Lumi langeb mälestuste peale

Aasta 2015 hakkab end lõpetama. Homme ongi selle aastanumbri viimane päev. Siis olen koos oma kõige kallimatega, süütame aias laternad ja asetame aeda põlema paarkümmend aiaküünalt. Oleme oma kodus, teeme koos süüa, küpsetame piparkooke ja kringlit õunte ning mandlitega, laulame, valame küünlavalguses õnne, joome glögi ja saadame vana aasta minevikku. Oleme vaikuses uhkusega ega lase paukudel, šampuseklaaside kõlinal ja kullal-karral end häirida. Usume, et kodus on kõige parem. Teame, et iga uue aasta esimesed minutid on tuleva aasta nägu. Sellepärast olemegi oma lähedastega kodus.

Väljas on lõpuks talv. Mõnus, karge ja imeline. Maa on valge ja see toob rohkem helgust me päevadesse. Päike särab enesekindlalt selle aasta viimase nädalal. Ilus lõpp sellele äärmiselt põnevale ja elamusterohkele aastale. Olen palju muutunud, kuid veel suuremad muutused on alles ees.

Maha jäänud eilne päev, homsed kellad veel ei löö...

Mäletan, kui mulle kord öeldi, et novembrid on need kõige ilusamad kuud aastas. Olen jõudnud veendumuseni, et sügises on tõepoolest rohkem võimalusi. Enam on hetki, mil pöörduda enda poole, vaadata rohkem enesesse. Ma armastan oma elu. Väikese hingevärinaga julgen tunnistada, et täna, istudes puupliidist tuleva soojuse rüpes oma kodutalus, olen armunud. Oma võimalustesse, inimesetesse, elusse endasse. Nii palju on, mille eest tänu tunda. 
Käes on hingedeaeg. Hetk, mil taipasin, kui õhukesed on piirid, mis meid selles maailmas hoiavad, on mind rohkem vaatama sundinud. Imetlen inimesi enda ümber. Lihtsalt selle pärast, et nad on mul olemas. Ja et nad mind meeles hoiavad ja mina neid.
Minu kodumaal on nii palju õigeid tegusid, arvamusi, inimesi.

Anna Edasi
(foto: www.eleven.ee)

Tartus olen jällegi lummatud Karlova ilust. Olen tänulik sellele inimesele, kes on andnud mulle põhjust seal rohkem käia ja olla. Kes on nõus minuga tulema keset tavalist argipäeva Anna Edasi kohvikusse. Kellega saab jalutada värviliste puust majade vahel, kus õhkab seda midagi, mis minus uut äratab. Ma pole kunagi linnas lõpuni õnnelik olnud, maal on nii palju rohkem, mida vaadata, leian. Samas pingsalt vaadates näeb ka Annelinnas kõndides tõeliselt imelisi vaateid ja hetki. Näiteks igahommikune bussisõitki läbi hallase Tartu, kui ühes peatuses väljub igal hommikul naine, kellele jookseb vastu koer üleva rõõmutundega. See koer näeb oma sõpra iga päev just kui üle pika-pika aja esimest korda. Miks meiegi ei võiks tunda hinges nii.
Olen hakanud märkama, kui palju on inimesi, kes teevad oma tööd südamega. Kelle jaoks töö polegi kohutus, vaid elustiil. Kes oskavad vaadata ja kasutavad on silmi fotokaamerana, jäädvustades iga hetke kui hinnalist pilti meie elualbumis. Imetlen inimest, kes ütleb mulle, kuidas olla loov. Kes räägib mulle, kuidas lasta end võluda riimidel luuetustes. Teda, kes maalib ses imelises portselanipoes kruuse, kanne, kandikuid ja kannab oma hingesoojust ka teistesse. Teda, kes ta ütleb mulle, et tuleb olla inimene, kes kuulab muusikat, mis mitte ei pane meid liikuma, vaid mis liigutab meid. Inimene, kes vaatamata sellele, et ta on alles Eestisse kolinud, tuleb minu juurde ja kallistab mind me esimesel kohtumisel. Ja ütleb mulle, et eestlased on tõeliselt soojad inimesed ja talle väga meeldib siin. Inimesed, kes panevad lapsi laulma ja käelise tegevuse kaudu lugusid jutustama. Inimesed, kes kirjutavad helgeid lasteraamatuid. Need, kes naeratavad sulle kesk tänavat. Kes poetavad sulle tänutäheks ühe kommi pihku ja ütlevad hea sõna. Imet mu ilmas on nii palju, et seda on raske kirjeldada.
Astun sinna, kus on palju raamatuid, küünlavalgust, mahedat muusikat, kõhusoojad road ja sügisvärve ehk oma kodumaailma. Hingekrabinaga.

