Õnne olemus.

Olen taaskord kodus, sest käes on nädalavahetus. See aeg, kus üks nädal end teise vastu vahetab, on kuidagi mõnusalt voolav. Esmaspäev tähendab seda, et tuleb teha tähelepanu! start! ja alustada uuel jooksurajal. Ükski uus vahetus ei luba endale rutiini. See muudab elu põnevaks, kuigi intensiivne ja tihe on see niikuinii. Samas ei nurise ma sugugi, sest nii on palju, mis ei lase end oodata. Sellise tempo juures ma muidugi 30ni ei venita, kuid seda soovi mul polegi. Küll tuleb ka aeg, kus saab aja maha võtta ja vaikselt istudes meenutada häid nooruspõlveaegu, kus sai kõike tehtud. Ja selle kõige all ei mõtle ma sugugi tavalises mõttes noorte vallatusi, vaid seda tarkuse kogumise ja kõige paremas mõttes seiklemise aega. Kuidas see nüüd oligi? Õnn on see, kui oskus kohtub võimalustega, kuid eeldusega, et oskus on enne olemas. Ja nüüd olengi ma oma oskuste omandamise staadiumis, sest kui võimalused tulevad ja nad kohtuvad minu õpituga, siis saangi ma õnne oma käte vahele võtta ja rõõmsalt edasi tõtata. Olen õnnelik, sest saan teha, mis mulle meeldib.
Ja isegi kui ma vahel tunnen, et elus on asju, mida ma rõõmuga ei tee, siis proovin ma leida endas võimaluse, et nendest end vabaks öelda. Sest ainult nii saan ma kindel olla, et ma olen õnnelik. Ja mis muud see elu ongi, kui üks suur õnn. Peab ju nii olema, mis muud see olla saakski.
Mõtlen üha enam, kui õnnelik ma olen. Mul on suurepärane perekond, head sõbrad, imeline eriala, naerune töö, vabastav trenn ja inspireeriv praktikakoht. Tutvun iga päev toredate inimeste ja uute võimalustega. Ja selle kõige kõrval proovin ma olla aus. Aus eelkõige iseenda suhtes, sest sellisel juhul olen ma aus ka oma lähedaste suhtes. Proovin armastada iseend, sest siis armastan ka teisi. Teen seda, mis teeb mind õnnelikuks, sest kuigi ebaõnn kimbutab meid vahel kõiki, siis suurema osa sellest saan ise tagasi tõrjuda. Täiesti ise, sellisena nagu ma olen.