Suveajal

Täna on esimene päris tõeline kevadpäev. Päike on juba nii soe, et meelitab lausa päikest võtma. Vaher andis eelmine nädalavahetus korraliku mahlasaagi, tänasest jookseb ta taas korralikult. See pole ükski aasta nii magus tundunud, sest igatsus kevade järele on sel aastal kuidagi erakordselt suur. Täna hommikul mõtisklesin Eestimaa looduse üle. See on palju pikaldasem kui näiteks Austria loodus, mida ka omajagu tunnen. Kuid Eestis on kõik palju mitmekesisem. Siin on valged juunikuu ööd ja sumedad ritsikasirinat täis augustiõhtud. Tõsi, kevaded lasevad end kauem oodata ning on aeglased. Tulbid on oma pead küll tänaseks välja pistnud, kuid nende õitsemiseni kulub veel palju aega. Samas pole midagi ilusamat kui hommik, mil märkad esimesi avanenud tulpe.

Kuulasin täna hommikul hommikukohvi kõrvale Anu Välba intervjuud Piret Rauaga, kelle "Roosi tahab lennata" ka minu raamaturiiulis juba ootel on. Tegemist on lihtsalt niivõrd võluva raamatuga, mille ma lihtsalt pidin endale saama. Nii juhtuski, et juba üle-eelmisel aastal jõuludeks teiste raamatute hulgas ka selle endale sain. Päris niisama. Olen avastanud, et mulle meeldib lasteraamatuid vaadata, lugeda ja päris endale osta. Mulle meeldib üldse raamatuid lugeda, sirvida, vaadata, hoiustada, osta, paitada, käes hoida või lihtsalt nendega ühes toas olla. Usun raamatute ravitoimesse. Ja see tähendab mitte eneseabiraamatutesse, vaid nendesse päris raamatutesse, mis aitavad palju rohkem inimest kui need "eneses abi peitvad" teosed. Äkki annab just Tõnu Õnnepalu, Valdur Mikita, Leelo Tungal, Voldemar Panso või kellegi teise raamat sulle Sinu vastuse. Muidugi, mõelda ja analüüsida tuleb rohkem, kuid kas see polegi siis enese leidmise eelduseks? Igaljuhul meeldis mulle Piret Raua öeldu, et kirjandus ja tegelikult kultuur üleüldse aitab inimesel oma sisemiste heitlustega edukalt toime tulla. Usun, et kultuur ehk kvaliteetne kirjandus, muusika, kunst jt paneb inimese mõtlema ja mõtlev inimene on enesekindel ning tugev juba niikuinii, kõigest muust hoolimata.

Mina naudin oma kodurahu. Öösel keerasime kella, nüüd on palju kergem ja lihtsam olla. Õhtud on pikemad ning keha ei vaja enam nii palju und. Elu on lihtne ja ilus.

Las kestab see veel..

Kevadpühad on saabunud. Päike särab taevas, kuulutades aeda saabunud kevadet. Lumikellukesed õitsevad, lumi on peaaegu sulanud. Kui vaikselt olla, kuuleb, kuidas vesi tasa läbi raskete lumekristallide maa poole liikudes heliseb. Kevadega saabub see miski, mida ei ole võimalik kirjeldada. Tunne, mis ei lahku enne, kui esimesed sügisnoodid õhku tulevad. Pime aeg on möödas - nüüd liigub kõik helguse poole. Las kestab see veel, laulavad Eeva Talsi ja Mari Jürjens minu arvutis. Jah, las kestab see veel.

Minu lihavõtted on möödunud tegusamalt kui tavaliselt. Nimelt võtsin eesmärgiks värvida mune sel aastal teistmoodi. Mäletan, kuidas väga väikesena meeldis mulle valgete munade peale joonistada ja lillekesi maalida. Taevast, pilvi selle sisse ja punaseid tulpe. Siis sain natuke suuremaks ja taipasin, et päris vahva on võtta natuke punast, sinist ja kollast ning need muna peale nn voolama lasta. Värvid segunesid ning moodustasid kõige ilusamat värvide mängu. Samas hakkasin emale abiks olema sibulakoortega värvimisel - kõige põnevam oli sibulakoorte lahtiharutamine. Mind võlus see pruunide-kollaste-punaste koorte tekitatud värvilahendus. Nüüd juba päris kaua aega olengi läinud lihtsamat teed - munad koortega potti ja pärast on avastamisrõõmu kui palju. Sel aastal aga tegin natuke eeltööd ja leidsin igasuguseid põnevaid mõtteid.

