Elu

Elu maksab hinda. Iga päev tuleb äragata teadmisega, et täna pean endast midagi ära andma. Vahel on tegu suuremate summadega, mõnikord pole need mainist väärt. Selleks et midagi saada, tuleb endast loovutada. Kogemused nõuavad. Loodus ei salli tühja kohta. Nii ütleme, kui näeme, et oleme saanud pärast suurt rikkust esimese tagasilöögi või kui võit terendab silme ees pärast kurnavat rännakut. Sest oleme osa loodusest. Elu on harmoonia - vesi, tuli, maa, õhk. Kõik see, millest päriselt toitume, saab osaks meist.

Elu on kuulamine. Vaikuse, teiste inimeste meie ümber ja eelkõige iseenda kuulamine. Oma südame ja ka oma piiride tajumine. Enda tundmine tervikuna, mitte keskendudes ainult ühele osale. Iga inimene kui saar, mõtlen tihti, kui vaatan inimesi. Nende keskpunkt ja piirid. Kui vaiksed üksiklased, kes on eraldatud millestki suuremast. Olemusena lihtsalt üks tükike maad, mis on eraldatud suuremast. Ja me oleme. Täiesti ise ja tajume oma keskpaika ja loodetavasti oma piiregi. Sest nii nagu iga suure väärtusega siin maailmas, tuleb ka piiridega käituda ettevaatlikult. Tuleb hoida oma piire tugevana, et mitte saada üheks maaga. Selleks, et jääda endaks, tuleb seda ka olla. Kuid piire liialt kindlustades võime kaotada kõik. Oleme kui üksildased asustamata saared, mille kallastele mitte keegi kunagi ei jõua. Kus mitte keegi täpselt ei tea ega oska ka kaugelt otsustada, mida tuleks oodata. Kas jäädagi üksikuks või lubada ka kedagi teist sellele oma saarele peatuma? Küsimus, millele vastamiseks tuleb leida kesktee. Vastus peitub kuskil saare südames, kindlasti nii on. Ja kui oma piiride peal kõrvad ja oma hing avada, siis kuuleme, mida tuksub meie süda ja mis hääled kostuvad mujalt - sealt, kus on teised saared. Teised elud.

Elu on eemalolemine, et siis jälle tagasi igatseda. Eemalolek on vahel nii vajalik selleks, et tulla kord tagasi. Teha nn restart, et saada aru, kui õnnelik on tegelikult olla kodus. Ma naudin hetkel eemalolemist. Tunnen end igati hästi, sest tean, et siis saan kord tagasi tulla. Ja nautida kõike seda, millest tavaliselt inimesed ei tea. Tunda rõõmu kõige pisematest asjadest, mida muidu ei tahtnud märgata. Nüüd on see käes ja ma märkan. Elu on minemine, olemine ja tagasitulemine. Ärkamine, tärkamine ja uuesti märkamine.

Ütle armastusele jah!

Ükskord/Mõnikord

Olen alati jumaldanud hetki, mis kannavad endast suuremat väärtust. Koguda hetki, mis käivad igavesti ja alati kaasas, on tegevus, mis kannab igavest resultaati. Vahel saab neid hetki teadlikult luua, kuid need võivad saabuda vastukaaluks ootamatult. Nende rikkuste osaliseks võib saada igal pool. Kodus, koolis, looduses kõndides, tänaval,... Eelduseks on üksnes hingerahu ja oskus näha. Andes endas võimaluse näha, pole vaateväljas korraga ainult see ruutmeeter, kus paikneme, vaid kõik! Ükskord sattusin kuulama järgnevat lugu ja see hetk ning tekst jäi minusse... 

