"First of January is the first blank page of a 365 page book. Write a good one." (Brad Paisley)

Kohe-kohe hakkab 2012. aasta lõppema ja vahetama end uue vastu. Olen paar päeva liigutanud mõtteid minevikus ja mõelnud, mida see kõik tõi ja viis. Mis oli päris minu õnn ja kurbus aastas 2012. Mis mõtted ja lootused valdasid mind aasta tagasi. Kuidas sain tugevamaks, mis õnnestus, mis kriipis südant. Tundub, et mida vanemaks, seda kvaliteetsemaks muutuvad minu aastad. Nad on küll kiired lõppema, kuid ikkagi jääb mulje, et juba niigi hea aasta on lihtsalt eelmänguks veelgi paremale. Lastes end korraks minevikurajalt kõrvale astuda ja libisedes tulevikku, siis ei ole võimalik, et ma endale selle mõttega kuidagi liiga teeksin. Uut ja head aastat on mul kohevarsti kindlasti vaja. Sest see muudab mind kindlasti veel rohkem. Sügavuti.

Minu möödunud aastas oli palju seiklusi. Võiks öelda, et see oli üks suur vallutuste aasta. Suvel sõitsin läbi tuhandeid kilomeetreid Eestis. See oli vist mõeldud olema, et tasakaalustada minu tulevat aastat, kui ma arvatavasti eriti palju oma kodumaa metsade vahel autoga (bussiga, rongiga) tiirutada ei saa. Ma käisin külas, mitmel korral Tallinnas, kuhu jäid alati maha vahvad mälestused. Mis siis, et olen alati valmis tunnistama: Tallinn pole minu linn. Kuid samas olid need vahvad olemised ikka. Olin esimest (ja arvatavasti ka viimast) korda autos, mis läks pärast seda mahakandmisele. Ei-ei, see polnud kuidagi seoses minu istumisega selles, vaid auto oli lihtsalt vana. Kuid õhku ta lendas või vähemalt plahvatus kostus küll üle terve Mustamäe. Ekstreemne, aga lõppkokkuvõttes naljakas ka. Või kui otsustasin teha oma lühima peatuse Tallinna bussijaamas. 20 minutit kestis lõpuks vist siiski. Kuid selle ajaga sain Tallinnast rohkem ammutada kui vaja.

(Taas)Avastasin enda jaoks Haapsalu võlu. Käisin seal suve jooksul kolm korda. Jalutasin mitmeid kordi promenaadil, elasin arvatavasti kõige armsamas majas katusekorrusel koos valge päevavarjuga aastast 1905. Vot see oli juba midagi! Hommikul ujuma ja ilm ei loe! Kui sajab, siis ongi hea. Kui päike, siis veelgi parem. Merevesi oli küll jahedavõitu, aga samas nii lähedal, et trikoo selga ja minekusse. Ja mitte keegi ei vaata imelikult. Oli vaba aeg. Iseendale. Haapsalusse jäi palju ilusat muusikat ja imekspandavaid inimesi. Muusika jõud on ürgne ja võimas. Maailm ongi muusika. Vähemalt nendel Augustibluusi päevadel keerles kõik ainult selle ümber. Linn on rahvast täis ja kõik hingasid ühes rütmis, kui välja jätta need joogised, kellel kõik ainult pudeliga samas rütmis kõliseb. Aga see on juba paratamatu osa festivalielust ja suvest üldse. Aga ma usun, et sain pudeliinimeste ignoreerimisega suurepäraselt hakkama.

Käisin Viljandi folgil oma sünnipäeval. Need olid ühed soojemad päevad üldse, mis sellel hetkel Eestimaa kohal olid. Istusin ja lõõtsutasin Viljandis ja kuulasin head muusikat. Sain kokku oma heade inimestega. Ma läksin folgile ilma ühegi plaani või lootuseta, aga mul oli väga-väga tore. Elasin väikeses puust majas Viljandi südalinnas, kuid sellest hoolimata väga rahulikus kohas. Kõige eredamad mälestused korjasin kokku mitte suurlavade, vaid just selle maja eest. Hommikul kohvikruus käes ja folgise Viljandi ärkamine... Selles on midagi müstilist. Kes tundnud, see teab, millest räägin. Sattusin ühel hommikul jutuvestmistuppa. See oli midagi nii rahulikku ja head, et ikka veel tuleb soojus hinge ja südamesse, kui sellele tagasi vaatan. Ja kahetsus, et miks mul ometi polnud arukust, et märkmik kaasa võtta ja midagi üles kirjutada.