Avastasin, et ilu on nii lihtne luua. Nii ostsingi punast kapsast, et luua sinist; kurkumit, et luua kollast. Sibulakoored ja peet olid endal keldris olemas. Möllasin terve hommiku köögis. Tundsin end nagu raamatus "Suur maalritöö". Mitmetunnise töö tulemuseks olid natuke liiga kollased kurkumiga värvitud munad (hiljem avastasin, et kui peedivees keedetud munad hetkeks kollasesse "värvi" pista ongi tulemus täpselt see mahe kollane, mida ma ette kujutasin). Järgmine aasta enam nii ei tee, et viskan terve paki kurkumit potti ning panen seejärel värvi koos munadega keema. Tulemus jääb sama kollane nagu sibulakoortega, kuid lihtsalt matim ja ilma mustrita. :)
Punane kapsas on väga salakaval. Alguses pärast pikemat keetmist (kapsatükkide, ma mõtlen) ja seejärel veel munade keemisaja möödudes tundus, et munad on täpselt sama valged, nagu siis, kui nad sinna pistsin. Tegelikult tuleb neid lihtsalt keeduvette "unustada" (loe: vaikselt poti kõrval seista ja loota, et miskit hakkaks juhtuma). Hiljem tekivad munadele isegi mustrid ning tulemuseks on ilus, sinine muna. Kui juba värvidega mässata, siis korralikult. Tegin siniseid mune kohe rohkem ning panin kapsasinised munad hetkeks taas kollasesse kurkumivedelikku. Spinatit unustasin osta, kuid sest pole midagi, sest tulemus jäi ilus roheline. Lihtne viis potte kokku hoida. Spinati keetmiseks poleks ruumi lihtsalt jäänud. Niigi oli puupliidil rivistuses korraga neli potti. Peediga värvimise ajaks mul enam nii suurt jaksu polnud ja seega jäid munad pigem roosakad. Alles hiljem mõtlesin, et need oleks võinud ostetud Kadarbiku peedimahla sisse ööseks tahenema jätta. Samas on selline maheroosa ka ju täpselt minu värv! Viimaks panin kapsavette veel mõned vutimunad, mis ka nii vahvalt siniseks muutusid, kuigi jätsid endale alles ka mõne valge pitsmustri. Ja muidugi vanad head klassikud - sibulakoortega värvitud munad. Traditsioonid ei tohi kaduda. Samas olen saanud nüüd palju uusi nippe, mida järgmisel aastal kindlasti uuesti proovin. Mis kõige tähtsam - saan suure südame ja armastusega ning looduse abiga värvitud munad. Värvid, mida saab südamerahuga süüa... Ahjaa, soovitatult ikka vabakanade munad! Eelistame ikka päris toitu, eks...

Punase kapsa pitsilised mustrid.

Mahe kevadõhk.

Vaskult: punane kapsas, punane kapsas + kurkum, punane peet, kurkum (2 sekundit), kurkum (6 minutit)

Vutimunad: tavalised ja kapsavees seisnud. 

 Mu koduaias on tärganud kõik need tuhanded lumikellukesed, mis valgeid saari moodustades kaunist vaatepilti loovad. Ma armastan kevadet, siin on kõik nii aus ja ehe.

 Viimasel ajal olen hakanud mõtlema blogi sulgemisele. Eks näis, mis elu toob...

Nii lihtne on põgeneda...

Aasta 2016 on alanud väga töiselt - minu õpingud ülikoolis peaksid hakkama õige pea läbi saama. Sellega seoses on vaja end veel kokku võtta ja pingutada. Mõte suvevaheajast, soojusest, vabadusest ja puhkusest pole vist küll varem nii ahvatlevana tundunud kui sellel aastal. Igatsen oma suve ja maakodu selles nii väga, et mõtlen selle peale iga päev mitusada korda. See kõik on just kui lähedal ja ometi laseb ta end veel oodata. Päevad on muutunud palju pikemaks. Lumikellukesed on maal oma ninad lumest välja pistnud - see kõik viitab juba õige varsti saabuvale kevadele. Praegu sajab vihma - see ehk viib kiiremini ka juba natuke tüütuks muutunud lume.

Mälestused suvest hoiavad mind joonel. Armastan oma talumaja maal - usun, et see on maailma kõige turvalisem ja parem paik. Kuigi seal pole pealtnäha midagi erilist. Igatsen neid suvehommikuid, kui ärkan oma suvetoas, tatsan alumisele korrusele. Teen erilise aeglusega endale kohvi, panen käima Vikerraadio. Alustan siis oma suvetegevusi. Võtan koera ja kassi ühes ning jookseme läbi hommikukaste kasvuhooneni. Mida varem kell siis on, seda parem. Maal on lihstalt patt kaua magada. Esimene ülesanne: avada kasvuhooneuks, et taimed kuumuses ei kõrbeks. Haaran kaasa paar suhkrumagusat tomatit, peenralt paar kurki ja veidi tilli ning basiilikut. Paremal juhul veel kurki, rediseid, paprikat. Tagasiteel majja lasen pilgu üle aia kontrollimaks, kas kõik öö jooksul ikka samamoodi.

Köögis teen endale kõige lihtsamat. Kas siis omletti või tomatisalatit basiilikuga. Vahel on eriti mõnus, kui üksi kodus olen. Siis keeran Vikerraadio kaks grammi valjemaks, turgutan oma häälepaelu mõne ilusa meloodiaga. Kui muna ahjus, vahetan öösärgi ilusama kodukleidi vastu. Serveerin kaua ja hoolikalt oma toitu, valan endale veel kohvi. Siis haaran veel mu vanaema toodud ning ühtlasi ka lemmiklaudlina ja olengi juba õues. Sätin kogu kraami puidust lauale suure õunapuu all ning alustan niisamaolemist. Minu päeva lemmikosa on just varahommik.

Pika hommikusöögi järel pesen ära nõud, viin need tuppa kuivama. Pistan pesumasinasse mõned eilsest aiatööst väsinud riided ja voodipesu. Jätan masina oma elu elama ning lippan taas õue. Hommik on alanud. Teen aiatööd. Lillede ja aiasaaduste kasvatamisel ei tohi unustada, et nad kõik on hinged, kes vajavad päikest, vett, varju ja hoolitsust. Nii ma siis esiteks kastan veidi. Siis rohin ära peedid ja porgandid. Vaarikatest mööda minnes pistan mõne endale suhu, teistega teen näomaski. See on minu jooga ja näohooldus, tavatsen mõelda. Luban endale hetke puu all koos raamatuga.

Valmistan kooki marjadest ja ricotta kohupiimast. Kõht väga tühi ei olegi, aga söögitegemine on niivõrd tore ja rahustav. Pesumasin on lõpetanud, viin riided päikese ning suvelõhna kätte hingama ja kuivama. Teen veel veidi aias tööd. Õhtu hakkab vaikselt kätte jõudma. Kütan sauna, sest äikest ei paista kuskilt tulevat. Valmistan endale sooja õhtusöögi. Käin pesemas, viskan leili ja õhtuhämaruses lippan läbi ritsikasirina hommikumantlis kasvuhooneust sulgema. Et hommik saaks õige pea tulla.