August Gailit „Purpurne surm“

Ära karda kaljusid ning armasta metsi - vaikuses kuuled jumala hingamist. Armasta mulda, sest kõrva pannes ta manu, kuuled oma jumala sammumist. Religioon jääb püsima üksnes metsa kohinas, vee vahulises voolamises ning orgude vaikses sügavuses. Sääl võid sa isegi lõigata oskamata kätega omale puutüvest jumala ning ta kaitseb sind truilt igasuguste hädade ning õnnetuste eest kui jõvvetut ussikest koore all. Sa palvetad õnnelikuna oma oskamatu kätetöö ees ning su puutüvest nikerdud jumal on vägev ning karm: ta võimuses on sulle anda igavest elu ning õndsust, kuid ka sind saata igavesele hukatusele, kui vaglakest visates ratta alla. Põliseis metsis ning teedeta orges on iga kivi su jumal, sest su hing on sääl puhas roojusest ning patud ei lasu su õlgel kui tinakoorm.
     Linnade tekkides, hiigla ehituste, sildade, masinate sündides kaovad metsade kohinad, vee vahulised voolamised, orgude vaikus. Isegi linnud ja loomad jooksevad sinust minema, võib olla ainult varblane tuleb su hobuselle külla ning su pääkohal tiirleb vares kraaksudes. Aga jumalalle on jäänd üksi kõrge taevas, kuhu ei küüni su hävitavad ning ahned käed. Seepärast ei nikerda sa enam puutüvest omale jumalat (raidkujud kivist, marmorist ja pronksist on külmad!), sa oled suuremeelselt jätnud talle koduks taeva põhjatu laotuse, talle, ta inglitelle, ta poja prohvetitelle ning ka eneselle, kui peaksid surema. Sa oled tõrjund jumala välja omast maisest elust ning sepitsed plaane temaga kaubelda pärast surma. Ning ei jätaks sind rahule, et ei tüütaks sind, oled talle loonud hiigla hoovkonna: ja ingleid, ja prohveteid, ja pühamehi, isegi poja oled luuletand talle, - ning kõik ainult selleks, et su jumalal poleks igav ning et ta ei tuleks sind segama ning tülitama sinu sigatsemistel. Sa tahad olla omaette härra ja meister ning sul on piinlik, kui pead elades andma oma tegevusest kellelegi kõrgemalle aru. Seepärast leitaksegi maa pääl iga päevaga ikka rohkem imetegijaid, õndsaid ning teisi väga suuri pühamehi, et neid tunnustada jumala väljavalituiks ning eksporteerida taeva hoovkonna täienduseks. Papid on väga sellega ametis ega mõtlegi küsida, kas jumal ise ka sarnase valikuga rahul on! 
     Harva, harva puutud linnas kokku oma Issandaga, sest ta ei armasta tulla linnadesse kus pole inimest, vaid on kari, kus pole hinge, vaid on masinad, kus pole tuult, vaid on bensiini lämmastav ving. Jumala jalad on paljad, seepärast võib lõõmaval asfaldil karelda üksnes saatan oma kapjega. Nii jääb su Issand sulle võõraks, sest ta ei armasta astuda ka kirikuisse, kus elektri jõul röögatab orel kui täissöönd elajas. Võid ehk harva küll kohata teda lukustud uste taga, kaetud akende taga, kui tõmbad vaiba üle pää ning jääd pikemaks ajaks enesega üksinda, kuid mitte iga ei oska seda teha vääriselt hästi. Mõnele õnnestab see kui koketerii ning rumal edvistamine, mis ei või iseenesest kellelegi meelepärane olla. Aga muidu pühapäeval kirikus palvetades või naisiga palvemajus põlvitades, on su palved kui logisev tuuleveski: küll vehib ööd-päevad tiibega, kuid ei tõuse ealgi taeva poole.
     Linnad on ehitand saatan: siin taob ta lokaales joobumusega trummi, siin tantsib ta lõbusalt dshimmit, siin mängib ta üsna õnnelikult börsel, ruletil ja võidusõitel, siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjutab ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos. Aga õhtul, pärast väsitavat päevatööd, istub ta kafees, sigar suus, tsilinder pääs, vahutav õllekann ees ning loeb tähelepanelikult ajalehtest börse ning kuritegude rubriiki. Kui sa saatanat tahad näha, või on sul tema man vähekest asja, mine kihavama tänava kafeesse õhtupoolikul, köhata kolm korda ning litsu sõrm paljutähendavalt suu juure, - ta ilmub kohe naeratades ning mütsi kergitades su kõrvale, sest siin spekuleerib ta tütarlaste, dollarite, veinide, pargitud ning parkimata naha, leskede, mandlite, terpentini, seaharjaste, plaatina, kartulite, jahu, juuste, superfosvaadi, linade, orjade ning igasuguse teise kaubaga. Siin müüb ja ostab ta ning otsustab asjalikult riikide ning rahvaste saatust. Siin kuulutab ta sõda ning kirjutab rahulepinguid alla. Siin külvab ta taude ning teeb suurimaid ülesleideid.
     See on tema, kes rakendub rongide ette ning jookseb terasest rööpail kui elajas röhkides, tuld ja tahma sülitades ning pekstes ravvutud kapju vastu müdisevat maad. See on tema, kes puhub vabrikute korstnaist kui punasest lõõrist nõgipilvi sinise taeva poole, musta vere voolates tuhandeis masinais rõõmsalt. See on tema, kes diriseerib geniaalselt tuhandeid orkestreid ning kannab naeratavana kelnerina te lavvale viina ning toitu. See on tema, kes toob teile õhetava tütarlapse koju, ise naerdes ta kurgus, ise vahutades ta kirglikus veres, ise visates ta valgeid käsivarsi su kaela. See on tema, kes karjub ja ahastab surma ülimas kartuses te hinges, et värisete kui leht sügise külmas ning vingerdate kui ussike tolmaval liival. Minge metsa, minge orgesse, sääl pole surma ning sääl pole kartust, sest jumal liigutab sääl jahedaid tuule tiibu.
     "Emake, oled Sa vana ning väsind? Mitu aastat on juba Su õlgel?" küsite teie.