"Aita mööda saata öö" Liisi Koiksoni esituses.
See lugu pani mind täna kirjutama. Imetabane!

Ood suvele

Suvi hakkab tasapisi otsi kokku tõmbama, nii uskumatu, kui see ka ei tundu. Istun oma aias nii palju kui võimalik. Kuigi suve algustes on midagi joovastavat, uudset, põnevat, lootusrikast, siis ei vahetaks ma seda praeguste tummiste ritsikahelinaid täis suveõhtute vastu. Ees terendab uus kooliaasta, uued seiklused ja üks suurimaid hoovõtte elus. Praegu astun siin kindlal pinnal ja ahmin endasse viimaseid hetki, mis lasevad mul kord lennata.

Suves on nii palju juhtunud, et selleks pole sõnu. Praegu olen lihtsalt ja puhkan. Teen plaane veel viimasteks suveseiklusteks, kuigi hinges tean, et kogetud ilust see üle ei saa olla. Saan olla üksnes piiritult tänulik, et on olemas nii kaunid inimesed, puhtad piagad, ausad mõtted. Ja need on kõik mu ümber ja ei lõpe.

Unistan viimasel ajal üha rohkem. Istun oma õunapuu all ja loen Tammsaaret. Võtan enda jaoks aega.

Aias on praegu ilmatumalt põnev aeg. Kõik on valmimas. Tomatid, suvikõrvitsad, porgandid. Toitumine pole aastaringi jooksul ühelgi korral nii lihtne kui praegu. Kõik on olemas, tunnen end sõltumatult. Maale oma kodu rajamise soov on ületanud igasugused mõõtmed. Kord tuleb see aeg, kui saan astuda oma, päris oma koduverandale.

Minu lemmikpuu romantilises suvekleidis

 Sattusin üle pika aja jälle vaatama üht videot, millest õhkab just nimelt seda suve, mida minagi tunnen.

Kirsiroosa unistus

Täna on terve päev sadanud. Hommikul käisin korra paljajalu õues ja kui tuppa jõudsin, siis tundsin väikest külmetust. Oma roosidega kruusist teed rüübates ja õue vaadates nägin, kuidas vihma üha rohkem ja rohkem taevast alla sadas. Sellist suve ma ei mäletagi. Nii külm ja rõske. Mis siin salata - mulle on isegi sügistunne juba peale tulnud. Tõeline päike jäi minust maha sellesse nädalavahetusse, mil Seidlas vanavaralaadal käisime. Pärast seda on suvi kadunud. Samas tuleb tunnistada, et ka vihmased ilmad on tegelikult toredad. Vihm hoiab meid perega oma talus just kui vangis. Saame Vikerraadiost ema lapsepõlveaegseid lugusid täiel rinnal kaasa laulda ja vaaritada.