Toas triigin päikeselõhnalise ning õhtuniiskuses veidi jahedaks läinud voodipesu ning viin need tagasi voodisse oma kohale. Poen oma valgete linade vahele ning uinun suures õndsuses. Tunnen oma nahal päikesesoojuse hellitavat paitust...

***

Naudin maaelu. Usun siiralt ikka veel, et saan endale kunagi päris oma talu, kus kõik on minu plaanida ja teha. Ma ei suuda uskuda, et elaksin terve oma elu linnas. Kõige parem, kui saaksin kohe maale kolida, kuigi tean, et see pole võimalik. Kõike ju korraga ei saa. Unistused ongi ju loodud selleks, et neid oodata. Kannatamatus pole sellesse sisse kodeeritud.

Praeguses hilistalves ning maaelu idülli ootuses pole muud teha, kui unistada, tööd teha ning lugeda. Praegu on selleks minu puhul Anni Arro kokaraamatud. Uskumatu, milline kirjandus! Kui ilusad mõtted! Ma mõtlen ka ju täpselt nii.

"Igatsen neid kevadisi õhtuid, mil keha on aiatööst rammestunud, nägu päikesearmastusest tedretähniline, kõht tühi ja tuju hea. Ja kui ööbik veel oma laulu laulab, siis pole elul ikka midagi viga. Oma ramm ja entusiasm tasub Eestimaasse investeerida. Nii lihtne on põgeneda, palju raskem on midagi korda saata siin, kus talved on karmid ja päikest vähe. Aga tunne siin midagi suurt või väikest korda saates on palju kordi võimsam. Siis tunnen, et minu vanavanemate kannatused tasusid end ära. Mul on piinlik eestlaste pärast, kes arvavad, et London ja Pariis on ideaalse elu etalonid. Alati on tore reisida, kuid veel toredam on tagasi tulla. Kui näen kevadel Rooma lillepeenras roose, ei ole ma pooltki nii õnnelik kui koduaias lumikellukesi nähes."
(A. Arro)

***

Mulle meeldib minu maaelu puhul kõige rohkem, et see pole võlts. Ma ei pea endale iga päev tõestama, et ma olen jube moekas ja ökö. Minu jaoks pole väga usutavad inimesed, kes elavad pealtnäha õndsuses, kuid sisemiselt stressis olles linnas nn ökoelu. Rõhutavad iga kord söögilauas, et see ja too on kalli raha eest ökopoest ostetud. Või nimetavad end õnnelikuks, kuigi sisemiselt seda ei ole. Sest igas elus on tõusud ja langused, milleks see vale kõik? Või inimesed, kes söövad pakenditoitu, kuigi nad ei ole iial proovinud perega koos aega veetes süüa valmistada. Imelik ja kummaline.

Kodulooming

Olen taas oma lemmikpaigas. Naudin neid pikki ja aeglaseid hommikuid, kui saan magada täpselt nii palju kui soovin, tõusta ja panna pliidi alla tule. Valmistada pikalt taimeteed, istuda köögiakna all ja jälgida linnukesi, kes oma toidumaja ümber sagivad. Lumi on lõpuks maha tulnud. Usun üha rohkem maaelu võimalustesse, kuigi ma ei ole enam kindel, kas sellesse on võimalik praegusest rohkem uskuda. Valmistan endale soojad võileivad, tõmban ümber maavillase pleedi ja kuulan muusikat, loen raamatut, turgutan oma meeli Anni Arro kokaraamatu piltidega. Täidan kannu külma veega ja panen selle pliidile soojenema. Lumesadu ei ole veel lõppenud. Tundub, et tänane päev möödub lumesajus.

Vana aasta vahetus uuega täpselt samamoodi, nagu ma seda olin arvanud. Paar kraadi paremini. Aed oli küünlavalgust täis. Lumekristallid peegeldusid valgusest vastu. Väljas oli parajalt külm, kuid mul oli soe. Nautisin seda ilu. Sõime head sööki, olime oma perega. Kodus on kogu ilu võimalik.

Üle pika aja ei tunne ma seda tavapärast jaanuari alguse tunnet, kus annan endale hinges lubadusi olla parem, ilusam, targem. Elu pöördhetki ei saa võrdsustada aastanumbri vahetumisega. See otsus tuleb enda seest üles leida, teistest faktoritest sõltumata.

Allikas: Pinterest

LUGEMISNURK
Minu viimase aja üks suurimaid lemmikuid on Ly Seppeli valikkogu "Kunas kodu saab valmis". Need elu detailid, mida Seppel oma luulega edasi annab, ongi see, mida ma nii kaua otsinud olen. Loen harva luuletuskogusid kaanest kaaneni, aga see raamat on üks neist. See on lihtne, ilus ja astub mu hingele iga reaga lähemale.

Lill trepi peal tahab uuesti sidumist
põrandavaibad nööri peale panemist
telefon vastu võtmist
postkast tühjendamist
kiri vastamist
Pesumasinast tuleb linad
välja kuivama viia
Veel on päikest
veel on

Kasvuhoone uks tuleb lahti teha
puukuuri uks kinni panna
Muru tahab jälle niitmist
Veel on päikest
veel on

(Ly Seppel)

MUUSIKA
Praeguse aja kodune muusikaelamus on Hele Kõrve plaat "Eluhõiked". Soovisin seda plaati juba pikalt ja jõuluhommikul oligi üks armas päkapikk selle me kuuse alla mulle kuulamiseks pannud. Imelised sõnad, vaimustav muusika.

Sa jätad jäljed järveveele,
nad ootavad sind teisel pool
ja suud sa annad tuulele,
et kannab sind ta lahke hool.

