Rõdul

Rõdul. Sinine taevas mu kohal. Muusika mu südamele. Laul taevast ja maailmast. Unistused viivad mind mujale. Usun ja tean, et tänaseks on lõppenud minu olemine siin. Süda on juba mujal. Kui silmad kinni panna, siis tunnen. Kõike, mis peaks olema. Värvid, lõhnad, muru jalgade all, mitte rõdu natuke samblasse kasvanud kivid. Inimesed. Minu soe olemine. Minu Eestimaa.
Õhus on hääli. Iga natukese aja tagant lendavad minust üle lennukid. Mõtlen, et võiks ju lehvitada. Kõik need lennud lähevad minu kodu suunas. Seal tahaks minagi olla. Mäletan, kuidas lapsena oli ettekujutus lennukist nii suur, et uskusin lennukiks oleva kogu valge triibu, mis suitsust tekkis. Mäletan, milline pettumus see oli, kui korraga taipasin, et ainult see väike täpp, mis udupaela edasi kannab, on lennuk. Nüüd tean, mis tunne on olla kaugel. Mis tunne on olla õhus selle valge täpi sees. Kanda edasi neid valgeid linte, mis taevasse mustreid loovad. Üleval seal on alati päike. Kõik on nii väike ja korraga nii suur.
Lennujaamad on kaunid kohad. Kui tahta näha inimesi ja emotsioone, siis tuleb minna lennujaama. Ootusärevuses inimesed. Lehvitused, naeratused, kallistused, suudlused, käepigistused, põsemusid, pisarad, sülle võtmised. Elu on intensiivne. Tean, et minu järgmine kord seal saab olema raske ja kergendus korraga. Erinevaid emotsioone elada ongi kõige raskem vist. Aga ma jään ootele... Ma olen valmis.