     Ning üsna loogas, üsna kortses, kui tuhande aastane sammaldand puu, pää värisedes kui kella pendel, vastab ta eksivate silmiga: 
     "Ei tea, pojake, ei tea. Ei tunne kirja, ega mäleta aastaid. Ammu, oi kui ammu oli see, kui olin noor ning tundsin inimesi ja omakseid. Mets mühises veel siis ning tähed olid ligidal, ulata kas või käega. Praegu on kõik kaugel ning looritud uduga, ei midagi näe, ei midagi mõista. Ainult surra tahad, ainult mulda tahad minna, oi, kuidas armastad mulda!"
     Vaatad, noogutad pääd ning lausud kaastundlikult: 
     "Küll Issand kutsub Su varsti igaveselle õndsuselle ning igaveselle elule!"
     "Elule?" jahmatab eideke. Ning siis hakkab korisema ta hääl, otsekui naeraks. "Igaveselle elule? Ei taha ma ei igavat elu, ega õndsust. Puhata tahan, surra tahan, mulda tahan minna, - ei midagi muud. Väsind olen, oi, kuidas olen ma väsind!"
     Ning hallis habemes pojapoeg viib eidekese onni, et mis ta hädaldab siin, võib veel külmetada.
     Nii elatakse metsades, jumala süles, silma silma vastu oma loojaga.
     See on noorus, kes kardab, see on kultuuri saavutus, mis fantaseerib kirglikult igavesest elust säälpool hauda.
     Seepärast armastab inime saatanat, seepärast ongi inimese mõistus ning fantaasia arenend üksi negativismis. Teil on täpsemad ning detailsemad kirjeldused põrgust, otsekui oleks sääl tihtipääle käind viimne kui turist ning kirjanik. Teil on väga hästi teada põrgu jõed ning mäed, aiad ning hooned, elanikud ning elajad. Igaüks võib nimetada sada oma tuttavat, kes on läind pärast surma saatana juure, kuid ükski ei või nimetada eksimata ühtki tuttavat, kes oleks kindlasti saand taeva. Positivismis pole meil teadmisi ega fantaasiat. Teil on teada kõik põrgu mitmekesised piinad, kõik valurikkad kannatused, kõik kummalised vaevlemised. Ning kui surete kord, lähete kui oma isa tuttavasse koju, sest kõik on teil siin juba vanad sõbrad ning kaastegelased: saatanast jooksupoisini, oma parunist kubjani, preestrist kellalööjani, arstist talitajani, armukesest naiseni. Isegi maastik on tuttav ning väävli lõhn ning tõrva suits nii omane ja kodune.
     Mis teate aga taevast? Et sääl on jumal, õndsus ning mõnisada end täis inglit? Milles on õndsus ning missugused funktsioonid on inglitel? Teie fantaasia ei ulatu kaugemalle väitest, et sääl puhutakse pasunaid ning lauldakse kiitust oma Issandalle. Kuid milles on õndsus, kuid milles on inimese igavese elu õndsus? 
     Inime on kasvand metsades, tihedad oksad on varjand sinikat taevast, - seepärast ei tunne ta seda, seepärast pole ta fantaasia saand areneda positivismis. Ta on maa küljes kinni ning ta mõtted on kui logisev veski: küll vehib ööd-päevad tiibega, kuid ei tõuse ealgi taeva poole.
     Milles on õndsus, milles on õndsus! 
     Ma karjatasin ning litsusin ahastades käed kuumavalle otsaesiselle.
     Naatan Lorge tõusis püsti.
     "Miks sonid?" küsis ta pikkamööda. "Vist linnud koopa sügavusest kraaksuvad Sulle öö jooksul rumalusi. Sa värised ju, - ehk oled haige?"
     "Mul on hirm," laususin.
     Pidalitõbine naeratas.
     "Ära karda," lausus ta, "vaata, hakkab koitma."
     Koopa suu hakkas pikkamööda valgenema. Sündis sügisene päev kui abordiline sünnitus: ei jooksnud punast sooja verd ning polnud kuulda õnnelikku karjumist valus ning ekstaasis. Sügise päeval pole purpurit ning lindude laulu. Kahvatu ja verivaene, raske pohmeluses pääga, uniste ja vesiste silmadega, külmade, siniste huuliga sünnib sügisene päev - kui abordiline sünnitus.
     Läksime Naatan Lorgega mere äärt mööda linna. Meri oli hall ning tume ja tuul paiskas ta vahulisi päid kui lindude karja.
     Kapten Roode endise onni lähedal seisis Maara Jarulaitis ning jutlustas. Teda kuulasid seitse, kaheksa naist, küürus, külmetades, mässunud rättesse.
     "Naised, kuulake mind," rääkis Maara Jarulaitis, "kuulake mind, sest jumal ise räägib mu suu läbi. Jumal ise räägib mu suu läbi, et pöörata teid patust ning igavesest hukatusest. Ning igavesest hukatusest, kuhu on meid viind kõlvatu ning roojane elu, sest pole enam kaugel päev, mil avaneb taevas, kärisedes pooleks. Kärisedes pooleks, et Issanda poeg võiks astuda meie keskelle ning mõista viimast valjut kohut!"
     Mõni nuttis, mõni karjatas, mõni vaatas külmalt ning ükskõikselt.
     Maara Jarulaitis jatkas jampsides. Kavva kilkas ta hüsteeriliselt Issandast ning viimsest kohtust ja enese patust.
     "Jumal, jumal!" hoigasid naised ta ümber.
     Ning vingus tuul ja hallid pilved jooksid kui hüpates, kui tantsides. Mere liiv krabises me jalgade all ning meri hoigas ja hulus.
     Tuli Ruta Jarulaitis ning viis soniva ema ära. Ja seitse, kaheksa naist, kes olid kuuland vaimuhaige kiljatusi, jooksid hüpates talle järele, otsekui edevad varblased. Nad ei jäänd sammugi omast prohvetist maha. Ning nende hallid rätid lehvisid õhus, otsekui oleksid tiivustud. Ja Maara jatkas rääkimist, vehkis ning protesteeris, kuid jatkas rääkimist Issandast ning viimsest kohtupäevast.
     Missugune rumal unistaja oli siiski Fabian Alge, kes arvas naisist luvva võivat vendlusriike. Naine meheta on kui toores puu, mis ei põle ega lõkenda, vaid suitseb ja susiseb, - on toores ja tarbetu. Ei milleski näind oma elu ülesannet ning mõtet.

