Saturday 22 October 2011

Su kiirtest punuksin pärja ja siis prooviks pähe. Vot, mis soov mul on.

Täna võtsin aega selleks, et küsida endalt, kas selline siis ongi minu elu? Pidin vastama jaatavalt. Ma ei mäletagi, kuna ma viimati end nii suure pinge all tundsin. Aga... Ma ei suuda ka meenutada, millal ma viimati nii suurelt endas vajalikkust nägin. Tõepoolest. Kirjeldamatu helgus hakkab hinges särama, kui saan korraga aru, et ma saan ka midagi ära teha. Kellegi teise jaoks. See vist ongi kõige parem enesetunnetuse viis. Ja see helgus muudab heledaks ka ümbritseva. Hea, kui keegi mind vajab. Ühtekuuluvustunne on vajalik. Kirjeldamatu.

Jah, tunnen, et tuleval nädalal hakkab veel imesid juhtuma...

Friday 21 October 2011

Sina ja mina

Vabadus

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist
ja viiside viimistluspiinu.
Vabadus tähendab võimete sõltumatust,
teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma jalgadel.
Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.
Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.
Vabadus on kaotamine, jälleleidmine ja lakkamatu küllastumatus.
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadest vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba.

A. Alliksaar
----

Mida elus elatakse, saab isiksuseks.
Isiksus ongi elu kokkuvõtt - ajaks muutunud ruum,
mis tahab olla suuremas ruumis, selles,
mille nimi on kevad või taevas või armastus.
Siis võib isiksus saada loominguks.
Milleks looming - vahest eimillekski.
Nii see voolamine on ja selles voolamises
oleme meie, meie elud ja mõtted,
mõtted, mis tulevad täiesti mõttetult
nagu õhtused pilved loojangutaevasse.
Vaevalt on midagi peale selle, mis on ruum,
vaba ruum, vaba mõte meie kõikide jaoks.

J. Kaplinski
---

Kunagi ammu vaatasin sinu poole alt üles.
Nii vaadatakse templit, mis püstitatud
hinges armastatu auks.
Pärast vaatasin sind nagu lepatriinut oma
randme peal ronimas.
Mõlemal korral armastasin ühtviisi

V. Ränik
---

Räägi tasa minuga

Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.

Inimrõõmu, hingelärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.

B. Alver
---

Erakiri
Kõik möödub kunagi, kõik. Ka mu armastus, küllap ma tean. Ära hüüa mind kallimaks, oh, ära püüa mind hoida. Üks hõik üle lageda välja su juurest mind viib. Ma pean seda tunnistama. Need magedad naljad me vahel on liig. Või vaikused vahel. Need hakkavad ummistama.
Tuul tõuseb. Nii raske on hingata. Kallis, kas mäletad seda kaske? Kus pole me kohtunud iial. Kas oleme kohtunud üldse? Su juuksed on rohtunud juba. Oh, hoia, hoia mu käsi, neist kasvavad puud. Raske on, raske liialt. Suudle mu suud. Su huultes on imevägi, see sügavalt puutub mu säsi; ah, rohkem kui arvatagi, ah, rohkem kui midagi muud Sind olen ma mäletanud.
Öö kannul ma lipanud olen, ta häält ja ta hoiatust haistnud, mõistnud merede müha.
Sind maha olen ma saland, Sind põland ja põlgama pannud, täis kibedat vihkamist valand öö põhjatud kannud.
Sind olen ma südames kannud.
Sind olen ma armastanud.
Sa ainus, Sa puhas, Sa püha.

D. Kareva
---

Vaatan su otsustavust: teed oma elust
range arhitektuuri. Korrus korruselt
kerkid kõrgemalt. Akende ruuduline rivi
helkimas loojangukumas. Aga üks neist
kõige ülemisel korrusel on paokil
ja sealt vaatab kasvavasse hämarusse
hing - öösärgis, juuksed sassis, silmad segased,
kokkusurutud suus ei tea veel,
kas appihüüd või karjatus: "minge ära!"
või "ärge jätke mind üksi!"
Või mälemad korraga.

J. Kaplinski
---

Monday 17 October 2011

Pühade päevade mälestuseks

Olgu, mis on, kuid ühes võin alati kindel olla ning need on pühapäevahommikused ema pannkoogid. Kõik muu, mis sellest edasi tuleb, on juba suure küsimärgi all, kuid olulised on needki. Olen tähistanud oma pühasid päevi erinevalt, kuid neid mälestusi jäävad alati ühtseks siduma hommikused pannkoogid ja homne (esmas)päev.