Õnneks on õues palju marju, mida vaikselt sisse tegema oleme hakanud. Köögis huugab pliidil mahlaauruti, mille torust vaikselt vaarikamahla välja niriseb. Vaarikaid on see aasta külmale vaatamata palju. Ka kirssidega on samamoodi. Nendega on muidugi tegemist rohkem. Hommikul, kui paljajalu ilma trotsides välja lippasin, korjasin umbes kilo jagu kirsse. Terve aja oleme pidanud muidugi lindudega võitlema. Oma murelitest just nende pärast ilma jäimegi. Kirsid on õnneks hapumad - neid vist linnud väga ei armasta...

Eelmine aasta oli kirsse vähem ja nendest vasematel aastatel oli puu kandevõime veel liiga väike, kuid see aasta on neid õnneks rohkem. Nii tekis mul idee proovida ise kirsimoosi teha. Ma pole kirsimoosi kunagi varem teinud. Valmistusin hoolsalt ja täna, sellisel jahedal suvisel päeval ma otsustasin tööle asuda. Suure töö tulemusena (need kivid!) sain neli imearmast moosipurki. Nüüd olen õnnelik. Emaga koos tegime veel vaarikamoosi (väikese virsikuga) ja eile oli ema teinud maasika-toompihlaka-vaarikamoosi. Nii et sahver hakkab täituma!

Nüüd oleme meie emaga köögis lõpetanud ja isa valmistab köögis pestot - kogu köök on basiilikulõhna täis. Panen siia paar pilti ka mu tänasest tegevusest. Pildid jäid kahjuks tumedad - samasugused nagu tänane ilm. Kuid seda muudab helgemaks mu kirsiroosa unistus....

PILDID: minu aias...

'Chippendale'

'Sexy Rexy'

Armastuse deliirium

Minu jaoks on imelised hetked need, milles on äratundmine. Olgu see põhjustatud kas inimese, meeleolu, muusika, asukoha või millegi muu poolt. Mul on olnud suur õnn kogeda selliseid hetki omajagu. Neid ei teki iga päev - võib isegi juhtuda, et möödub kuid ja siis on see korraga käes.  Haarab mu endasse ja ei lase enam lahti. Hoiab mind selles õndsuses pikalt. Sellepärast polegi vaja iga päev äratundmist. Mõned hetked, olukorrad, sõnad ei taha, et neid liiga palju kasutatakse. Nad peavad elama hetkes, säilitama oma värskuse.


Ja siis ta tuli... Üks raamat. Tema lasi end oodata. Ja lubab end iga päev ükskõik mis ajahetkel avada.
Sattusin ühel varasuvisel päeval lehitsema kokandusajakirju, et leida huvitavaid retsepte. Korraga märkasin midagi ja sain aru, et keegi väga minu moodi inimene on need sõnad ritta seadnud. Just oma veidi ettevaatlikul moel ja äärmiselt romantiliselt. Sain aru, et see ongi mina! Tundsin äratundmisrõõmu. Otsisin üles selle raamatu ja inimese raamatu taga. Olin äärmiselt õnnelik ja ruttasin raamatupoodi. Müüja ei saanud täpselt aru, mida ma otsin. Ma poleks iialgi arvanud, et midagi sellist, midagi nii minulikku võib kord minu teele sattuda. Saatus on olemas. Ta viis minu ja selle raamatu kokku.


Lubage esitleda....

DELIRIO AMOROSO

Kersti Rea

Mu süda hakkas natuke kiiremini lööma, kui nägin, et raamatus on pilt austria rahvariietest. 

ÕNNEKS ON NII VÄHE VAJA...

See väike kogum suvemeenutusi on üles kirjutatud külma talveajal.... Igatsusest suvesooja ja päikese järele - Mitte Hispaania või Itaalia, vaid just Eestimaa suve ja päikese järele...

See on justkui väike suvemeditatsioon, mis aitab pikal ja pimedal ajal ellu jääda ja ära oodata... suvi tuleb õnneks igal aastal, ikka ja jälle!

See on üleskutse linnainimestele. Eestimaal on veel nii palju imelisi maakohti, mis ootavad lagunedes omanikke. Minge, otsige oma koht üles ja te ei kahetse!