Sa astud algamise teele,
sammuvõrsed virvevees,
need uinuvad ja kuulen veel,
kui lainelaul siis vaibub öös.

....

(Maian Kärmas)

Lumi langeb mälestuste peale

Aasta 2015 hakkab end lõpetama. Homme ongi selle aastanumbri viimane päev. Siis olen koos oma kõige kallimatega, süütame aias laternad ja asetame aeda põlema paarkümmend aiaküünalt. Oleme oma kodus, teeme koos süüa, küpsetame piparkooke ja kringlit õunte ning mandlitega, laulame, valame küünlavalguses õnne, joome glögi ja saadame vana aasta minevikku. Oleme vaikuses uhkusega ega lase paukudel, šampuseklaaside kõlinal ja kullal-karral end häirida. Usume, et kodus on kõige parem. Teame, et iga uue aasta esimesed minutid on tuleva aasta nägu. Sellepärast olemegi oma lähedastega kodus.

Väljas on lõpuks talv. Mõnus, karge ja imeline. Maa on valge ja see toob rohkem helgust me päevadesse. Päike särab enesekindlalt selle aasta viimase nädalal. Ilus lõpp sellele äärmiselt põnevale ja elamusterohkele aastale. Olen palju muutunud, kuid veel suuremad muutused on alles ees.

Maha jäänud eilne päev, homsed kellad veel ei löö...

Mäletan, kui mulle kord öeldi, et novembrid on need kõige ilusamad kuud aastas. Olen jõudnud veendumuseni, et sügises on tõepoolest rohkem võimalusi. Enam on hetki, mil pöörduda enda poole, vaadata rohkem enesesse. Ma armastan oma elu. Väikese hingevärinaga julgen tunnistada, et täna, istudes puupliidist tuleva soojuse rüpes oma kodutalus, olen armunud. Oma võimalustesse, inimesetesse, elusse endasse. Nii palju on, mille eest tänu tunda. 
Käes on hingedeaeg. Hetk, mil taipasin, kui õhukesed on piirid, mis meid selles maailmas hoiavad, on mind rohkem vaatama sundinud. Imetlen inimesi enda ümber. Lihtsalt selle pärast, et nad on mul olemas. Ja et nad mind meeles hoiavad ja mina neid.
Minu kodumaal on nii palju õigeid tegusid, arvamusi, inimesi.

Anna Edasi
(foto: www.eleven.ee)

Tartus olen jällegi lummatud Karlova ilust. Olen tänulik sellele inimesele, kes on andnud mulle põhjust seal rohkem käia ja olla. Kes on nõus minuga tulema keset tavalist argipäeva Anna Edasi kohvikusse. Kellega saab jalutada värviliste puust majade vahel, kus õhkab seda midagi, mis minus uut äratab. Ma pole kunagi linnas lõpuni õnnelik olnud, maal on nii palju rohkem, mida vaadata, leian. Samas pingsalt vaadates näeb ka Annelinnas kõndides tõeliselt imelisi vaateid ja hetki. Näiteks igahommikune bussisõitki läbi hallase Tartu, kui ühes peatuses väljub igal hommikul naine, kellele jookseb vastu koer üleva rõõmutundega. See koer näeb oma sõpra iga päev just kui üle pika-pika aja esimest korda. Miks meiegi ei võiks tunda hinges nii.
Olen hakanud märkama, kui palju on inimesi, kes teevad oma tööd südamega. Kelle jaoks töö polegi kohutus, vaid elustiil. Kes oskavad vaadata ja kasutavad on silmi fotokaamerana, jäädvustades iga hetke kui hinnalist pilti meie elualbumis. Imetlen inimest, kes ütleb mulle, kuidas olla loov. Kes räägib mulle, kuidas lasta end võluda riimidel luuetustes. Teda, kes maalib ses imelises portselanipoes kruuse, kanne, kandikuid ja kannab oma hingesoojust ka teistesse. Teda, kes ta ütleb mulle, et tuleb olla inimene, kes kuulab muusikat, mis mitte ei pane meid liikuma, vaid mis liigutab meid. Inimene, kes vaatamata sellele, et ta on alles Eestisse kolinud, tuleb minu juurde ja kallistab mind me esimesel kohtumisel. Ja ütleb mulle, et eestlased on tõeliselt soojad inimesed ja talle väga meeldib siin. Inimesed, kes panevad lapsi laulma ja käelise tegevuse kaudu lugusid jutustama. Inimesed, kes kirjutavad helgeid lasteraamatuid. Need, kes naeratavad sulle kesk tänavat. Kes poetavad sulle tänutäheks ühe kommi pihku ja ütlevad hea sõna. Imet mu ilmas on nii palju, et seda on raske kirjeldada.
Astun sinna, kus on palju raamatuid, küünlavalgust, mahedat muusikat, kõhusoojad road ja sügisvärve ehk oma kodumaailma. Hingekrabinaga.

"Aita mööda saata öö" Liisi Koiksoni esituses.
See lugu pani mind täna kirjutama. Imetabane!

Ood suvele

Suvi hakkab tasapisi otsi kokku tõmbama, nii uskumatu, kui see ka ei tundu. Istun oma aias nii palju kui võimalik. Kuigi suve algustes on midagi joovastavat, uudset, põnevat, lootusrikast, siis ei vahetaks ma seda praeguste tummiste ritsikahelinaid täis suveõhtute vastu. Ees terendab uus kooliaasta, uued seiklused ja üks suurimaid hoovõtte elus. Praegu astun siin kindlal pinnal ja ahmin endasse viimaseid hetki, mis lasevad mul kord lennata.