Vormsi. Jah, see arvatavasti kõige südamelähedasem saar terves Eestis. Vihmane suvehommik eespool räägitud Haapsalu katusetoas sai saatuslikuks. Tegelikult polnud me veel täiesti kindlad, kui sealt oma kodinatega alla veeresime, et kas autosse istudes hakkame veerema Tartu või Vormsi suunas. Aga mõte ei lubanud end niisama unistuseks muuta. Kui juba siin, siis lähme! Nüüd ja kohe. Sellest sai vist küll minu aasta sõit. Vormsi kirik, külateed, punased majakesed, metsad, niidud ja päikeseloojangud. Veidi ekstreemsust taaskord ja voilaa! Me naersime ja naersime ja sõitsime terve saare läbi. Tegime oma hommikused kaste sees jooksmised koos lammastega võidu ja vallutasime saare ilusamad kohad. Ja lõpuks jäi nii palju nägemata. Kui ootasime koos teiste mitmete autodega praami, siis igas südames tuksus väike soov, et äkki me tõesti praamile ei mahu. Maismaa oma kohustustega tundus sel hetkel mõttetu. Kui lõpuks praami peal olime, rääkisime elust ja inimestest ja minust käis läbi mõte, et oleme natuke muutunud. Sest meil on nüüd mälestused, mida saame trumbina ära kasutada, kui elu oma rutiini tagasi liigub.

Käisime veel mitu korda mere ääres. Sumasime soolases vees oma heledate kleitidega. Jooksime kui meeletud mööda mereääri. Kabli ja Matsi rand. Tegime lõket, sõime ja kuulasime elavat muusikat. Vaatsime tähti ja joonistasime oma unistusi nende vahele. Nendel hetkedel tundus kõik võimalik. Sest hinged olid vabad.

Need väikesed külakesed ja paigad Eestimaa pinnal on palju, mida sai kõiki külastatud. Ja kuigi ma isegi ei taha usukuda, et mul kõikide nende nimed meeles on, siis nende erilisus ja omapära on hinge talletunud.

Käisime kursaõdedega Lõuna-Eestis. Oli see alles sõit! Ja milline kõikumine maa ja taeva vahel otseses tähenduses. Ma ei mäleta, millal ma oleks viimati nii palju kordi roninud vaatetornides, kui ma seda tol korral tegin. Olin õhtuti rampväsinud, aga mul ei lähe iial meelest need sõidud Setumaa külade ja metsade vahel, naermine Vene raadio üle, lõputud söömismaratonid, kalapüük, põgenemine paduvihma eest ja kõndmine kasteses murus, ühes käes maasikad, teises herned. Kui nüüd pingutada oma mälu, siis tuleb meelde, et ilmaga ei vedanud - külm oli. Vist. See, mida sai kirutud, on nüüd kuidagi ununenud.

Võib jääda mulje, et ainult suvemeenutuste peale võikski minu aasta ehitada, kuid pole tõsi. Talvel sai istutud luuleõhtutel Tartus ja käidud mitmel korral külas. Sain organiseerida mitmeid konverentsi- ja infoõhtuid, mis oli suur lust ja rõõm, millest hoidis kõvasti käest ka töö. Sain kuulata palju häid kontserte ja olla koos oma kallitega. Käia teatris ja kinos. Kuulata sõbrannaga lihtsalt lindude laulu ja vaadata, kuidas päike loojub. Teha maalilisi pilte. Istuda taaskord jahedas suveöös Tartuffil ja vaadata filme. Sõita Emajõel mootorpaadiga. Käia oma armsate pool jutustamas ja kutsuda neid endale külla.
Kandideerisin vahetussemestriks välismaale ja kevadel ma mitte ainult ei uskunud ja lootnud, vaid olin juba kindel, et see tuleb! See kõik on veel ees.
Olin õnnelik selle kõige suuremas vormis ja mõttes.