Suvisel ajal ei ole mõtet turismireisile sõita. Seda võib teha külmemal ajal. Eestimaa on suvel kauneim ja mõnusaim paik. 

Õnneks on tegelikult nii vähe vaja - tuleb vaid üles leida rõõmuraasukesed, mis meil kõigil ümber olemas on: loodus, ilu, kodu, kallid inimesed, pisikesed tähtsusetud, kuid armsad asjad ja tegemised...

Et olla õnnelik, peame elama harmoonilist ja tasakaalus elu. Kiirele tööajale peame leidma vahelduseks mahalaadimise võimaluse. Linnas, oma igapäevases töös, modernsete ja kaunite kodude loomisega tegelemisele vahelduseks on meil oi kui mõnus nädalalõpuks ära pageda sinna, kus ei ole ütegi disainiasja. Pole elektritki... Ja pole vajagi, sest küünlavalgusõhtud on nii õdusad... 

(Kersti Rea) 

Lugeja üllatuseks on raamatus ka retsepte!

Esimene pilt, mida sellest raamatust nägin.

 

Lugudega asjad

Suvi on jõudnud oma haripunkti. Naudin vaikuses oma suvehommikuid kodutalus. Sirelid on lõpetanud õitsemise. Jaanipäev möödus toredas seltskonnas, imelise söögi ja eriliselt suure lõkke ümber. Vihma tibutas pisut, väljas oli natuke jahe, kuid tule ääres mõnusalt soe. Põllu kohale oli laskunud imeline valgus - natuke niiske, kuid sumesoe. Mõtlesime ses ilus, kui lõkke lähedusse saaks ühel päeval suure külakiige ehitada. Kuidas sellest oleks rõõmu nii meile kui ka naabritele, keda me veel väga hästi ei tunnegi. Nüüd on jaanipäev juba möödas, lõppenud on ka paar lämmatavalt palavat suveilma. Sellest ühe veetsime Seidla vanavaralaadal ja Paide linnas. Kesk-Eesti lummas meid oma ilu ja lihtsusega.

Kodu ei ole lihtsalt pelgalt paik, kus süüa ja magada. See peab olema koht, kus on palju lugusid, palju elu, rõõmu, naeru ja laulu. Olen õnnelik, et minul selline koht on. Viin hommikul oma pannkoogitaldriku ja moosipurgi õunapuu alla. Moosi sees on needsamad õunad, mis on kukkunud puult, mille all hetkel istun. Minu aed on lindude paradiis. Õhtul, kui tähelepanelik olla, on kuulda rukkiräägu imelist laulu. Rukkiräägu kohta loen hiljem täpsemalt, et tegu on linnuga, kelle häälitsusest on oletatavalt eesti keelde tulnud sõna "rääkima". Teda on äärmiselt keeruline näha, kuna lendu see lind ei tõusegi, minu õhtuseid olemisi muudab see looduskaitse all olev lind aga palju romantilisemaks.
Ka murelid on punased - neid tuleb lindude eest kaitsta. Maasikad on valmis, vaarikad kohe-kohe valmimas. Siis saan teha oma üht lemmikut - ricotta kohupiimaga vaarikakooki.
Minu suveõhtud ja -hommikud mööduvad ikka maal. Linnas ei saa ma sellist õndsust kunagi kätte. Kuigi olen linnas tihti tööl ja igal õhtul premeerin end väikese jalutuskäiguga Emajäe kallastel, siis inimrahva sees pole seda vaikust ja rahu, mida maal endasse ahmida saan. Nii igatsen ikka ja jälle maale. Oma õunapuu alla, laternate kuma sisse, maasikaid sööma ja oma kallite inimestega naerma. Igatsen sauna, kuumavat päikest oma ihul, kui muru peal lesin, magusaid pannkooke ja omatehtud fetajuustusalatit.

