"First of January is the first blank page of a 365 page book. Write a good one." (Brad Paisley)

Kohe-kohe hakkab 2012. aasta lõppema ja vahetama end uue vastu. Olen paar päeva liigutanud mõtteid minevikus ja mõelnud, mida see kõik tõi ja viis. Mis oli päris minu õnn ja kurbus aastas 2012. Mis mõtted ja lootused valdasid mind aasta tagasi. Kuidas sain tugevamaks, mis õnnestus, mis kriipis südant. Tundub, et mida vanemaks, seda kvaliteetsemaks muutuvad minu aastad. Nad on küll kiired lõppema, kuid ikkagi jääb mulje, et juba niigi hea aasta on lihtsalt eelmänguks veelgi paremale. Lastes end korraks minevikurajalt kõrvale astuda ja libisedes tulevikku, siis ei ole võimalik, et ma endale selle mõttega kuidagi liiga teeksin. Uut ja head aastat on mul kohevarsti kindlasti vaja. Sest see muudab mind kindlasti veel rohkem. Sügavuti.

Minu möödunud aastas oli palju seiklusi. Võiks öelda, et see oli üks suur vallutuste aasta. Suvel sõitsin läbi tuhandeid kilomeetreid Eestis. See oli vist mõeldud olema, et tasakaalustada minu tulevat aastat, kui ma arvatavasti eriti palju oma kodumaa metsade vahel autoga (bussiga, rongiga) tiirutada ei saa. Ma käisin külas, mitmel korral Tallinnas, kuhu jäid alati maha vahvad mälestused. Mis siis, et olen alati valmis tunnistama: Tallinn pole minu linn. Kuid samas olid need vahvad olemised ikka. Olin esimest (ja arvatavasti ka viimast) korda autos, mis läks pärast seda mahakandmisele. Ei-ei, see polnud kuidagi seoses minu istumisega selles, vaid auto oli lihtsalt vana. Kuid õhku ta lendas või vähemalt plahvatus kostus küll üle terve Mustamäe. Ekstreemne, aga lõppkokkuvõttes naljakas ka. Või kui otsustasin teha oma lühima peatuse Tallinna bussijaamas. 20 minutit kestis lõpuks vist siiski. Kuid selle ajaga sain Tallinnast rohkem ammutada kui vaja.

(Taas)Avastasin enda jaoks Haapsalu võlu. Käisin seal suve jooksul kolm korda. Jalutasin mitmeid kordi promenaadil, elasin arvatavasti kõige armsamas majas katusekorrusel koos valge päevavarjuga aastast 1905. Vot see oli juba midagi! Hommikul ujuma ja ilm ei loe! Kui sajab, siis ongi hea. Kui päike, siis veelgi parem. Merevesi oli küll jahedavõitu, aga samas nii lähedal, et trikoo selga ja minekusse. Ja mitte keegi ei vaata imelikult. Oli vaba aeg. Iseendale. Haapsalusse jäi palju ilusat muusikat ja imekspandavaid inimesi. Muusika jõud on ürgne ja võimas. Maailm ongi muusika. Vähemalt nendel Augustibluusi päevadel keerles kõik ainult selle ümber. Linn on rahvast täis ja kõik hingasid ühes rütmis, kui välja jätta need joogised, kellel kõik ainult pudeliga samas rütmis kõliseb. Aga see on juba paratamatu osa festivalielust ja suvest üldse. Aga ma usun, et sain pudeliinimeste ignoreerimisega suurepäraselt hakkama.

Käisin Viljandi folgil oma sünnipäeval. Need olid ühed soojemad päevad üldse, mis sellel hetkel Eestimaa kohal olid. Istusin ja lõõtsutasin Viljandis ja kuulasin head muusikat. Sain kokku oma heade inimestega. Ma läksin folgile ilma ühegi plaani või lootuseta, aga mul oli väga-väga tore. Elasin väikeses puust majas Viljandi südalinnas, kuid sellest hoolimata väga rahulikus kohas. Kõige eredamad mälestused korjasin kokku mitte suurlavade, vaid just selle maja eest. Hommikul kohvikruus käes ja folgise Viljandi ärkamine... Selles on midagi müstilist. Kes tundnud, see teab, millest räägin. Sattusin ühel hommikul jutuvestmistuppa. See oli midagi nii rahulikku ja head, et ikka veel tuleb soojus hinge ja südamesse, kui sellele tagasi vaatan. Ja kahetsus, et miks mul ometi polnud arukust, et märkmik kaasa võtta ja midagi üles kirjutada.