Loomulikult oli tagasipõrkeid. Kuid neid on vaja. Lõppkokkuvõttes on need lihtsalt väikesed kõikumised minu muidu üha tõusvas joones.


Pole juba mitu aastat endale mingeid uusaastalubadusi andnud. Vähemalt mitte sellisel moel. Muutmiseks on vaja teha suurt tööd ja kalendri vahetamisest seinal pole selles osas kasu. Minu uus aasta tuleb eriline, sest lähen Eestist ära ja vaatan maailma siin kõrvalt. Selline elu võib saada saatuslikuks. Ma lähen talle julgelt vastu.

Loodan ja tahan lubada endale, et...
- mul tuleb maailma kõige huvitavam ja kogemusterikkam semester,
- olen rohkem koos oma pereliikmetega,
- olen rohkem koos oma teiste kallitega,
- käin reisimas,
- õpin rohkem kunstiajalugu,
- proovin võimalusi, mis mulle avanevad, et õppida välismaal,
- käin rohkem kohvikutes ja kunstimuuseumides,
- kirjutan kirju. Käsitsi ja neid päris
- leian endale uue ja huvitava trennikoha,
- laulan ja tantsin,
- õpin ära saksa keele,
- loen palju
- kirjutan
- ....

- Elan õnnelikult!

Head numbrit 2013!

Vaikne esmaspäev

Ükskõik kui tormiliseks on kujunenud päevad peagi lõppenud aastas - minu viimane nädal on taaskord turvaline. Märkan, et mida intensiivsem on aeg enne pühi, seda suuremat rahu toovad pean-mitte-midagi-tegema täis päevad. Saab olla tühiselt, kuid kokkuvõttes teha kõige olulisemat. Istun sõbrannadega kohvikus, naeran ja vadistan ning tunnen rõõmu lõpuks ometi sellest päris talvest, kus külm tahab nina ja varbad haarata ja sellega kus seda ja teist minema lipata. Saan mõelda oma inimestele ja nendega koos olla. Tunda tänu. Seda suurt ja võimast tänu, mis on väärt olnud tunnetamist igas möödunud hetkes. Mis parata - tahes tahtmata kipuvad vahel argipäeva mured ja kohustused lämmatama seda tänu, mis on päris. Aga iga aastat saab paremaks muuta tänutunnet suurendades. Kasvatada armastust, tänu ja hoolivust maailma ning enda vastu.

Olen hakanud kasvatama traditisooni. Igal jõululaupäeva hommikul haaravad käed iseenesest raamaturiiulist "Bullerby laste" järele. Kaaned on juba lagunenud ja selged pliiatsijooned, mis said kord nii sügavalt mänguhoos kaanepildile viidud, ikka veel alles. Avan peatüki, kuidas Bullerbys jõule peeti. Mäletan, kuidas nägid välja minu lapsepõlvejõulud. Mitte ükski aasta ei saanud ma jõuluööl und. Iga krabin ajas ülesse, sest just siis võis kuskilt välja ilmuda punase mütsiga tegelane. Olin iga kord veendunud, et täna mul veab ja nüüd ta ei pääse. Võin minna ja öelda uhkusega, et mina olen näinud ja kui teie ei usu, siis ise teate! Aga ikkagi olid nad nii vaikselt toimetanud. Hommikul olid pakid kuuse all, kapi peal värskelt kooritud mandariin, väikesed jäljed viisid õue põõsa alla. Taaskord olin ma õiged hetked maha maganud. Aga ma uskusin sellest kõigest hoolimata. Ja ma olin veendunud, et minu kodus on need kõige õigemad jõulud. Kandikule meisterdatud päkapikumaailm koos väikeste päkapikkudega ja majaga elas oma argipäeva. Kraapisin lume alt välja sammalt ja seadsin päkapikud oma väikeste hobuste ja teiste loomadega sellele toimetama. Majja pani ema küünla. Kui ta selle õhtul põlema pani, siis kumas aknast valgust. Seal elasid koos päkapikkudega minu usk ja muinasjutt. Õhtul põrnitsesin maja nii kaua, kui silm kinni vajus. Soov näha kas või üht päkapikku end liigutamas oli nii võimas, kuid unemati tuli alati varem. Olin kindel, et ta teeb päkapikkudega koostööd. Aga hommikul olid minu päkamaailmas kõik kujukesed endale uue koha leidnud. Vahel harva ei liigutanud nad öösel kordagi. Siis oli natuke nukker ka. Isegi emal oli...