Ikka ja jälle unistan oma tulevikukodust. Kõndisin paar päeva tagasi Seidla vanavaralaadal ja sain aru, kui palju ma tegelikult sellele mõtlen. Kuidas ma peas tean täpselt, kuidas seal kõik olema saab. Kuidas minu kodus hakkavad olema iseloomuga asjad, st iga asjaga käivad kaasas mälestused, lood, ideed. Soetasime tulevikule mõeldes juba mõningaid esemeid - vana klaaskupliga lambi, 15 lillelist taldrikut, umbes 100 aastat vana käsitsi tehtud suure puidust kausi, küünlahoidja. Ma tean täpselt, et kord, kui ma ostetud kaussi vaatan, siis meenub see vahva müüja, kellega sai pikalt nalja visatud. Kui süütan lambi, siis tuleb meelde, kuidas me hommikul minu talus kell 5 hommikul ärkasime, oma putru süües Vikerraadiost igahommikust hümni kuulasime ja läbi Eestimaa Seidlasse sõitsime... Minu kodu saab olema koht, mis hoiab endas lugusid. Mitte üht lugu - sõitsime poodi ja ostsime kõik, mida vaja.

Alustasin ühe laua kordategemist, mis meie taluga kaasa tuli. Mees, kellelt me oma talu kunagi ostsime, oskas mööbli kohta nii palju öelda, et see oli siin juba enne teda ja andis kaasa mõned igivanad pildid. Maja on nüüd hoopis teistsugune - kaunis ait on ammu kadunud, kuid laud on kuidagi alles jäänud. Ta on küll kõvasti vihma saanud, lauaplaat on mõnest kohast kaarde läinud, kuid see on õnneks olemas. Puhastasin selle värvist ja lihvisin korralikult. Nüüd olen õnnelik. Tean, et kunagi ammu elasid siin kaks vana naist - õed. Unistan sellest, et ehk oli see laud kuangi nende inimeste jaoks väga oluline. Seal sõid nad hommikusööki ja ajasid juttu. Sellest saab tulevikus minu heade mõtete laud.

Paar huvitavat leidu Seidlast...

Mummud on moes!

Veel üks ilus lamp, mis oma kaunidusega silma jäi. Kunagi ostan enda koju ka midagi sarnast.

Eestiaegsed mängukaardid! Kui romantiline...

Langebrauni serviis. Kui nii kallis poleks olnud, oleks see ka minuga kaasa tulnud.

delirio amoroso

Praegu on aasta kõige õrnem aeg. Kuigi õppimine tahab endale kogu mu tähelepanu, siis seda on ka raske anda. Sirelite lõhn on haaranud mu kodu endasse. Isegi nüüd, kus istun oma köögilaua taga, paitab see magus lõhn mind. Aeg kaotab oma kiiruse just siin, maal olles. Eile külvasime seemneid, nüüd tuleb lihtsalt oodata, mil kurgid, oad, redised, till, naerid, kaalikad ja salatilehed ennast märgata lasevad. Tomatid kasvavad kasvuhoones juba suure mühinaga, samuti paprikad ja kurgid. Taevasse on kogunenud mõned pilved, õhus on tunda peagi algavat suve. Praegu on aasta kõige ilusam aeg.

***





Sirelid koguvad endasse suures koguses vett, nii oligi ühel hommikul üks suur oks alla maa peale kukkunud. Põõsas ei pidanud sellisele õitemerele lihtsalt vastu. Nüüd saabki murdunud oksa küljest endale kimpe käia lõikamas. Kõik toad on seda magusalt lõhna täis. Eile õhtul jätsin akna oma voodi kohal täiesti lahti. Terve öö immitses sealt jahedat õhku sisse ja uni oli nii magus. Küll on hea ikka maal elada!