Kui viimast hetke poleks olemas, siis jääks mul kõik tegemata
Kui tihti olen ma leidnud end pühapäeva õhtul laua taga kirudes, et miks ma küll varem ei alustanud? Tundub, et sellest veast ei õpi ma kunagi. Pühapäev on sageli tarkuse ammutamise päev, sest õige pea koidab homne ning koos sellega kool. Rutiin ootab ja see tunne on alati pühapäeva teistest päevadest ärevamaks teinud. Nüüdseks on hingekrõbinad muidugi vaiksemaks jäänud, sest vanemana suudan kõigele rahulikumalt otsa vaadata. Aga mindagi on siiski jäänud püsima. Tunded muudavad oma vormi, kuid ei kao sellele vaatamata.

Reis ümber maailma
Mäletan ikka veel, kuidas sai perega pühapäeva varahommikutel auto peale hüpatud ja seitsme maa ja mere poole kimatud. Eks siis kohe ju oligi teada, mis koht meid seekord ootas. Vahel oli selleks seenemets, vahel raba. Päike säras alati just sellel päeval kuidagi eriti tugevalt. Vahel mõtlen ikka veel kurbustundega, et miks neid kordi nii vähe oli, kuid võib-olla oligi nii parem - seda erilisemalt nad ju meelde jäid. Kord eksisime kolmekesti metsa ära ja ei leidnud enam autot üles. Mäletan, et ühelt poolt olin nii rahulik, kuna teadsin, et vanemad on minuga ja siis ei saa ju midagi halba juhtuda. Teisalt aga hing lausa kees ärevusest sees, kuna metsa eksmisega olin kokku puutunud üksnes juturaamatuid lugedes. Õnneks leidsime oma auto tänu headele kohalikele inimestele varsti ülesse, kuid vahel seda lugu meenutades proovin mõista, mida tundsid vanemad. Kas ka nemad kartsid? Koju jõudes oli alati selline maailmavallutaja tunne sees, nagu oleks kuskil kaugel ära käidud. Vahel piisas selle tunde kogemiseks ka ainult aia taga salus käimisest. Ja mis kõige imelikum - see on ikka veel nii! Sel suvel aia taga pärnapuu otsas kõlkudes ei tundnud oma kodu kohe äragi. Vahel on tore vaadata meelega nii tavalisi asju ja inimesi teise nurga alt. Oleksin kohtunud just kui uutega, kelles on seda head ja kindlat turvalisust.

Tuesday 11 October 2011

Meie hiilgavaim kunstiteos on õigesti elatud elu.

Täiuslik maailm minust olenemata

Elus on päevi, kui tunnen, et olen iseenda valitseja. Võimatu on ühtäkki saanud võimalikuks ning kõik keerlebki just kui minu ja mu tunnete ümber. Neid päevi võiks iseloomustada rõõmu ja naeruga, kuid samas on seal ka veidike egoismi ja eneseimetlust. Ja siis on võimalik, et hommikul tõustes tunnen, kuidas mina ei mängi täna mingit rolli oma elus. Seda kõike teevad hoopis inimesed ja maailm minu ümber. Selline tunne tabas mind eile, kui kõndisin hommikul vara mööda kesklinna tänavaid ülespoole. Kõik oli puhas ja selge, puudelt langesid kollased lehed ning hommikukülm puges mantli vahelt sisse, et mind äratada. Tundsin, et minu maailm on täna just selline, et siin ei ole minu arvamusel tähtsust. On, nagu on. Keegi ei tea ja ei tahagi teada, kas ja kuidas ma end hetkel tunnen. Sel momendil tabasin end mõttelt, et oluline pole pikaleveninud eilne või veel teadmatuks jääda sooviv homne päev, vaid just see täna siin. Mina, kes omab kõike nii täiuslikes mõõtmetes. Mul on täiuslik perekond, sõbrad ja tuttavad. Ma tunnen täiuslikult elus Armastust, Rõõmu, Tolerantsust, Austust ja Vabadust, mis neid eelnevaid seob. Mul on täiuslik kodu, kool, mälestused ja eriala. Mul on palju. Ja nendes kõigis on täiuslikkust. Kuigi on ju öeldud, et täiuslikkust pole olemas... Ma arvan, et mngil ajal võiks iga inimene endale ka seda lubada.