Aeg on edasi liikunud ja jõuluööl on samasugune uni nagu igal teisel päeval. Aga hommikul ninna tungiv kohvilõhn, maiustuste küpsetamine ja vanematega süldipoti ümber jooksmine annab kaitset halva ja kurja eest ning lootust, rahu ning eelkõige tänu ja aega mõelda nendele, kes on päriselt minuga. Sellele, mis on oma.

Head igasse pühasse päeva!

~Teele~

Elu on ainult karussell

Aeg kaob kuidagi märkamatult. Elan ja olen ning korraga on kõik möödas. See mida on juba ammu oodatud ja see, mis pole veel mõtteks formuleerunud. Elu on praegu uskumatult äkiline. Tõuseb ja laskub kiirelt ja järsku. Liigub nagu kahtlane raudkarussell Tallinna lõbustuspargis, mida 5-aastaselt külastasin. Mõtted on kuidagi ärevad ja tihedad. Jooksen ringe ja tahan loota, et see viib kuskile ning usun, et kunagi saan endalt maha heita kõik need kiirustamised ja ärevad hetked. Tuleb see päev, kui saab võtta raamatu ja olla. Päris.

Liikusin eile mööda linna. Mul oli pool tundi bussini aega. Seisin õhtuses raekojaplatsil hõljuvas õhus ja tundsin, et kui nüüd peaks tulema lõpp, siis oleks see praegu ja siin. Kuigi need päeval okastraati meenutavad jõulukaunistused heitsid tol hetkel oma helesinist valgust inimestele, kes seal all tormasid, siis kõhe muusika ja inimeste kiirenevad sammud ei lubanud mul rahu tunda. Tekkis tunne, et tahan põgeneda maailmast, kust päevastel tänavatel on kosta plaadimuusikat, mis tuletatab igale möödujale meelde, et jõulutaat on meie poole teel. Istusin bussi ja proovisin rahuneda. Kui väljusin, tundsin, et tuul tahab mind minema lüüa. Lumi oli igal pool ees ja takistas. Jõudsin koju. Ja uskusin siiralt, et jõulutaat on meie poole teel. Ta tuleb... õige pea.

Meenutasin veelkord seda karusselli. Ma olin ise selle juhtijaks. Mingi hetk sain aru, et kui kang alla viia, siis laskun ise ja teen ainult rahulikke tiire. Ümber iseenda. Pärast seda oli seal hea olla.

Selle nädala alguses tundsin, et tahaks aja seisma panna. Lihtsalt karjuda stopp! ja panna pea padjale ning lubada hetk iseendale. Lihtsalt selleks, et oleks jõudu edasi minna. Aga minu ja selle soovi vahel karjus minu tundest suurem ei. Läksin viimasega kaasa. Olin tol hetkel alistunud. Pärast möödakiirustatud hetki olin korraga tagasi. Kõndisin nagu unes ja ei saanud täpselt aru, miks ja kus ma olen. See hetk sai mööda. Nüüd on uus aeg käes. Veel kiirem, veel rohkem ängi täis. Kuid täna ma lubasin endale hetke ilusa mõtte, muusika ja inimestega. Naeratasin ja tundsin, kuidas ma natuke jõudu juurde sain. Ja sundisin vaikust tulema. Et saaks lihtsamalt olla ja tegin ruumi unistamisele. Täna olen natuke rohkem nägija. Usun, et kunagi saan seda veel rohkem tunda. Varsti.

Mul on küsimus, mul on vastus.