AEG

Kujutle, et olemas pank, mis saadab su arvele iga päev 86400 krooni. Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata selest kas sa oled raha ära kasutanud või mitte. Mida sa teeksid? Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja!

Igal ühel meist on selline pank. Selle panga nimi on AEG. Igal hommikul saadetakse su arvele 86400 sekundit. Igal ööl arve tühjendatakse. Hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid kasutanud. Sellele arvele ei saa korjata sääste, ega seda ei või ületada. Iga päev avab pank su jaoks uue arve. Öösiti see jälle tühjeneb. Kui sa pole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu. Tagasiteed ei ole. Ei ole võimalik jätta natuke homseks, sa pead kasutama antut just täna.

Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju õnne, tervist ning edu. Aeg jookseb, kell tiksub! Tee parim mis sa suudad juba täna!

Arusaamaks ühe aasta tähendust, küsi seda üliõpilaselt, kes jorutas aasta kooliajast maha.

Mõistmaks ühe kuu tähendust, küsi seda emalt, kelle laps sündis kuu aega varem.

Nädalast saad selge pildi, kui vestled nädalalehe toimetajaga.

Küsi tunni tähendust armastajailt, kes ootavad omavahelist kohtumist.

Minuti tähtsusest saad aru, kui räägid inimesega, kes jäi rongist maha.

Kui pikk saab olla sekund teavad pajatada inimesed, kes on läbielanud raske õnnetuse.

Sajandiksekundite mängust saab aimu jälgides tippsportasi.

Hinda iga hetke, mis sulle on antud, eriti veel neid hetki, mida saad veeta koos lähedastega, kes tahavad oma aega just sinuga jagada. Pea meeles, et aeg ei oota kedagi. Eilne on ajalugu, homme on müsteerium, tänane päev on kingitus!