Võim ja inimene ning kui lootused laskuvad maa peale

Poleks vist mõtet ootusi liiga kõrgustesse viia enne, kui ma pole seda läbi elanud, kuid nii ma ikkagi tegin. Arvasin, et just see ongi See! Täis rõõmu ja lusti ning mitte midagi negatiivset, kuid ma pidin mitte eksima, vaid nägema, et seegi on ju kõigest elu. Elu, kus on nii rõõmu ja naeru, kuid ka pettumusi ja kurvastust. Elu kui mäng? küsisin endalt. Jah, tõesti, elu kui mäng. Ja mul on ütlemata hea meel, et ma kuulun sellesse mängu ja elusse endasse, sest tegelikult on mul veel kogemata kogemusi ja unistamata unistusi ja mõtlemata mõtteid.
Võim ei ole kunagi minu arvates inimkonnale kasuks tulnud. Vähemalt mitte siis, kui reeglitest kinni ei peeta. Ja mis valitsejad me siis oleme, kui me isegi iseeneste reegleid tõeks ei hüüa? Mis kasu on siis sel kõigel? Seda ma ei tea ja ma ei tea, kas ongi vastust küsimustele, mis puudutavad inimesi, sest issanda loomaaed on kirju. Ja on olemas ainult meie endi mõtted ja arvamused. Meie, kes me eksime ja kuulutame omale igavikku, lihtsalt selleks, et arvata, et meie teame ja oleme kõige õigemini, Meie, kes me teeme vigu selleks, et õppida ja siis õppida veel. Meie, kes me oleme ühelt poolt nii erinevad, kuid samas vajame neidsamu tundeid ja tahame olla armastatud.


Armastan nii kaua, kui elan

Armastus on austus, vabadus, vastutus ja ilu.
Elult ei tohi loota seda, mida me ise pole suutelised teistele andma. Tunneteks peab valmis olema ja siis on antud luba seda ka kogeda. Mine ja leia see tunne! Ela, palun!





Thursday 6 October 2011

Eluvool

Olen alati imetlenud inimesi, kes oskavad elada momendis. Milline uskumatu jõud ja tugevus peab nende inimeste osaks saama, et olla lihtsalt siin ja praegu. Õnn ei peitugi nendes asjades, mis meist veel kaugel. Need ongi ju just need inimesed, kes mu ümber! Patt oleks tahta midagi rohkemat, sest hakkan kahtlema selle võimalikkuses. Elu on huvitav. Täis kogemusi, rõõmu, naeru, pettumusi; positiivset  ja negatiivset, kuid alati on selleks mingi põhjus, mingi tulemus, mis aja jooksul muutub kogemuseks. Viimaseks üksnes siis, kui oma tundeid analüüsida ja küsida, mis oli selle põhjus? Jah, elu on huvitav. Ja kui palju rikkamaks ma saan, mida rohkem ma seda endas hoian - oma õnnelikku elu nimelt. Ja mida rohkem ma tunnen seda, et õnn ongi ju see, mida ma juba oman, mitte see, mis (veel) tulemata on, siis seda kindlamana ma end tunnen. Seda tugevamana. Jah, kindlasti nii on.

Saturday 1 October 2011

Uks avanes ja ma läksin üle läve

Täna, kui ma hommikul bussi peale läksin, oli kuidagi kerge tunne. Jälle siit minema! Tegelikult on ju linnas palju, mille üle head meelt tunda ja seda ma teengi, kuid ikkagi on seal kuidagi liiga palju inimesi. Ja ikka ja jälle ma imestan igal hommikul, kuidas tänavad on jälle nii puhtad ja ilusad. Päike paistab ja inimesed on õrnad ja selged. Vaatamata sellele, mis oli seal 6 tundi tagasi. Ma ju nägin kõiki neid inimesi seal siis ja nad ei olnud nemad ise. Purjus inimesed on raskesti mõistetavad.

Aga kodus on ikka ja jälle hea olla. Väljas on muru juba nii kõrge ja ei kuiva isegi kuldkollaste kiirte sees lõplikult. Ikkagi on kuidagi mõnus. Bussis sõitsin ühe toreda naisega koos, kes hakkas minuga kohe juttu ajama. Nii tore oli kuulata tema lugu oma tütardest ja mehest. Tundsin, et ta peidab selle naeru taha oma kurbust ja sain ka korraga aru, et mul oli õigus. Ta ju ise rääkis mulle sellest kõigest. Läbi naeratuse.

Korjasime emaga õunu ja naersime südamest. Kohe nii palju, et pidime lämbuma. Õunad kukkusid pots-pots alla muru sisse, kuid meie naersime ikkagi edasi. See tegi meie päeva rõõmsaks. Nüüd on õunad ilusasti olemas, et neid uuesti kastist välja võtta ja siis nautida.

Aga praegu on kell juba väga palju, kuid ma pean õppima edasi, sest homme tuleb üks pikk ja väsitav päev. Ma olen sageli mõelnud sellele, kui kiiresti ma ajas muutun. Praegu ma tean, et pean õppima oma aega paremini planeerima. Ei taha enam seda, et millekski ei ole aega. Aega leiab ikka ja alati. Aga sinna on mul veel pikk tee minna, et ma nii mõtleksin, kuid vähemalt on, mille poole püüelda.

Ja nüüd mul on kool.



Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...