Ei ole ma see ega teine,
tõde aina on mõlemast pool.
Olen vaimus ja ikkagi maine.
Nii on usk minu ainus patroon.(M. Pokinen)
Mäletan seda õhtut, kui võtsin kätte "Päikesepillaja" ja lugesin kõva häälega oma toas luuletusi. Täna kordasin endas seda aega ning leidsin juhuslikult kätte sõnad: "Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse." Juhuslikkus on olnud minu viimase aja suurim sõber.
Nüüd olen hakanud end teise pilguga vaatama. Ja olen avastanud, et tunnen südamega, kui minu kõrvale on salamisi saabunud taaskordselt inimene, kes hoolib. Hoian neid inimesi lähedal. Nii lähedal, et me kõik tunneme end tervikuna. Isegi, kui me ei näe.
Täna leidsin aknalt lepatriinu. Juba teist korda sellel aastal. Väike armsakene.
Käisin juba natuke aega tagasi Tallinnas ka. Viibisin teatris, päikesekollases ja valgust täis kodus, Tammsaare muuseumis ning F-hoones. Siiras ja vahva oli see sõit alguses toimuvatele viperustele vaatamata. Kui järgmine kord Tallinna satute, siis minge ja külastage Tammsaaret! Imeline muuseum ja kui siirad inimesed seal töötasid! Hakkangi nüüdsest koguma kirjanike muuseumidest saadavaid kruuse. Nii saavad kõik hommikukohvid ja kellaviieteed natuke rohkem ideid ja ilusaid kirjanduslikke mõtteid juurde.
Tahan uskuda muutustesse ja võimalikkusesse. Vahel võib nii mõnigi tühisus endale ajas sisu juurde kasvatada...
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
(A. Alliksaar)