Vormsi. Jah, see arvatavasti kõige südamelähedasem saar terves Eestis. Vihmane suvehommik eespool räägitud Haapsalu katusetoas sai saatuslikuks. Tegelikult polnud me veel täiesti kindlad, kui sealt oma kodinatega alla veeresime, et kas autosse istudes hakkame veerema Tartu või Vormsi suunas. Aga mõte ei lubanud end niisama unistuseks muuta. Kui juba siin, siis lähme! Nüüd ja kohe. Sellest sai vist küll minu aasta sõit. Vormsi kirik, külateed, punased majakesed, metsad, niidud ja päikeseloojangud. Veidi ekstreemsust taaskord ja voilaa! Me naersime ja naersime ja sõitsime terve saare läbi. Tegime oma hommikused kaste sees jooksmised koos lammastega võidu ja vallutasime saare ilusamad kohad. Ja lõpuks jäi nii palju nägemata. Kui ootasime koos teiste mitmete autodega praami, siis igas südames tuksus väike soov, et äkki me tõesti praamile ei mahu. Maismaa oma kohustustega tundus sel hetkel mõttetu. Kui lõpuks praami peal olime, rääkisime elust ja inimestest ja minust käis läbi mõte, et oleme natuke muutunud. Sest meil on nüüd mälestused, mida saame trumbina ära kasutada, kui elu oma rutiini tagasi liigub.

Käisime veel mitu korda mere ääres. Sumasime soolases vees oma heledate kleitidega. Jooksime kui meeletud mööda mereääri. Kabli ja Matsi rand. Tegime lõket, sõime ja kuulasime elavat muusikat. Vaatsime tähti ja joonistasime oma unistusi nende vahele. Nendel hetkedel tundus kõik võimalik. Sest hinged olid vabad.

Need väikesed külakesed ja paigad Eestimaa pinnal on palju, mida sai kõiki külastatud. Ja kuigi ma isegi ei taha usukuda, et mul kõikide nende nimed meeles on, siis nende erilisus ja omapära on hinge talletunud.

Käisime kursaõdedega Lõuna-Eestis. Oli see alles sõit! Ja milline kõikumine maa ja taeva vahel otseses tähenduses. Ma ei mäleta, millal ma oleks viimati nii palju kordi roninud vaatetornides, kui ma seda tol korral tegin. Olin õhtuti rampväsinud, aga mul ei lähe iial meelest need sõidud Setumaa külade ja metsade vahel, naermine Vene raadio üle, lõputud söömismaratonid, kalapüük, põgenemine paduvihma eest ja kõndmine kasteses murus, ühes käes maasikad, teises herned. Kui nüüd pingutada oma mälu, siis tuleb meelde, et ilmaga ei vedanud - külm oli. Vist. See, mida sai kirutud, on nüüd kuidagi ununenud.

Võib jääda mulje, et ainult suvemeenutuste peale võikski minu aasta ehitada, kuid pole tõsi. Talvel sai istutud luuleõhtutel Tartus ja käidud mitmel korral külas. Sain organiseerida mitmeid konverentsi- ja infoõhtuid, mis oli suur lust ja rõõm, millest hoidis kõvasti käest ka töö. Sain kuulata palju häid kontserte ja olla koos oma kallitega. Käia teatris ja kinos. Kuulata sõbrannaga lihtsalt lindude laulu ja vaadata, kuidas päike loojub. Teha maalilisi pilte. Istuda taaskord jahedas suveöös Tartuffil ja vaadata filme. Sõita Emajõel mootorpaadiga. Käia oma armsate pool jutustamas ja kutsuda neid endale külla.
Kandideerisin vahetussemestriks välismaale ja kevadel ma mitte ainult ei uskunud ja lootnud, vaid olin juba kindel, et see tuleb! See kõik on veel ees.
Olin õnnelik selle kõige suuremas vormis ja mõttes.

Loomulikult oli tagasipõrkeid. Kuid neid on vaja. Lõppkokkuvõttes on need lihtsalt väikesed kõikumised minu muidu üha tõusvas joones.


Pole juba mitu aastat endale mingeid uusaastalubadusi andnud. Vähemalt mitte sellisel moel. Muutmiseks on vaja teha suurt tööd ja kalendri vahetamisest seinal pole selles osas kasu. Minu uus aasta tuleb eriline, sest lähen Eestist ära ja vaatan maailma siin kõrvalt. Selline elu võib saada saatuslikuks. Ma lähen talle julgelt vastu.

Loodan ja tahan lubada endale, et...
- mul tuleb maailma kõige huvitavam ja kogemusterikkam semester,
- olen rohkem koos oma pereliikmetega,
- olen rohkem koos oma teiste kallitega,
- käin reisimas,
- õpin rohkem kunstiajalugu,
- proovin võimalusi, mis mulle avanevad, et õppida välismaal,
- käin rohkem kohvikutes ja kunstimuuseumides,
- kirjutan kirju. Käsitsi ja neid päris
- leian endale uue ja huvitava trennikoha,
- laulan ja tantsin,
- õpin ära saksa keele,
- loen palju
- kirjutan
- ....

- Elan õnnelikult!

Head numbrit 2013!