Aega!

Wednesday 14 November 2012

Meie elu päikesed

Kellele ei meeldiks positiivsed ja säravad inimesed? Jah, ma usun, et meil kõigil on olnud tihti momente, kus tunneme, et nüüd ja kohe vajan enda kõrvale inimest, kes suudab elule vaadata uue pilguga ja teha sellest kokkuvõtte, mis oleks õnneliku lõpuga nagu lemmikmuinasjutt, mida sai lapsepõlves lõpmatuseni loetud. Need inimesed on kui esimene kevadpäev, mis laseb uskuda uutesse algustesse või kui hommik, mis annab uue võimaluse. Need inimesed võimaldavad uut algust. Väike õrn lüke ja me oleme tagasi. Jõudnud taas sinna, kus tundus, et elu mängib meile vastu, avastame käte vahelt uue ja hapra võimaluse, mida tuleb nüüd hellalt hoida, kuid kasutusse lasta. Võib juhtuda, et tunne, miks võtsime nii lihtsalt vastu kaotajarolli, jääb arusaamatuks. Paraku tuleb see ruttu, nagu viimasel ajal üldse kõik. Suhted. Äri. Tehnika areng. Auto kiirus. Mis iganes. Ma usun, et kui neid otsuseid võetaks vastu pärast momenti iseendaga, ei leiaks inimkond end sugugi nii tihti kahe käega peast kinni hoidmas, suutmata valida, kuhu edasi. Ja need, kes on meie elu päikesed, jäävad meie elupjedestaalide ülemistele astmetele. Sest nemad on olulised, kuna võtavad meid nii, nagu oleme. Omaenda kaotuste ja võitudega.

Monday 12 November 2012

Vabadus, armastus

Vabadus, armastus

Vabadus, armastus
need on mu igatsus.
Elu ohverdan ma
sinu eest armastus,
ohverdan armu ma
sinu eest vabadus.

Sandor Petofi


Viimaks ometi on käes see aeg, kui saan olla iseendaga. Mitte kuskile ei ole vaja kiirustada, midagi ei ole otseselt vaja tehagi. Lihtsalt olen.

Hakkasin eile öösel lugema raamatut "35 päeva". Autoriks Béla Lipták. Pärast juba poolteist nädalat tagasi toimunud Ungari filmiõhtul vaadatud filmi "Szabadság, szerelem" ("Vabadus, armastus") on 1956. aasta revolutsioon saatnud mind igal sammul. Film oli tehtud ülestõusu 50. aastapäevaks. Olin pärast filmi nagu nuiaga pähe saanud. See, mis toimus Ungaris veidi rohkem kui kuu ajaga, oli uskumatu. Praegu lugemisjärgus olev raamat on heaks täienduseks nähtule. Ma ei tunne, et peaksin oma siinseid üleskirjutisi, mis kõik säilitavad endas omal moel ilu, kuidagi filmi ja raamatu sisuga tasakaalust välja lööma, kuid paratamatult on tegu väga väärtusliku linateosega ning huvitava kirjatükiga.

Sunday 4 November 2012

Siin ja praegu

Aeg on märkamatult kiiresti edasi liikunud ja üks nädal vahetab end kohe teise vastu. Olen avastanud, et rutiin liigub kiiremini, kuid kui lasta erinevaid võimalusi lähedale, siis on korraga kõik nii tihe ja päris ning vahel isegi aeglane. Elu jääb seisma siis, kui teen midagi, mis eristab. Näiteks kui linnast, mis on paraku rutiini üheks sümboliks saamas, välja tulla, panna küünal põlema ja lugeda midagi head ja sisutihedat, siis ei hakkagi aeg oma kiirenevat rada käima, vaid seiskub hetkeks. Ja laseb elu üle mõtiskleda.

Käes on november. Üks minu lemmikkuu. Homme lähen ja ostan endale küünlaid juurde ning head teed. Jõulud on veel täiesti vabalt tulevikus ootamas ja kõik on alles just kui ees. Samas - kõik ongi siin ja praegu.


Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...