***

Oleme oma maakodus jõudnud palju ära teha. Tänaseks oleme hakanud verandat korda tegema. Kuigi alguses oli plaan alustada elutoast, siis ei suuda me suve ilma verandata ette kujutada. Minule jäi kuulutuses see kohe esimesena silma, et majal on neid lausa kaks. Nüüd siis alustasimegi lõunapoolsega, sest sinna paistab päike nii soojalt igal hommikul sisse. Õnneks pole see suur töö. Alustasime põrandaga. Lauad vajasid puhastamist ja ülevärvimist. Proovime säilitada nii palju vana kui võimalik. Seega ei viska me midagi nii kergelt ära. Uued materjalid on tehislikud ja kallid, aga raha meil väga ei ole. Küll aga palju aega ning armastust oma uue kodu vastu. Põrandalaudade puhastamine võttis aega arvatust kauem, kuid lõpuks sai see valmis. Siis värvisime need uuesti üle. Nüüdseks on need juba uuesti oma koha leidnud.  

*

Ärkan hommikuses linnulauluvidinas üles. Eilne vihmasadu on ilmselt paar tundi tagasi lõppenud ja pilved on juba kaugel. Päike särab oma suures soojuses ja valgus libiseb kardinate vahelt sisse. Toas on ikka kõik samamoodi. Veel... Astun täna kiirelt üles ja ei luba endale logelemist. Lähen kööki ja teen endale tänase päeva puhul teed, sest jalad on natuke külmad ning pole und, mida kohviga eemale peletada. Külmkapis leidub veel veidi vaarikamoosi. Teen endale putru, lasen sellel pikalt haududa. Lähen toon meie uuest postkastist hommikuse lehe. Võtan pudrukausi kaasa, haaran kaenlasse lehe ja kruusi ning astun meie verandale. Hommikul on see lihtsalt kõige soojem koht. Lasen end endasse haarata uudistel ja hommikusel meeleolul. Täna tuleb jälle soe ilm.  Istun kaasa võetud taburetil.

Verandal pole veel mööblit, alles mõni päev tagasi saime põranda valmis. Nüüd olen tegelenud ühe vana lauaga, mille kunagi ammu imeväikese raha eest endale soetasime. Olen tükk aega mõelnud, mida sellega teha, kuidas värvida või kas üldse. Õnneks oleme paar aastat tagasi palju tarkust endasse kogunud ja teame päris hästi, kuidas vanale mööblile uut elu sisse puhuda. Nüüd on laud seisundis, mil ta enam ei logise. Võtsime selle juppideks ning panime taas kokku. Seda lauda ei tahakski värvida - puu oma ehtne värv teeb ta kõige kaunimaks. Eelmisel nädalal käisime ühel laadal - sealt leidsin ka perfektse laualina. Ideaalis tahaks muidugi ise lauale midagi heegeldada, kuid praegu pole selleks veel aega leidnud. Leidsin ka ühe vana kannu, sellise veidi vanaaegse väljanägemisega, tumesinise. Sinna olen nüüd terve kimbu värvilisi põllulilli korjanud. Kaks valget tooli leidsime ka. Mõlemad küll veidi isemoodi, kuid see on siin majas juba tavapäraseks muutunud, et komplekte siin väga ei leidu. Kui minu lõputud serviisihunnikud välja jätta, mida samuti vanavaraturgudelt kokku osta armastan. 

Nõudelt kanduvadki mu mõtted tänase toidukorra peale. Mulle meeldib siin majas rohkem süüa teha kui varem, enne kolimist. Leidsin kolimisajal poest ühe imehea panni, mida nüüd rõõmsalt kasutan meie punasel puuküttega pliidil. Turul müüakse juba värskeid kartuleid. Meie omi tuleb veel oodata. Teen täna midagi kerget, ilma lihata, mõtlen. Naabrid on meist kaugel, samas on nad imetoredad ja esimesed tutvused hakkavad juba samuti tekkima. Eile sain teada, et naaberkülas peaks üks mahetalu olema, mille omanikud oma kanu ja lehmi peavad. Äkki saame homme sealt läbi käia. Kõige parem oleks, kui peamise osa toidust saaksime ikka oma aiamaalt ja lähikonnas elavatelt inimestelt. 