Suves on nii palju juhtunud, et selleks pole sõnu. Praegu olen lihtsalt ja puhkan. Teen plaane veel viimasteks suveseiklusteks, kuigi hinges tean, et kogetud ilust see üle ei saa olla. Saan olla üksnes piiritult tänulik, et on olemas nii kaunid inimesed, puhtad piagad, ausad mõtted. Ja need on kõik mu ümber ja ei lõpe.

Unistan viimasel ajal üha rohkem. Istun oma õunapuu all ja loen Tammsaaret. Võtan enda jaoks aega.

Aias on praegu ilmatumalt põnev aeg. Kõik on valmimas. Tomatid, suvikõrvitsad, porgandid. Toitumine pole aastaringi jooksul ühelgi korral nii lihtne kui praegu. Kõik on olemas, tunnen end sõltumatult. Maale oma kodu rajamise soov on ületanud igasugused mõõtmed. Kord tuleb see aeg, kui saan astuda oma, päris oma koduverandale.

Minu lemmikpuu romantilises suvekleidis

 Sattusin üle pika aja jälle vaatama üht videot, millest õhkab just nimelt seda suve, mida minagi tunnen.

Kirsiroosa unistus

Täna on terve päev sadanud. Hommikul käisin korra paljajalu õues ja kui tuppa jõudsin, siis tundsin väikest külmetust. Oma roosidega kruusist teed rüübates ja õue vaadates nägin, kuidas vihma üha rohkem ja rohkem taevast alla sadas. Sellist suve ma ei mäletagi. Nii külm ja rõske. Mis siin salata - mulle on isegi sügistunne juba peale tulnud. Tõeline päike jäi minust maha sellesse nädalavahetusse, mil Seidlas vanavaralaadal käisime. Pärast seda on suvi kadunud. Samas tuleb tunnistada, et ka vihmased ilmad on tegelikult toredad. Vihm hoiab meid perega oma talus just kui vangis. Saame Vikerraadiost ema lapsepõlveaegseid lugusid täiel rinnal kaasa laulda ja vaaritada.

Õnneks on õues palju marju, mida vaikselt sisse tegema oleme hakanud. Köögis huugab pliidil mahlaauruti, mille torust vaikselt vaarikamahla välja niriseb. Vaarikaid on see aasta külmale vaatamata palju. Ka kirssidega on samamoodi. Nendega on muidugi tegemist rohkem. Hommikul, kui paljajalu ilma trotsides välja lippasin, korjasin umbes kilo jagu kirsse. Terve aja oleme pidanud muidugi lindudega võitlema. Oma murelitest just nende pärast ilma jäimegi. Kirsid on õnneks hapumad - neid vist linnud väga ei armasta...

Eelmine aasta oli kirsse vähem ja nendest vasematel aastatel oli puu kandevõime veel liiga väike, kuid see aasta on neid õnneks rohkem. Nii tekis mul idee proovida ise kirsimoosi teha. Ma pole kirsimoosi kunagi varem teinud. Valmistusin hoolsalt ja täna, sellisel jahedal suvisel päeval ma otsustasin tööle asuda. Suure töö tulemusena (need kivid!) sain neli imearmast moosipurki. Nüüd olen õnnelik. Emaga koos tegime veel vaarikamoosi (väikese virsikuga) ja eile oli ema teinud maasika-toompihlaka-vaarikamoosi. Nii et sahver hakkab täituma!

Nüüd oleme meie emaga köögis lõpetanud ja isa valmistab köögis pestot - kogu köök on basiilikulõhna täis. Panen siia paar pilti ka mu tänasest tegevusest. Pildid jäid kahjuks tumedad - samasugused nagu tänane ilm. Kuid seda muudab helgemaks mu kirsiroosa unistus....

PILDID: minu aias...

'Chippendale'

'Sexy Rexy'

Armastuse deliirium

Minu jaoks on imelised hetked need, milles on äratundmine. Olgu see põhjustatud kas inimese, meeleolu, muusika, asukoha või millegi muu poolt. Mul on olnud suur õnn kogeda selliseid hetki omajagu. Neid ei teki iga päev - võib isegi juhtuda, et möödub kuid ja siis on see korraga käes.  Haarab mu endasse ja ei lase enam lahti. Hoiab mind selles õndsuses pikalt. Sellepärast polegi vaja iga päev äratundmist. Mõned hetked, olukorrad, sõnad ei taha, et neid liiga palju kasutatakse. Nad peavad elama hetkes, säilitama oma värskuse.


Ja siis ta tuli... Üks raamat. Tema lasi end oodata. Ja lubab end iga päev ükskõik mis ajahetkel avada.
Sattusin ühel varasuvisel päeval lehitsema kokandusajakirju, et leida huvitavaid retsepte. Korraga märkasin midagi ja sain aru, et keegi väga minu moodi inimene on need sõnad ritta seadnud. Just oma veidi ettevaatlikul moel ja äärmiselt romantiliselt. Sain aru, et see ongi mina! Tundsin äratundmisrõõmu. Otsisin üles selle raamatu ja inimese raamatu taga. Olin äärmiselt õnnelik ja ruttasin raamatupoodi. Müüja ei saanud täpselt aru, mida ma otsin. Ma poleks iialgi arvanud, et midagi sellist, midagi nii minulikku võib kord minu teele sattuda. Saatus on olemas. Ta viis minu ja selle raamatu kokku.


Lubage esitleda....

DELIRIO AMOROSO

Kersti Rea

Mu süda hakkas natuke kiiremini lööma, kui nägin, et raamatus on pilt austria rahvariietest. 

ÕNNEKS ON NII VÄHE VAJA...

See väike kogum suvemeenutusi on üles kirjutatud külma talveajal.... Igatsusest suvesooja ja päikese järele - Mitte Hispaania või Itaalia, vaid just Eestimaa suve ja päikese järele...

See on justkui väike suvemeditatsioon, mis aitab pikal ja pimedal ajal ellu jääda ja ära oodata... suvi tuleb õnneks igal aastal, ikka ja jälle!

