Sunday 31 May 2015

delirio amoroso

Praegu on aasta kõige õrnem aeg. Kuigi õppimine tahab endale kogu mu tähelepanu, siis seda on ka raske anda. Sirelite lõhn on haaranud mu kodu endasse. Isegi nüüd, kus istun oma köögilaua taga, paitab see magus lõhn mind. Aeg kaotab oma kiiruse just siin, maal olles. Eile külvasime seemneid, nüüd tuleb lihtsalt oodata, mil kurgid, oad, redised, till, naerid, kaalikad ja salatilehed ennast märgata lasevad. Tomatid kasvavad kasvuhoones juba suure mühinaga, samuti paprikad ja kurgid. Taevasse on kogunenud mõned pilved, õhus on tunda peagi algavat suve. Praegu on aasta kõige ilusam aeg.

***


With their sweet scent, pastel blooms and delicate, heart-shape leaves, lilacs are the perfect bouquet! Read more about growing lilacs: http://www.midwestliving.com/garden/flowers/lilac-flowers/


Sirelid koguvad endasse suures koguses vett, nii oligi ühel hommikul üks suur oks alla maa peale kukkunud. Põõsas ei pidanud sellisele õitemerele lihtsalt vastu. Nüüd saabki murdunud oksa küljest endale kimpe käia lõikamas. Kõik toad on seda magusalt lõhna täis. Eile õhtul jätsin akna oma voodi kohal täiesti lahti. Terve öö immitses sealt jahedat õhku sisse ja uni oli nii magus. Küll on hea ikka maal elada!

***

Oleme oma maakodus jõudnud palju ära teha. Tänaseks oleme hakanud verandat korda tegema. Kuigi alguses oli plaan alustada elutoast, siis ei suuda me suve ilma verandata ette kujutada. Minule jäi kuulutuses see kohe esimesena silma, et majal on neid lausa kaks. Nüüd siis alustasimegi lõunapoolsega, sest sinna paistab päike nii soojalt igal hommikul sisse. Õnneks pole see suur töö. Alustasime põrandaga. Lauad vajasid puhastamist ja ülevärvimist. Proovime säilitada nii palju vana kui võimalik. Seega ei viska me midagi nii kergelt ära. Uued materjalid on tehislikud ja kallid, aga raha meil väga ei ole. Küll aga palju aega ning armastust oma uue kodu vastu. Põrandalaudade puhastamine võttis aega arvatust kauem, kuid lõpuks sai see valmis. Siis värvisime need uuesti üle. Nüüdseks on need juba uuesti oma koha leidnud.  

*

Ärkan hommikuses linnulauluvidinas üles. Eilne vihmasadu on ilmselt paar tundi tagasi lõppenud ja pilved on juba kaugel. Päike särab oma suures soojuses ja valgus libiseb kardinate vahelt sisse. Toas on ikka kõik samamoodi. Veel... Astun täna kiirelt üles ja ei luba endale logelemist. Lähen kööki ja teen endale tänase päeva puhul teed, sest jalad on natuke külmad ning pole und, mida kohviga eemale peletada. Külmkapis leidub veel veidi vaarikamoosi. Teen endale putru, lasen sellel pikalt haududa. Lähen toon meie uuest postkastist hommikuse lehe. Võtan pudrukausi kaasa, haaran kaenlasse lehe ja kruusi ning astun meie verandale. Hommikul on see lihtsalt kõige soojem koht. Lasen end endasse haarata uudistel ja hommikusel meeleolul. Täna tuleb jälle soe ilm.  Istun kaasa võetud taburetil.

Verandal pole veel mööblit, alles mõni päev tagasi saime põranda valmis. Nüüd olen tegelenud ühe vana lauaga, mille kunagi ammu imeväikese raha eest endale soetasime. Olen tükk aega mõelnud, mida sellega teha, kuidas värvida või kas üldse. Õnneks oleme paar aastat tagasi palju tarkust endasse kogunud ja teame päris hästi, kuidas vanale mööblile uut elu sisse puhuda. Nüüd on laud seisundis, mil ta enam ei logise. Võtsime selle juppideks ning panime taas kokku. Seda lauda ei tahakski värvida - puu oma ehtne värv teeb ta kõige kaunimaks. Eelmisel nädalal käisime ühel laadal - sealt leidsin ka perfektse laualina. Ideaalis tahaks muidugi ise lauale midagi heegeldada, kuid praegu pole selleks veel aega leidnud. Leidsin ka ühe vana kannu, sellise veidi vanaaegse väljanägemisega, tumesinise. Sinna olen nüüd terve kimbu värvilisi põllulilli korjanud. Kaks valget tooli leidsime ka. Mõlemad küll veidi isemoodi, kuid see on siin majas juba tavapäraseks muutunud, et komplekte siin väga ei leidu. Kui minu lõputud serviisihunnikud välja jätta, mida samuti vanavaraturgudelt kokku osta armastan. 

Nõudelt kanduvadki mu mõtted tänase toidukorra peale. Mulle meeldib siin majas rohkem süüa teha kui varem, enne kolimist. Leidsin kolimisajal poest ühe imehea panni, mida nüüd rõõmsalt kasutan meie punasel puuküttega pliidil. Turul müüakse juba värskeid kartuleid. Meie omi tuleb veel oodata. Teen täna midagi kerget, ilma lihata, mõtlen. Naabrid on meist kaugel, samas on nad imetoredad ja esimesed tutvused hakkavad juba samuti tekkima. Eile sain teada, et naaberkülas peaks üks mahetalu olema, mille omanikud oma kanu ja lehmi peavad. Äkki saame homme sealt läbi käia. Kõige parem oleks, kui peamise osa toidust saaksime ikka oma aiamaalt ja lähikonnas elavatelt inimestelt. 

***
under the trees


Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...