Kas me oleme vabad?

Hommikuti laua taga istudes ja vaikust kuulates tabavad mind küsimused. Kas minna päevale vastu rõõmsalt või kurvalt? Töiselt või naeruga? Kuulates, vaadates või neid mõlemat korraga? Lähen ma tagasi voodisse ning tõmban teki üle pea? Või jooksen juba varem kodust välja, et teha väike jalutuskäik hommikuses õhus? Kas ma tahan täna olla ise oma hetkedes või jagada neid kellegagi koos?

Kellel meist ei oleks vahel tunne, et just nüüd ja praegu tahan olla vaba? Olla üksi oma aja peremees ja täiesti sõltumatu. Vabaduses elamine on midagi kirjeldamatut ilusat. Võib-olla isegi kõige väärtuslikum osa üldse sellest, mis meile on antud. Minu vabaduseks on palju. Näha ja olla ning tegutseda üksinda. Üksindus on kohati nii üllatavalt lihtne ja ergas. Vabastav. Õhkõrnaks vabaduseks on kõik need hetked, kui saan tunda, et mitte miski ei takista, mitte miski ei keela väljaspool mind ennast. Olen vastutavaks isikuks iseenese tunnetele, kehale, hingele ja mõtetele. Selleks on vaja teha tööd. Samas on raske, kui näen, et minu kõrval pole kedagi. Siis tuleb ise hakkama saada ja vaadata, mis minus head ja halba ning mida nad minust kasvatavad. "Tere tulemast, üksiolemine!", karjun ma nüüd, kui näen jälle, et olen siin. "Sina ju oledki vabaduseks ja takistuseks minus eneses!"

Kui hea on näha, et mõned inimesed tulevad ja ei lahku mitte kunagi. Isegi siis, kui me neid vahetevahel tõrjume, tekitame arusaamatusi. Käitume nii, et me ei lase olla neil ja endil. Tahaksime anda neile vabaduse otsustada ja valida. Aga nemad on ju juba selle otsuse langetanud. Nüüd on meie kord! Anda ja võtta ning jääda lootma, et see, mida tegime, oligi see kõige õigem. Üks ja ainus. Meie vabadus ja õigus on olla õiged inimesed õigete mõtetega.

Tahame, et elus oleks vabadust, kuid sama palju ka sõltuvust millestki või kelleski, mis/kes meid koos hoiab. Vaba lend pole kunagi turvaline. Piirid on selleks, et moodustada millestki, ükskõik milline see siis ka poleks, üks tervik. Midagi, mis annab õiguse sisule ja perifeeriale. Miski, mis loob südameid ja pinnapealsust. Miski, mis teeb millestki midagi. Me vajame seda, et saaksime ise oma otsused vastu võtta, kuid samas ootame ka kellegi tuge, mõistmist või ideid. Vajame kohti, mis aitavad meil otsustada. Vajame asju, mis meid rõõmustavad. Jah, me oleme sõltuvad. Sõltuvad neist, kes ootavad ka meie tähelepanu.

Suurepäraseks saavad need hetked, kui taipame, et oleme saanud endale elu, kus igal hommikul tõustes märkame, et täna on meil inimesed ja paigad, mis lasevad olla vabad. Annavad meile hingamisruumi ja otsustamisvõimalust. Kindlustunde, et meile ollakse alati toeks. Ükskõik kui rumalad ja saamatud me ka poleks. Ükskõik, mida me ka ei tee. Igas hetkes on sama palju eufoorilist vabaduse maiku kui paratamatult vajalikku kindlustunnet ja lähedust.

Kas te olete kunagi mõelnud, et need inimesed ja kohad, kellest sõltute, ongi saanud teie suurimaks vabaduseks? See ongi õnn, kui nii on.