***

ärkamisehell

Ma armastan neid koidueelseid tunde,
kui terve ilm on ärkamisehell,
kui habras vaikus tekitab mus tunde,
et olen helisema pandud kell.

Ma olen nagu magajate jumal -
kui tahan, mõne üles äratan.
Ent ma ei taha. Nagu ehtne Jumal,
ma olen küll, kuid liigse kärata.

Kui päike jõuab köögiakna taha,
mu pere ärakab - hõiskab õige kell.
Siis raputan ma liigse rahu maha
ja luban tulla argimõtetel.

(A. Alavainu)

***

Kumalasepäev

Astun vaikselt kividel. Mõtlen oma unistuste üle, mis minu hinges on ja tunnen rõõmu sellest, et need tasapisi täituvad. Kaugemalt hakkab paistma suur ja kõrge puu, mis on kodujõudmise esimene märk. Täna on minu ülejäänud elu esimene päev, mõtlen. Väljas on kevadet tunda, sest lumi on sulamas. Kuulen jälle neid veepiisku, mis läbi lume allapoole vajuvad. Talv kandub oma raskusega mulla tumedasse koopasse, et sealt varsti jälle tärgata. Olen täna üllatavalt rahulik. Kuigi võib-olla ma isegi ei ootaks endast sellist vaikust, siis täna see on minu sees. Luban endale ausat olemist.

Olen suur unistaja, paratamatult. Minu kõrval on inimesed, kes minuga koos unistavad. Kes räägivad oma unistustest, kuni korraga avastame, et need on meie kollektiivsed unistused, need on kasvanud üheks. Tean, et ma ajas ei muutu, küll aga kasvatan ennast iga päevaga juurde. Olen nagu see puu seal koduväravas ja kui sügavalt vaadata, siis on minu minevikku jäänud aastad need, mis mind loovad.

Mõtlen täna oma välismaal oldud ajale. Igatsen Austriasse tagasi, väga. Õnneks on mulle sinna jäänud inimesed, kellega ikka ja jälle suhtlen. Kelle juurde on hea tagasi minna ja kes on jäänud, kauget vahemaad arvestamata. Kes mõtlevad mu peale ja on minu kõrval, isegi kui nad seda päriselt ei ole.

Täna võtsin kätte oma ema kingitud raamatu, mille sain enne Austriasse sõitmist. Tundsin, et need mõtted tõid mind tagasi koju mu mõtterännakutelt.

AEG

Vahel, kui istun silmad vidukil,
märkan silmanurgast, et hoian pihus kääre,
mis hakivad aega värvilisteks paberiribadeks.
"Aeg on ribadeks lõigatud olemine," ütlen siis.

Vahel, kui silmad sulen,
tean, et teine pool minust
kleebib värvilisi paberiribasid puudeks ja
järvedeks ja päikesekollasteks kodudeks. Ja siis
ei ütle ma midagi. 

(Mathura)

Lihtsatest asjadest

Ülikoolis on alates septembrist olnud täiesti teistsugune rütm. Tunnen end üle pika aja jälle täiskohaga õppurina. Naudin seda aega, sest tean, et varsti enam nii ei saa. Olen kindel, et kunagi hakkan seda aega väga taga igatsema, kuid seniks olen hetkes. Unistan ilusast tulevikust ja mõtlen kaunitele olnud aegadele. Sest ainult nii saan elada kõige ilusamas olevikus.

