Saturday 5 May 2012

Kevade hommik ja taimede vägi

 Jõudsin täna pärast oma pikka ja väsitavat rännakut taas koju. Avastasin taaskord, et olen oma murelikud mõtted jätnud linna ja pakkinud kaasa üksnes oma hingerahu ja vaimusoojuse. Kodus on alati õige ja lihtne olla. Ma olen siit saanud kõige selle, mida kalliks pean. Päike paistis soojalt tuppa ja aias ringi kõndida oli vabastav. Kõik on nii hommikuselt värske ja ergas.

 Õues ringi kõndides ei saanud ma ükskõikselt mööduda karulaugust ja äsja mulla seest tärganud naadist ning võililledest. Pidin neid natuke noppima ja valmistama taaskordse vastupandamatult maistva kevadsalati. Inimese organism on tark, sest ta teab, mida soovib.
Lihtne retsept:

peotäis võilillelehti
peotäis karulaugulehti
peotäis naati
peotäis nurmenukulehti ja -õisi
(võiks veel lisada nõgeselehti, värsket orasheina ja murulauku)

Kaste:
veidike suhkrut (parem oleks mesi)
sidrunimahla
natuke pipart
oliiviõli

Tulemus oli suurepärane nagu alati. Sõin salatit ja kõndisin mööda aeda ringi. Ootan juba põnevusega, kuna saan korjata oma esimesed saialilleõied, et neid kuuma teevette lisada. Meenus eelmine suvi, kui õhtuvalguses sai piparmündilehti vihkudesse pandud ning raudrohtu samamoodi. Minu tuba oli minu isiklik väike muinasjutumaailm, kui nad sinna kõik kuivama said pandud. Ja milline rahulik uni nende värskete lõhnade sees alati mulle osaks sai! Korraga taipasin taaskordselt, et olen maailma kõige õnnelikum inimene, et saan olla selliste inimestega sellises maailmas. Mida päev edasi, seda rahulolevamaks ma muutun.

 Ootan juba hetke, kui saan minna ja korjata nurmenukuõisi tee jaoks. Need on maitsed, mis jäävad mulle igavesti meenutama neid lõputuid kohvikus istumisi Karlovas Anna Edasi kohvikus. Seal joon alati just nurmenukuteed. See on paradiis!
 Inimese keha vajab ilusaid tundeid ja vahel lihtsalt esmapilgul nii labast ja mõttetut asja, kui see on istumine niisama ja mitte millegi tegemine. Sest vahel on just seda vaja ongi. Ja saame aru, et võib-olla polegi see nii mõttetu kui esmapilgul tundus.
Õhtul sattus mulle inspireerituna tänasest kätte Mercedes Merimaa raamat "Minu tee taimede väeni". Taimedel on kohutavalt palju häid omadusi, kuid kõige olulisem on see, et nad kannavad endas maa väge ja jõudu. Ning kui nendega koos olla, siis oleme ühtäkki lähemale saanud nii iseendale kui taimedele ja oma kodumaa pinnale. Eestimaale.
Taimed on meid üles otsinud ja meile nii lähedale tulnud, et me neid märkaksime. Tehkem siis seda! Nüüd kui loodus on just ärganud ja teinud oma esimesed hommikuringutused, et vaadata vastu uuele päevale.

"Meile on võõras mõte, et nädalavahetusel maal veetes võiks valmistada hõrke roogi läänekollakast, kõrvenõgesest, võilillest ja naadist. Head toitu loodetakse maitsta ikka peenes restoranis. Mina saadaksin inimesed pigem looduse restorani. 
Eestis kasvab palju taimi. Nad on kõigile kättesaadavad, nende juurde minekuks pole vaja palju aega.
Mugav, tarbijalik eluviis on kasvatanud inimesed ootama, et taimed toodaks koju kätte või veel hullem - et ka toit oleks valmis tehtud.
Metsikuid taimi aga ei saa poest osta. Kõige väekamate juurde tuleb meil endal tee leida" 

"Kui jõuaksime tundemaailmas nii filigraansele tasemele, nagu oleme jõudnud mõttemaailmas, nanotehnoloogias, kvantfüüsikas, poleks mingit takistust, et ühe inimese tunne võiks muutuda teise inimese tunde ravivahendiks. Ühe inimese tunne võib muutuda tabletiks, vaktsiiniks või kirurginoaks, et aidata teist inimest tema tervisehädade puhul. 
Tunnet peab kogema, seda ei saa noaga lõigata. Kui hing on haige, siis kust lõigata? Tundemaailm ongi väljaline mõiste. 
Inimkond püüab praegu orienteeruda tundemaailmas, õppida uusi reegleid. Kuidas õppida õnnelikult elama? Kuidas tunda õnne, rõõmu naudingut? Kuidas mõista valu, kurbust ja kahetsust?
Kuidas omastada olemasolevast toidust, veest ja õhust neid aineid, mida just mina vajan?
Kuidas kasutada eelisõigust, mille Jumal on meile kõigile andnud: armastada ja olla armastatud?"
(M. Merimaa "Minu tee taimede väeni")

Õppisin täna väga palju. Seda, et peab märkama, olema ja tajuma. Seda et tuleb olla tugev ja kasvatama iseloomu. Tõdesin taas, et olen oma inimeste keskel väga õnnelik. Kodus on kõige parem ning olen täis rahu.

1 comment:

  1. Just täpselt nii kõik ongi nagu Sa kirjutad. Kui vaid viitsida märgata, siis on looduse vägi ja võim tuntav igal hetkel. Praegusel ärkamise ja tärkamise ajal on peaagu võimatu sellest mööda vaadata. Nurmenukk, võilill, piparmünt - naudin minagi. Igal hommikul käin vaatamas, kas peenrale kallatud pakitäis kummeliõisi on juba tegusid tegema hakanud.

    ReplyDelete

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...