Elu on ainult karussell

Aeg kaob kuidagi märkamatult. Elan ja olen ning korraga on kõik möödas. See mida on juba ammu oodatud ja see, mis pole veel mõtteks formuleerunud. Elu on praegu uskumatult äkiline. Tõuseb ja laskub kiirelt ja järsku. Liigub nagu kahtlane raudkarussell Tallinna lõbustuspargis, mida 5-aastaselt külastasin. Mõtted on kuidagi ärevad ja tihedad. Jooksen ringe ja tahan loota, et see viib kuskile ning usun, et kunagi saan endalt maha heita kõik need kiirustamised ja ärevad hetked. Tuleb see päev, kui saab võtta raamatu ja olla. Päris.

Liikusin eile mööda linna. Mul oli pool tundi bussini aega. Seisin õhtuses raekojaplatsil hõljuvas õhus ja tundsin, et kui nüüd peaks tulema lõpp, siis oleks see praegu ja siin. Kuigi need päeval okastraati meenutavad jõulukaunistused heitsid tol hetkel oma helesinist valgust inimestele, kes seal all tormasid, siis kõhe muusika ja inimeste kiirenevad sammud ei lubanud mul rahu tunda. Tekkis tunne, et tahan põgeneda maailmast, kust päevastel tänavatel on kosta plaadimuusikat, mis tuletatab igale möödujale meelde, et jõulutaat on meie poole teel. Istusin bussi ja proovisin rahuneda. Kui väljusin, tundsin, et tuul tahab mind minema lüüa. Lumi oli igal pool ees ja takistas. Jõudsin koju. Ja uskusin siiralt, et jõulutaat on meie poole teel. Ta tuleb... õige pea.

Meenutasin veelkord seda karusselli. Ma olin ise selle juhtijaks. Mingi hetk sain aru, et kui kang alla viia, siis laskun ise ja teen ainult rahulikke tiire. Ümber iseenda. Pärast seda oli seal hea olla.

Selle nädala alguses tundsin, et tahaks aja seisma panna. Lihtsalt karjuda stopp! ja panna pea padjale ning lubada hetk iseendale. Lihtsalt selleks, et oleks jõudu edasi minna. Aga minu ja selle soovi vahel karjus minu tundest suurem ei. Läksin viimasega kaasa. Olin tol hetkel alistunud. Pärast möödakiirustatud hetki olin korraga tagasi. Kõndisin nagu unes ja ei saanud täpselt aru, miks ja kus ma olen. See hetk sai mööda. Nüüd on uus aeg käes. Veel kiirem, veel rohkem ängi täis. Kuid täna ma lubasin endale hetke ilusa mõtte, muusika ja inimestega. Naeratasin ja tundsin, kuidas ma natuke jõudu juurde sain. Ja sundisin vaikust tulema. Et saaks lihtsamalt olla ja tegin ruumi unistamisele. Täna olen natuke rohkem nägija. Usun, et kunagi saan seda veel rohkem tunda. Varsti.