Sunday 22 April 2012

Sest ükskord tuleb päev, millal sinule pakutakse õnne ja elu, mis sobib sinule. Siis sa pead olema vaba, et seda vastu võtta.

Lihtsus puudutab. Hinge, südant, mõistust... minu maailmapilti ja paneb selle teisiti tiirlema. Lausa vastassuunas. Kirgastav ja vabastav. Silmad hakkavad särama, süda tuksuma. Maailm muutub mind ennast ühendavamaks.

Tunnen, et hakkan end ette valmistama millegi uue tulekuks. Olemise kergus näitab end taas, nagu see oli vanasti? Ehk tõesti. 

Täna oli hiilgamalt hea panna selga suvine lilledega kleit ja istuda õues ning kuulata linnulaulu, kuskil kaugel mängis Klassikaraadio. Lugesin raamatut, mis oli väga lihtne, kuid ilus. Kohati oli see just kui minu enese elu kirjeldus. Selle maailma, kus on mõistatusi, samas nii palju head ja ilusat.  Meenus minu selle kevade esimene liblikas. Kollane. Viisin end hetkeks järgmisesse aastasse. Väike ärevustukse käis südamest läbi. Usun, et sellest võib tulla midagi vägevat. 







Tuesday 3 April 2012

Usk

Turvalisest vaatlejapositsioonist loobumine on hüpe tundmatusse. Seisundis, kus mitte miski pole kindel, on kõikjal ettearvamatust. Olen oma elu jooksul proovinud lakata olemast see väljast sissepoole vaataja. Ikka ja jälle proovin kanda end sisule lähemale. Sisse vaatamise põhjuseid on minulgi olnud mitu. Pigem tõesti vahel hirmust või uudishimust tingituna, kuid ka armastusest või tagasihoidlikkusest. Vahel tundub võimatu, et suudaksin ja oleksin võimeline selleks, et annan ära oma turvalise kõrvaltvaatleja positsiooni ning vahetan selle millegi nii ebakindla vastu, kui seda on tuumas asetseva inimese vaatepunkt. Mida enam ma selle keskuse poole liigun, kus valitsevateks jõududeks on armastus ja usaldus, seda rohkem pean ma endaga tööd tegema. Seda enam pean ma loobuma arvamusest, et pean olukorda kontrollima, pean loobuma veel ühest katsest, et elu edasi planeerida, pean olema avatud. Avatud ettearvamatustele ja olema valmis selleks, et kõike ei saa ega peagi kontrollima. Ma pole võimeline uskuma Armastusse, ilma et laseksin end saada osaks kellegi teise tingimuseta Armastusest, mis on eelarvamusteta. Mida rohkem ma seda tunnen, seda rutem saan lähemale sellele sisule, kus vahel on nii raske olla. Samas, nii hea. Nii õige.

Vaatasin täna ühele oma inimesele otsa, kes küsis mu käest: "Miks mind nii heade inimestega õnnistatud on?". Ta ei teadnud, et me küsimused kattusid. Kuidas? Ma ei tea vastust sellele küsimusele. Tean üksnes seda, et saan olla tänulik. Tänulik, et mu elu on nii... vastupandamatult ja tingimusteta imeline. Vahel on inimesed mu ümber nii uskumatult imelised, et seda on lausa uskumatu uskuda. Ometi on ju just nemad, kes lasevad mul uskuda. Annavad mulle selleks võimaluse. Uskuda isegi siis, kui on uskumatu uskuda.

Täna tundsin suurt tänutunnet. Olen alati arvanud, et sõna võim on kõigest üle, kuid täna ei suutnud nad oma tööd ära teha. Olin sõnatu. Loodan, et ehk muutus vaikus me vahel tänutundeks. Selleks suurimaks.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...