Vahel peab olema. Kaua, vaikselt, kuulates. Proovida mõista ja mitte olla kohtumõistjaks. Aeg annab arukust, armu, armastust. Aeg annab. Mõistmist.
Mul on kuldsed inimesed. Minu kallid, kes muudavad mu elu alati elamisvärseks. Muudavad mu elu just selliseks, nagu üks elu peab olema. Kaunis. Vahel ei olegi sõnu. Vaikimine ütleb kõik.
Täna nägin jälle unes SEDA päeva. See päev saab olema nii eriline, nii värskendav.
KORD SAAN
Pika maantee lõppu jääb väike maine ilm,
mille kohal tippu ei näe mu silm,
kuid mu väike elu siin on ainuke -
siin on kõik mu valu ja mu viimne vainuke.
Nii ma siis olen, kuis saan.
Taevas ka minu üle on ta.
Nii ma siis usun, et saan kord
taeva tippu näha ma.
Kui suureks saan, siis enam ma tugev olema ei pea.
Ei pea olema ma kenam, vaid lihtsalt iseenda vastu hea,
sest mu süda tahab sooja, sees kui tuksub ta,
ma palun Sinult, looja, mind ikka uskuda.
Nii ma siis olen kuis saan.
Taevas ka minu üle on ta.
Nii ma siis usun, et saan kord
taeva tippu näha ma.
Ja kui kõik see ilma ilu on korraga mu sees,
ma ise paljajalu seisan armastuse ees.
(M. Pokinen)
No comments:
Post a Comment