+
See on maa, kus sa
oled üksi.
Karm, ilus, metsik
ja halastust tulvil maa.
Nendes aedades, aegades
uitad sa igiüksi;
sinna keegi ei pääse.
Ja sina välja ei saa
(D. Kareva)
***
+
Sõnad on elus.
Nende sumin mu peas
ei lase keskenduda.
Kuid kui neid peletada,
nad ründavad halastamatult.
Halvav on sõnade mürk -
samas teadjamad sellega
ravivad haavugi.
Mõned sõnadest paarituvad.
Aju salakäikudes
kooruvad munadest vastsed -
ma varitsen neid.
Sõnade vastsed maitsevad
otsekui luuletused.
(D. Kareva)
***
Ööd on muutunud tumedamaks ja mõtted liiguvad kiirenevalt lähenevasse sügisesse. Hoian neid suurelt tagasi, kuna suvi on kuidagi poolik. Palju on jäänud tegemata, nägemata. Inimese soovide varasalv on vist põhjatu. Õnneks on mul palju õnne. Olen nii rahul sellega, mida ma siiani näinud olen. Kuid midagi veel natuke kriibib sees. Astun sellest üle. Vaikselt ja tasa.
Täna kuulasin, kuidas ilm vahetas kuuma jaheda vastu. Õhku on rohkem. Täna saab paremini magada. Loen Õnnepalu, meenutan möödunut folki ja lasen juba mitmendat korda endast läbi sealt saadud muusikaelamusi. Viimasel hommikul Viljandis istusin vana puitmaja trepil, mis viiks mu kohe tänavale, ja uudistasin möödujaid, kuigi neid oli nii vähe. Kuid aega ja mõtteid oli seetõttu rohkem. Vana puitmaja lõhn tungis minu ninasõõrmetesse ja korraga oli nii lihtne. Nii eriline ja siiras iseendaga olemise hetk, et tundsin rahu. Selles elan nüüd edasi, kuniks seda vihmasabinat mu aknaruutudele veel jätkub. Homme on uus päev.
Rahu.
