Maha jäänud eilne päev, homsed kellad veel ei löö...

Mäletan, kui mulle kord öeldi, et novembrid on need kõige ilusamad kuud aastas. Olen jõudnud veendumuseni, et sügises on tõepoolest rohkem võimalusi. Enam on hetki, mil pöörduda enda poole, vaadata rohkem enesesse. Ma armastan oma elu. Väikese hingevärinaga julgen tunnistada, et täna, istudes puupliidist tuleva soojuse rüpes oma kodutalus, olen armunud. Oma võimalustesse, inimesetesse, elusse endasse. Nii palju on, mille eest tänu tunda. 
Käes on hingedeaeg. Hetk, mil taipasin, kui õhukesed on piirid, mis meid selles maailmas hoiavad, on mind rohkem vaatama sundinud. Imetlen inimesi enda ümber. Lihtsalt selle pärast, et nad on mul olemas. Ja et nad mind meeles hoiavad ja mina neid.
Minu kodumaal on nii palju õigeid tegusid, arvamusi, inimesi.

Anna Edasi
(foto: www.eleven.ee)

Tartus olen jällegi lummatud Karlova ilust. Olen tänulik sellele inimesele, kes on andnud mulle põhjust seal rohkem käia ja olla. Kes on nõus minuga tulema keset tavalist argipäeva Anna Edasi kohvikusse. Kellega saab jalutada värviliste puust majade vahel, kus õhkab seda midagi, mis minus uut äratab. Ma pole kunagi linnas lõpuni õnnelik olnud, maal on nii palju rohkem, mida vaadata, leian. Samas pingsalt vaadates näeb ka Annelinnas kõndides tõeliselt imelisi vaateid ja hetki. Näiteks igahommikune bussisõitki läbi hallase Tartu, kui ühes peatuses väljub igal hommikul naine, kellele jookseb vastu koer üleva rõõmutundega. See koer näeb oma sõpra iga päev just kui üle pika-pika aja esimest korda. Miks meiegi ei võiks tunda hinges nii.
Olen hakanud märkama, kui palju on inimesi, kes teevad oma tööd südamega. Kelle jaoks töö polegi kohutus, vaid elustiil. Kes oskavad vaadata ja kasutavad on silmi fotokaamerana, jäädvustades iga hetke kui hinnalist pilti meie elualbumis. Imetlen inimest, kes ütleb mulle, kuidas olla loov. Kes räägib mulle, kuidas lasta end võluda riimidel luuetustes. Teda, kes maalib ses imelises portselanipoes kruuse, kanne, kandikuid ja kannab oma hingesoojust ka teistesse. Teda, kes ta ütleb mulle, et tuleb olla inimene, kes kuulab muusikat, mis mitte ei pane meid liikuma, vaid mis liigutab meid. Inimene, kes vaatamata sellele, et ta on alles Eestisse kolinud, tuleb minu juurde ja kallistab mind me esimesel kohtumisel. Ja ütleb mulle, et eestlased on tõeliselt soojad inimesed ja talle väga meeldib siin. Inimesed, kes panevad lapsi laulma ja käelise tegevuse kaudu lugusid jutustama. Inimesed, kes kirjutavad helgeid lasteraamatuid. Need, kes naeratavad sulle kesk tänavat. Kes poetavad sulle tänutäheks ühe kommi pihku ja ütlevad hea sõna. Imet mu ilmas on nii palju, et seda on raske kirjeldada.
Astun sinna, kus on palju raamatuid, küünlavalgust, mahedat muusikat, kõhusoojad road ja sügisvärve ehk oma kodumaailma. Hingekrabinaga.

"Aita mööda saata öö" Liisi Koiksoni esituses.
See lugu pani mind täna kirjutama. Imetabane!