See on üleskutse linnainimestele. Eestimaal on veel nii palju imelisi maakohti, mis ootavad lagunedes omanikke. Minge, otsige oma koht üles ja te ei kahetse!

Suvisel ajal ei ole mõtet turismireisile sõita. Seda võib teha külmemal ajal. Eestimaa on suvel kauneim ja mõnusaim paik. 

Õnneks on tegelikult nii vähe vaja - tuleb vaid üles leida rõõmuraasukesed, mis meil kõigil ümber olemas on: loodus, ilu, kodu, kallid inimesed, pisikesed tähtsusetud, kuid armsad asjad ja tegemised...

Et olla õnnelik, peame elama harmoonilist ja tasakaalus elu. Kiirele tööajale peame leidma vahelduseks mahalaadimise võimaluse. Linnas, oma igapäevases töös, modernsete ja kaunite kodude loomisega tegelemisele vahelduseks on meil oi kui mõnus nädalalõpuks ära pageda sinna, kus ei ole ütegi disainiasja. Pole elektritki... Ja pole vajagi, sest küünlavalgusõhtud on nii õdusad... 

(Kersti Rea) 

Lugeja üllatuseks on raamatus ka retsepte!

Esimene pilt, mida sellest raamatust nägin.

 

Lugudega asjad

Suvi on jõudnud oma haripunkti. Naudin vaikuses oma suvehommikuid kodutalus. Sirelid on lõpetanud õitsemise. Jaanipäev möödus toredas seltskonnas, imelise söögi ja eriliselt suure lõkke ümber. Vihma tibutas pisut, väljas oli natuke jahe, kuid tule ääres mõnusalt soe. Põllu kohale oli laskunud imeline valgus - natuke niiske, kuid sumesoe. Mõtlesime ses ilus, kui lõkke lähedusse saaks ühel päeval suure külakiige ehitada. Kuidas sellest oleks rõõmu nii meile kui ka naabritele, keda me veel väga hästi ei tunnegi. Nüüd on jaanipäev juba möödas, lõppenud on ka paar lämmatavalt palavat suveilma. Sellest ühe veetsime Seidla vanavaralaadal ja Paide linnas. Kesk-Eesti lummas meid oma ilu ja lihtsusega.

Kodu ei ole lihtsalt pelgalt paik, kus süüa ja magada. See peab olema koht, kus on palju lugusid, palju elu, rõõmu, naeru ja laulu. Olen õnnelik, et minul selline koht on. Viin hommikul oma pannkoogitaldriku ja moosipurgi õunapuu alla. Moosi sees on needsamad õunad, mis on kukkunud puult, mille all hetkel istun. Minu aed on lindude paradiis. Õhtul, kui tähelepanelik olla, on kuulda rukkiräägu imelist laulu. Rukkiräägu kohta loen hiljem täpsemalt, et tegu on linnuga, kelle häälitsusest on oletatavalt eesti keelde tulnud sõna "rääkima". Teda on äärmiselt keeruline näha, kuna lendu see lind ei tõusegi, minu õhtuseid olemisi muudab see looduskaitse all olev lind aga palju romantilisemaks.
Ka murelid on punased - neid tuleb lindude eest kaitsta. Maasikad on valmis, vaarikad kohe-kohe valmimas. Siis saan teha oma üht lemmikut - ricotta kohupiimaga vaarikakooki.
Minu suveõhtud ja -hommikud mööduvad ikka maal. Linnas ei saa ma sellist õndsust kunagi kätte. Kuigi olen linnas tihti tööl ja igal õhtul premeerin end väikese jalutuskäiguga Emajäe kallastel, siis inimrahva sees pole seda vaikust ja rahu, mida maal endasse ahmida saan. Nii igatsen ikka ja jälle maale. Oma õunapuu alla, laternate kuma sisse, maasikaid sööma ja oma kallite inimestega naerma. Igatsen sauna, kuumavat päikest oma ihul, kui muru peal lesin, magusaid pannkooke ja omatehtud fetajuustusalatit.

Ikka ja jälle unistan oma tulevikukodust. Kõndisin paar päeva tagasi Seidla vanavaralaadal ja sain aru, kui palju ma tegelikult sellele mõtlen. Kuidas ma peas tean täpselt, kuidas seal kõik olema saab. Kuidas minu kodus hakkavad olema iseloomuga asjad, st iga asjaga käivad kaasas mälestused, lood, ideed. Soetasime tulevikule mõeldes juba mõningaid esemeid - vana klaaskupliga lambi, 15 lillelist taldrikut, umbes 100 aastat vana käsitsi tehtud suure puidust kausi, küünlahoidja. Ma tean täpselt, et kord, kui ma ostetud kaussi vaatan, siis meenub see vahva müüja, kellega sai pikalt nalja visatud. Kui süütan lambi, siis tuleb meelde, kuidas me hommikul minu talus kell 5 hommikul ärkasime, oma putru süües Vikerraadiost igahommikust hümni kuulasime ja läbi Eestimaa Seidlasse sõitsime... Minu kodu saab olema koht, mis hoiab endas lugusid. Mitte üht lugu - sõitsime poodi ja ostsime kõik, mida vaja.

Alustasin ühe laua kordategemist, mis meie taluga kaasa tuli. Mees, kellelt me oma talu kunagi ostsime, oskas mööbli kohta nii palju öelda, et see oli siin juba enne teda ja andis kaasa mõned igivanad pildid. Maja on nüüd hoopis teistsugune - kaunis ait on ammu kadunud, kuid laud on kuidagi alles jäänud. Ta on küll kõvasti vihma saanud, lauaplaat on mõnest kohast kaarde läinud, kuid see on õnneks olemas. Puhastasin selle värvist ja lihvisin korralikult. Nüüd olen õnnelik. Tean, et kunagi ammu elasid siin kaks vana naist - õed. Unistan sellest, et ehk oli see laud kuangi nende inimeste jaoks väga oluline. Seal sõid nad hommikusööki ja ajasid juttu. Sellest saab tulevikus minu heade mõtete laud.

