Olen alati imestanud, kui mõjutatav ma olen. Inimestest, kohtadest, mälestustest. Liikumistest nende vahel. Suunavõtust, lahtilaskmisest, kinnihaaramisest. Nüüd on see aeg taaskord varsti käes. Nii tuntavalt lähedal on minu tagasikolimine. Astun tagasi sinna, mis mind juba ammu ootab. Mida ma pole kunagi unustanud, kuigi ta pole olnud minu ümber juba ammu. Eile vaatasin oma mälestusi. Postkaardid, saatmata kirjad, piletid, ümbrikud, kaardid ja laulud, lehed, sedelid. Tunnetasin, kuidas elu hakkab end jälle kokku tõmbama. Et siis kord taas avaneda ja mulle end näidata. Uuest küljest.
Olen ikka veel arvamusel, et inimesel tuleb eemal olla. Jätan osa endast siia kindlasti maha. Hüvastijätt poolega endast saabki olema kõige keerulisem ehk. Tunnetan endas juba seda hommikut, päeva, kui võtan oma uue mina, asjad, raske kohvri ja sammun teele. Olen viimast korda päris osa sellest siin.
Eile jalutasin ringi ja vaatasin elu. Hakkan igatsema neid võõraid inimesi, kes mind hommikul tänaval tervitavad. Musta kassi, kes end vahel näitab ja kellega saab õhtupimeduses mängida. Neid kiireid metroosid ja punaseid tramme, mis nii armsalt ringi vuravad. Jään igatsema neid kõrgustesse tunglevaid maju, mis on ilusalt kaunistatud ja kannavad endas ajalugu. Neid ümbernurgakohvikuid, mis lausa vägisi enda poole tõmbavad. Hommikuste saiakeste värsket hõngu. Jään igatsema seda tuult, mis Viinis on ja mis alati natuke ergutab ja liigutab. Jään igatsema Viini metsasid oma salapäraste roheliste puuvõrkudega, mis mind endasse haaravad. Jään igatsema neid inimesi, kes on nii mitmes mõttes rikastavad, inspireerivad, mitmekülgsed. Olen armastama hakanud vabu pühapäevi, kus mitte ükski inimene ei rutta ostukeskusesse, vaid loomaaeda ja kohvikusse. Jään igatsema neid veeklaase, mida kohvi kõrvale alati pakutakse. Seda jäätisekohvikut kodu kõrval. Tasuta ajalehti igal hommikul, naeratavat lehemüüjat kodupeatuses. Jään igatsema neid ilusaid taevasse trügivaid kirikutorne ja lõputuid muuseume, kalleid kontserdisaale ja inspireerivaid tänavamuusikuid. Jään igatsema Doonaud ja saart selle keskel. Jään igatsema seda varahommikust linna ärkamist, milles on alati natuke ärevust, natuke salapära. Jään igatsema seda vaadet, mis tekib, kui natuke kodu juures üles kõndida ja kui terve linn on korraga silmade ees. Hakkan igatsema neid koeri, kes nii vabalt mööda tänavaid kõnnivad. Neid kotte, kust võib aususe pärast võtta ajalehe ja kasti panna piisavalt raha. Jään igatsema neid veinilokaale, kus saab istuda ja kuulata jutukõminat. Neid hiiglaslikke aedu, kus võib lõputult kõndida. Neid hobusekaarikuid tänavatel. Roosiparke ja häält, mis teatab ühistranspordis, kuhu ümber saab istuda. Jään igatsema ülikoolilinnakut ja peahoone majesteetlikku välimust. Linnas tekkinud õhtuse õhu jahedat hingust ja Billa toidupoodi. Hommikust trammile ruttamist ja sellele järgnevat sõitu lõbi linna ülikoolini. Neid putkasid, kust saab pitsat ja kebabit osta. Jään igatsema Viini ja tema ilu igas mõttes. Austriat samamoodi. Tema väikeseid külakesi ja lõputuid mägesid. Tunnet, kui vaatad pilvedele ja lennukitele ülevalt alla. Kiireid ronge mägederägastikus ja lõputuid teid. Maasikamüüjaid teede ääres ja voolavate jõgede sinavat värvi. Lumiseid mäetippe ja mägimajasid...
Kuigi on nii palju, mis siin südame kiiremini tuksuma paneb, siis on ometi vajadus astuda koju. Kodus on kõik palju väiksem, elu on kuidagi rohkem varjus, natuke peidetud kujul ei anna ta end kohe kätte. Laseb enda järele otsida ja end kutsuda. Aga kui ta tuleb, siis on ta ehe. Ilus ja aus. Täpselt see, mis minu sisse ära mahub.
Eestimaa. Igatsen koduaeda ja muru peal kõndimist. Kodutoidu ja aiamööblit. Igatsen oma koera ja kassi ja nende omavahelist nägelemist. Igatsen tiiki oma koduaias. Vastupandamatu soov oleks muru niita ja kõndida oma pargis. Tahan noppida oma aiast esimese vaarika. Olla kasvuhoones ja kiikuda kodukiiges. Igatsen päikesloojanguid ja -tõuse. Igatsen oma suvetuba. Tahan kuulda tänavatel jälle oma emakeelt. Tunda Tartu majade väiksust ja soojust. Igatsen oma väikeseid kohvikuid, Karlova natuke väsinud olemist ja Supilinna hipilikkust. Igatsen raekojakellade vaikset üminat ja saksofonimängijat öises linnas. Igatsen Eestimaa looklevaid teid ja soojade rabaveede pehmet paitust. Väikeste külakeste sooja hingamist ja tavalisi kõige lihtsamast lihtsamaid kirikuid. Igatsen tunnet, et igale poole saab kõndida jala. Igsatsen inimeste hommikust voorimist ülikooli poole. Küünlaid õhtuses meeleolus. Igatsen Eestimaa väikesaari, praami peal istumist, ranna helki ja Emajõe voolamist. Igatsen lühikesi vahemaid ja seda vana bussi, mis mind koju viis. Igatsen oma tuba, oma asju, raamatuid. Igatsen eestikeelseid loenguid, oma õppejõude. Igatsen neid tähti, mis Eestimaalt vaadates ikkagi eredamad tunduvad. Igatsen Anna Edasi kohvikut. Tunnet, et alati võib kedagi tuttavat kohata, kas või juhuslikult. Igatsen teadmist, et kõik kõige paremad sõbrad on ainult telefonikõne kaugusel, et nendega kohtuda. Igatsen neid sumedaid augustiõhtuid. Tartu turgu. Peipsiäärseid külasid, kodumaa natuke aeglaseid ja väsinud ronge. Igatsen oma rattaga sõita lähima järveni ja tagasi. Igatsen oma lilli ja puid. Kõige rohkem tunnen puudust oma inimestest - perest ja sõpradest, kes mind juba ootavad. Tahaks neid kõiki korraga näha ja kallistada. Mitu korda olen unes näinud, kuidas neid juba kõiki näen, sest olen tagasi. Igatsen oma perekonnaringis veedetud sünnipäevi ja jõule. Igatsen rohkem Eestit kui midagi muud. Aga nii peabki, sest selleks ma siia tulingi. Et igatseda.
Igatsus on ilus tunne. Kui see kord lahti lasta.
No comments:
Post a Comment