Koolides käimises ja lastega koosolemises on oma võlu. Võib-olla keeruliste õpingute, võib-olla koolimajades viibimise pärast, on ärganud minus suur lapsemeelsus. Vahel tugevamalt, vahel nõrgemalt, kuid siiski, ta elab seal kuskil. Lugesin detsembris, kui ülikoolis ja mujal olid rasked ajad keeruliste akadeemiliste kirjutiste kõrval Astrid Lindgreni raamatuid. Küpsetasin oma kallite väikeste sõpradega piparkooke ja vaatasin läbi kõik kodus leiduvad multifilmid. Tundsin rõõmu Ilon Wiklandi joonistustest... Lapsepõlv on lihtsalt imeline. Minu väikeseid (ja natuke suuremaidki soove) võtsid kuulda mu kallid päkapikud ja nii leidsin jõuluhommikul kuuse alt päris mitmeid kaua peas kiikunud soove...

Woolish teeb kõige imelisemaid kootuid esemeid. Ei osanud seda soovidagi, kuid juba oli ta minu. Helehallide mustritega ja imelise maavillase lõhnaga pleed...

Kohe kui seda raamatut poes nägin, teadsin, et selle võiksin ma kunagi saada. Nende õigete illustatsioonidega "Karupoeg Puhh". Keegi imeline inimene otsustas, et need võiks ka nüüd värvilised olla ja ilusate, valgete kaante vahel. On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall! 



Veel sain endale filmi ja CD "Suur maalritöö". Nii lihtne lugu, aga nii palju rõõmu. Olen seda tänaseks päevaks juba mitu-mitu korda läbi vaadanud ja kuulanud, aga ikka ei saa küll.

Ja raamat, mis mind tõeliselt positiivselt üllatanud on - Tove Janssoni elulooraamat. Selle autor, Tuula Karjalainen on ära teinud vapustava töö ja pannud kokku kõige imelisema loo ühest vapustavast inimesest.

Usute nüüd, et minus on lapsemeelsust? 

Aastast aastasse.

Blogisse kirjutamine on jäänud täielikku unarusse. Valetaksin, kui ütleksin, et põhjuseks on ajapuudus. Ei, aega on mul võrreldes varasemaga päris palju olnud. Jõuluaeg kulus mu hingele sajaprotsendiliselt ära. Sain natuke puhata, vaimselt. Jõulud olid see aasta teistmoodi, kuid mul on hea meel, et sain lihtsalt olla. Esimesel jõulupühal ärkasin üles ja vaatasin, kuidas väljas sadas paksu lund. Meil on akna all suur linnumaja, kus käis juba vilgas töö. Kõik teised veel magasid, mina võtsin oma teetassi ja jäin laua taha istuma. Sellel hetkel võtsin aasta 2014 enda jaoks kokku. Lõputult seiklusrohke oli ta. 

Eelmine aasta lubasin endale, et reisin rohkem. Käisin esimest korda ära Stockholmis – armusin sellesse linna. Seiklesime Riia linnas ühel hilistalve sombusel päeval. Sõitsin läbi tuhandeid kilomeetreid Eestis, nautisin sooje rabajärvi ja kasteseid hommikuid, Tartuffi soojas Tartus ja päikeseloojanguid oma koduaias, Pärnu kohvikuid ja õhtust järvevett. Sain 2014. aastal kätte oma esimese kõrghariduse ja astusin sammu, et saada varsti kätte järgmine. Olen praegu õiges kohas, kuigi süda sees karjub halvematel aegadel mulle vastu. Aga kui silmad ja südame lahti teen, siis saan aru, et see on minu koht. Aastas 2014 oli palju muusikat ja tantsu. Väga palju naeru ja uusi inimesi, vanad tutvused kasvatasid väärtus ja tõde juurde. Aasta lõpp tõi muret ka, aga sain aru, et koos tuleb vastu astuda. Elu on selline. 

Paar kuud juba täidan üht märkmikku. Kirjutan ennast ajalukku. Vastan iga päev ühele küsimusele. Viis aastat järjest. Igal õhtul avan raamatu ja otsa vaatab küsimus, mis just vajabki mu selja taha jäänud päeva. See on üks huvitav märkmik, ta on minu oma.