Paar huvitavat leidu Seidlast...

Mummud on moes!

Veel üks ilus lamp, mis oma kaunidusega silma jäi. Kunagi ostan enda koju ka midagi sarnast.

Eestiaegsed mängukaardid! Kui romantiline...

Langebrauni serviis. Kui nii kallis poleks olnud, oleks see ka minuga kaasa tulnud.

delirio amoroso

Praegu on aasta kõige õrnem aeg. Kuigi õppimine tahab endale kogu mu tähelepanu, siis seda on ka raske anda. Sirelite lõhn on haaranud mu kodu endasse. Isegi nüüd, kus istun oma köögilaua taga, paitab see magus lõhn mind. Aeg kaotab oma kiiruse just siin, maal olles. Eile külvasime seemneid, nüüd tuleb lihtsalt oodata, mil kurgid, oad, redised, till, naerid, kaalikad ja salatilehed ennast märgata lasevad. Tomatid kasvavad kasvuhoones juba suure mühinaga, samuti paprikad ja kurgid. Taevasse on kogunenud mõned pilved, õhus on tunda peagi algavat suve. Praegu on aasta kõige ilusam aeg.

***





Sirelid koguvad endasse suures koguses vett, nii oligi ühel hommikul üks suur oks alla maa peale kukkunud. Põõsas ei pidanud sellisele õitemerele lihtsalt vastu. Nüüd saabki murdunud oksa küljest endale kimpe käia lõikamas. Kõik toad on seda magusalt lõhna täis. Eile õhtul jätsin akna oma voodi kohal täiesti lahti. Terve öö immitses sealt jahedat õhku sisse ja uni oli nii magus. Küll on hea ikka maal elada!

***

Oleme oma maakodus jõudnud palju ära teha. Tänaseks oleme hakanud verandat korda tegema. Kuigi alguses oli plaan alustada elutoast, siis ei suuda me suve ilma verandata ette kujutada. Minule jäi kuulutuses see kohe esimesena silma, et majal on neid lausa kaks. Nüüd siis alustasimegi lõunapoolsega, sest sinna paistab päike nii soojalt igal hommikul sisse. Õnneks pole see suur töö. Alustasime põrandaga. Lauad vajasid puhastamist ja ülevärvimist. Proovime säilitada nii palju vana kui võimalik. Seega ei viska me midagi nii kergelt ära. Uued materjalid on tehislikud ja kallid, aga raha meil väga ei ole. Küll aga palju aega ning armastust oma uue kodu vastu. Põrandalaudade puhastamine võttis aega arvatust kauem, kuid lõpuks sai see valmis. Siis värvisime need uuesti üle. Nüüdseks on need juba uuesti oma koha leidnud.  

*

Ärkan hommikuses linnulauluvidinas üles. Eilne vihmasadu on ilmselt paar tundi tagasi lõppenud ja pilved on juba kaugel. Päike särab oma suures soojuses ja valgus libiseb kardinate vahelt sisse. Toas on ikka kõik samamoodi. Veel... Astun täna kiirelt üles ja ei luba endale logelemist. Lähen kööki ja teen endale tänase päeva puhul teed, sest jalad on natuke külmad ning pole und, mida kohviga eemale peletada. Külmkapis leidub veel veidi vaarikamoosi. Teen endale putru, lasen sellel pikalt haududa. Lähen toon meie uuest postkastist hommikuse lehe. Võtan pudrukausi kaasa, haaran kaenlasse lehe ja kruusi ning astun meie verandale. Hommikul on see lihtsalt kõige soojem koht. Lasen end endasse haarata uudistel ja hommikusel meeleolul. Täna tuleb jälle soe ilm.  Istun kaasa võetud taburetil.

Verandal pole veel mööblit, alles mõni päev tagasi saime põranda valmis. Nüüd olen tegelenud ühe vana lauaga, mille kunagi ammu imeväikese raha eest endale soetasime. Olen tükk aega mõelnud, mida sellega teha, kuidas värvida või kas üldse. Õnneks oleme paar aastat tagasi palju tarkust endasse kogunud ja teame päris hästi, kuidas vanale mööblile uut elu sisse puhuda. Nüüd on laud seisundis, mil ta enam ei logise. Võtsime selle juppideks ning panime taas kokku. Seda lauda ei tahakski värvida - puu oma ehtne värv teeb ta kõige kaunimaks. Eelmisel nädalal käisime ühel laadal - sealt leidsin ka perfektse laualina. Ideaalis tahaks muidugi ise lauale midagi heegeldada, kuid praegu pole selleks veel aega leidnud. Leidsin ka ühe vana kannu, sellise veidi vanaaegse väljanägemisega, tumesinise. Sinna olen nüüd terve kimbu värvilisi põllulilli korjanud. Kaks valget tooli leidsime ka. Mõlemad küll veidi isemoodi, kuid see on siin majas juba tavapäraseks muutunud, et komplekte siin väga ei leidu. Kui minu lõputud serviisihunnikud välja jätta, mida samuti vanavaraturgudelt kokku osta armastan. 