Viimasel ajal puutun üha tihedamini kokku noorte inimestega, kes peavad paratamatult endalt küsima: kuhu edasi? Mis nüüd? Olen ise veel noor. Minu sõbrad ja paremad tuttavad, kellega olen nendel teemadel rääkinud, küsivad sama. Peaaegu et iga päev. Eneselt. Olen ise ka tihti sama otsuse ees: kuhu siis? Kas mul on kuhugi üldse minna? Kas ma saan oma olukorda parandada? Milline on parem variant? Küsimused, mis meid iga päev rõhuvad, panevad mõistuse tööle, lasevad südamel kiiremini põksuda. Annavad meile südamerahu, kui oleme jõudnud arusaamani, et tee oli õige. Süstivad lootust paremale homsele. Kingivad jõudu, et alustada uuesti. Meenutavad, et kord on see juba olnud. See kõik on lahendatav, see kõik on uuesti kordusesse läinud vana. Me saame hakkama. Loomulikul ja inimlikul viisil. Ja annab meile vahel võimaluse mitte mõelda, vaid tunnetuslikult lihtsalt edasi minna. Lasta minema kõik, mis meid häirib. Nii korraga tundubki see kõige õigem tee. Ja kes lõpuks on võimeline võtma vastutust ja öelda, et see on vale? Ei. Vahel peabki nii, et ei mõtle, aga tunneme. Südamega. Sellest võivadki aluse saada need kõige suuremad tundmised ja tunnetused. Nendest võib saada vundament. Elule.

Punkte, kus kõik järgnev tundub ootamatu ja uus, on mu elus olnud mitmeid. Tunded, et vot nüüd on üks variant ja see lükkab käima minu uue maailma. Mõttes olen korraga mina, oma elu ainuke juht. Kogu võim on korraga minu käes. Ilma ühegi nõustajata. Mitte ühtegi vihjet. Nüüd või mitte kunagi. Otsus tuleb teha. Kohe!

Üks neist hetkedest oli siis, kui pidin valima oma eriala. Banaalne näide, aga tõsi. Paljud tuttavad unistasid karjäärist, suurtest ametitest. Praegu on mitmed neist arstiteadust, juurat või majandust õppimas ja unistavad paremast tulevikust. Keerutavad peas mõtet, et kuidas hakata kunagi juhtima. Maailma. Olen alati imetlenud arste, kes on oma elu üles ehitanud teiste aitamisele. Juriste ja majandusteadlasi, kes suudavad ennast unustada infovoolu ja selle kõik omaks võtta. Nad on väärtuseks ühiskonnale. Kui eelpool nimetatud erialadele satuvad vastukaaluks inimesed, kes silmnähtavalt sinna ei sobi, siis hakkavad mul peas küsimärgid tiirlema. Miks ometi? Kas unistus maailma valitseda on üle trampinud kohustust korrakski vaid juhtida iseend?
Astusin voolule vastu ning siirdusin õppima seda, mida armastasin - eesti keelt (eesti ja soome-ugri erialale). See tundus olevat minu jaoks see kõige parem ja loomulikum tee. Ikka veel kuulen vahel küsimusi mida sa sellega teed? või eesti keelt oskavad ju kõik - mis sellest õppida? või mismõttes? Välismaale ju tööle minna ei saa. Oled igavesti naelutatud siia - Eestimaa pinnale! 

Olen viimased paar kuud käinud Tartu koolides ja unistan õpetajaametist. Lastelt on nii palju õppida! Nende kõrval ei saa vananeda. Eesti keel on raskustasemelt üks keerulisemaid maailmas (mõned arvavad, et kohe pärast araabia, jaapani ja ungari keelt järgmine). Kahe kuu pärast elan ühes Euroopa suurlinnas. Õpin soome-ugri osakonnas. Mind ümbritseb 1,7 miljonit inimest. Olen üks neist paljudest välismaalastest, kes seal oma kanda kinnitab. Ja olen uhkusega! Sest ma olen eestlane. Armastusega.

Olen koos noorte inimestega. Julgustan neid, et valitsege esmalt iseend ja siis märkamatult valitsete ka maailma. Sellel teie jaoks kõige õigemal viisil.