Nõudelt kanduvadki mu mõtted tänase toidukorra peale. Mulle meeldib siin majas rohkem süüa teha kui varem, enne kolimist. Leidsin kolimisajal poest ühe imehea panni, mida nüüd rõõmsalt kasutan meie punasel puuküttega pliidil. Turul müüakse juba värskeid kartuleid. Meie omi tuleb veel oodata. Teen täna midagi kerget, ilma lihata, mõtlen. Naabrid on meist kaugel, samas on nad imetoredad ja esimesed tutvused hakkavad juba samuti tekkima. Eile sain teada, et naaberkülas peaks üks mahetalu olema, mille omanikud oma kanu ja lehmi peavad. Äkki saame homme sealt läbi käia. Kõige parem oleks, kui peamise osa toidust saaksime ikka oma aiamaalt ja lähikonnas elavatelt inimestelt. 

***

ärkamisehell

Ma armastan neid koidueelseid tunde,
kui terve ilm on ärkamisehell,
kui habras vaikus tekitab mus tunde,
et olen helisema pandud kell.

Ma olen nagu magajate jumal -
kui tahan, mõne üles äratan.
Ent ma ei taha. Nagu ehtne Jumal,
ma olen küll, kuid liigse kärata.

Kui päike jõuab köögiakna taha,
mu pere ärakab - hõiskab õige kell.
Siis raputan ma liigse rahu maha
ja luban tulla argimõtetel.

(A. Alavainu)

***

Kumalasepäev

Astun vaikselt kividel. Mõtlen oma unistuste üle, mis minu hinges on ja tunnen rõõmu sellest, et need tasapisi täituvad. Kaugemalt hakkab paistma suur ja kõrge puu, mis on kodujõudmise esimene märk. Täna on minu ülejäänud elu esimene päev, mõtlen. Väljas on kevadet tunda, sest lumi on sulamas. Kuulen jälle neid veepiisku, mis läbi lume allapoole vajuvad. Talv kandub oma raskusega mulla tumedasse koopasse, et sealt varsti jälle tärgata. Olen täna üllatavalt rahulik. Kuigi võib-olla ma isegi ei ootaks endast sellist vaikust, siis täna see on minu sees. Luban endale ausat olemist.

Olen suur unistaja, paratamatult. Minu kõrval on inimesed, kes minuga koos unistavad. Kes räägivad oma unistustest, kuni korraga avastame, et need on meie kollektiivsed unistused, need on kasvanud üheks. Tean, et ma ajas ei muutu, küll aga kasvatan ennast iga päevaga juurde. Olen nagu see puu seal koduväravas ja kui sügavalt vaadata, siis on minu minevikku jäänud aastad need, mis mind loovad.

Mõtlen täna oma välismaal oldud ajale. Igatsen Austriasse tagasi, väga. Õnneks on mulle sinna jäänud inimesed, kellega ikka ja jälle suhtlen. Kelle juurde on hea tagasi minna ja kes on jäänud, kauget vahemaad arvestamata. Kes mõtlevad mu peale ja on minu kõrval, isegi kui nad seda päriselt ei ole.

Täna võtsin kätte oma ema kingitud raamatu, mille sain enne Austriasse sõitmist. Tundsin, et need mõtted tõid mind tagasi koju mu mõtterännakutelt.

AEG

Vahel, kui istun silmad vidukil,
märkan silmanurgast, et hoian pihus kääre,
mis hakivad aega värvilisteks paberiribadeks.
"Aeg on ribadeks lõigatud olemine," ütlen siis.

Vahel, kui silmad sulen,
tean, et teine pool minust
kleebib värvilisi paberiribasid puudeks ja
järvedeks ja päikesekollasteks kodudeks. Ja siis
ei ütle ma midagi. 

(Mathura)

Lihtsatest asjadest

Ülikoolis on alates septembrist olnud täiesti teistsugune rütm. Tunnen end üle pika aja jälle täiskohaga õppurina. Naudin seda aega, sest tean, et varsti enam nii ei saa. Olen kindel, et kunagi hakkan seda aega väga taga igatsema, kuid seniks olen hetkes. Unistan ilusast tulevikust ja mõtlen kaunitele olnud aegadele. Sest ainult nii saan elada kõige ilusamas olevikus.

Koolides käimises ja lastega koosolemises on oma võlu. Võib-olla keeruliste õpingute, võib-olla koolimajades viibimise pärast, on ärganud minus suur lapsemeelsus. Vahel tugevamalt, vahel nõrgemalt, kuid siiski, ta elab seal kuskil. Lugesin detsembris, kui ülikoolis ja mujal olid rasked ajad keeruliste akadeemiliste kirjutiste kõrval Astrid Lindgreni raamatuid. Küpsetasin oma kallite väikeste sõpradega piparkooke ja vaatasin läbi kõik kodus leiduvad multifilmid. Tundsin rõõmu Ilon Wiklandi joonistustest... Lapsepõlv on lihtsalt imeline. Minu väikeseid (ja natuke suuremaidki soove) võtsid kuulda mu kallid päkapikud ja nii leidsin jõuluhommikul kuuse alt päris mitmeid kaua peas kiikunud soove...

Woolish teeb kõige imelisemaid kootuid esemeid. Ei osanud seda soovidagi, kuid juba oli ta minu. Helehallide mustritega ja imelise maavillase lõhnaga pleed...

Kohe kui seda raamatut poes nägin, teadsin, et selle võiksin ma kunagi saada. Nende õigete illustatsioonidega "Karupoeg Puhh". Keegi imeline inimene otsustas, et need võiks ka nüüd värvilised olla ja ilusate, valgete kaante vahel. On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall! 



Veel sain endale filmi ja CD "Suur maalritöö". Nii lihtne lugu, aga nii palju rõõmu. Olen seda tänaseks päevaks juba mitu-mitu korda läbi vaadanud ja kuulanud, aga ikka ei saa küll.

Ja raamat, mis mind tõeliselt positiivselt üllatanud on - Tove Janssoni elulooraamat. Selle autor, Tuula Karjalainen on ära teinud vapustava töö ja pannud kokku kõige imelisema loo ühest vapustavast inimesest.

Usute nüüd, et minus on lapsemeelsust?