Wednesday 29 January 2014

Raamatutest ja võimalustest valida.




Usun, et inimese kõige suurem õnn ja ülesanne on võimalus valida. Selle sõna all ei mõtle ma niivõrd, mida hommikul selga panna või mida õhtuks süüa, vaid võimalust valida maailma, kus elada. Võimalust vaadata ja näha seda, mis heameelele pai teeb. Võimalust valida olukordi, mis panevad südame kiiremas rütmis tuksuma ja toovad hingele soojust. Sest meil on võimalus olla hea ja see loob meile ilusat.
Seda kurvem on muidugi, kui ei anta võimalust valida. Kui lähedane inimene kaob liigagi ootamatult. Või näen halba unenägu, kuigi õhtul keerutasin ju üksnes ilusaid mõtteid enda peas. Aga ikkagi olen ma õnnelik, sest mul on võimalus valida. Vaadata ilusaid inimesi, kohti, mõtteid.
Mul on hea meel, et saan töötada teatris. Näen seal palju erinevaid inimesi. Näen näiteks seda naist, kes nii väga tahab juttu rääkida, sest tal lihtsalt pole kodus enam enda kõrval inimest, kuid ilusad lood. Näen seda ema, kes toob oma kaks väikest tüdrukut rahvariietes teatrisse lasteendust vaatama, endalgi rahvusmotiividega kleit seljas. Näen seda naist, kes kannab triipudega maani villast seelikut ja naeratab mulle, kui kohtume käsitööpoes trepi peal. Näen seda isa, kes raamatupoes oma kahe imearmsa pojaga igaüks oma raamatusse on sukeldunud. Näen seda tüdrukut...

... paar päeva tagasi olin just maale sõitmas ja tegin raamatupoes aega parajaks. Vaatasin natuke ilukirjandust, suundusin käsitööraamatute osakonda ja siis lihtsalt rõõmuks veel lasteraamatute poolele. Vaatasin Edgar Valteri raamatuid ja ohkasin õnnest, kui ilusalt ja looduslähedaselt võib veel lastele muinasjutu koju kätte tuua. Otsustasin veel natuke ringi vaadata, kui nägin üht vanemat naist ja väikest tüdrukut. Nagu lapselaps ja vanaema. Vanem naine hakkas just last kallistama ja ütles, et olgu ta siis hea laps ja suur aitäh! Naeratasin. Kuulsin korraga, et laps ütles: "Ma siis lähen vaatan, kuidas ma seda naist aidata saan". Juba oligi ta minu juures, vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja küsis: "Kuidas ma teid aidata saan?". Ühtäkki taipasin - olin eneselegi teadmata sattunud mängumaailma. Olin selle pisikese tüdruku omaenese raamatupoes. "Oi, ei teagi. Ma vist vaatan niisama rngi", vastasin selle mulle ootamatult esitatud küsimuse peale pisikese jaoks ilmselt liigagi igavalt. Tüdruk haaras mu käest ja ütles mulle, et tahab mulle midagi näidata. Mõned kõrvalseisjad, kes olid seda pealt näinud, vaatasid mulle kuidagi kaasatundvalt otsa. Mina aga nautisin antud hetke. Jõudsin veel tüdruku käest küsida, et kas talle meeldib lugeda ja tüdruk noogutas hoogsalt selle peale. Jõudsime ühe väga roosa raamatu juurde, millel oli suur haldjas. "See on inglimaagia!" õhkas tüdruk. Jäin seda sirvima, kuid juba ütles tüdruk, et tal on mulle midagi hoopis põnevamat näidata. "Kas teil on lapsi? Täpselmalt küsides poissi?" tuli minu jaoks järgmine ootamatu küsimus. "Oh ei, mul pole üldse lapsi". "Kahju," ütles tüdruk tõsiselt, "muidu ma oleksin soovitanud just seda." Ilmselt polnud "müüja" veel päris kindel, mida ta soovitanud oleks, sest just seda ta hiiglaslikelt raamaturiiulitelt otsima hakkaski. Lõpuks haaras ta kätte hoopis mängukaardid ja pistis need mulle pihku. Olin vaimustanud. Nii põnev oli olla täiesti oma enda väikese teejuhiga raamatute maailmas. Päris meie raamatupoes. Juba haaraski plikatirts mul käest ja suundus hoopis teisele poole, ilukirjandusraamatute suunas. "Need siin on juba suurte inimeste raamatud," ütlesin. Tüdruk pööras end minu poole ja ütles: "Aga sa ju oledki suur inimene!". Kui ma olin sellele jaatavalt vastanud, siis ütles ta: "Aga sel juhul olemegi ju õiges kohas! Näed, ma soovitan just seda raamatut." Nägin, et üks naisterahvas kõndis meie poole. Reaalsus oli kohe-kohe käes. Tutvusingi selle armsa väikese inimese emaga. Ta naeratas ja ütles tütrele: "Kuhu sa mul nüüd kadusid juba vaateväljast ära". Proovisin asja selgitada, ütlesin, et mul oli maailma parim raamatupoemüüja. Ema naeratas ja ütles, et ma olevat tema kohvikus istumise aja jooksul juba tütre kolmas "klient". Tegin tüdrukule pai ja astusin poest välja. Oleks selliseid inimesi ja selliseid hetki rohkem.

***

Nüüd veel raamatutest, mis mind inspireerinud on. Esiteks Eveli Kauri "Käsitööpäevik. Mustreid ja meeleolusid". Selle raamatu puhul on võimatu ükskõikseks jääda, kui maaelu ja käsitöö kutsuvad. Kui ilus on vaadata inimesi, kes oskavad elada. Nii ilusas maailmas, nii targalt, natuke ettevaatlikult, õrnalt, elusalt. Omaenda loodud maailmas. Raamat, kus on käsitööd, ilusaid pilte, ajalugu, retsepte, soovitusi maale kolimiseks. Ja nii ilusaid, õigeid, soojasid mõtteid.

"Meil on võimalik valida, kas ostame või teeme ise. Kõike on saada. Maade-merede taga masinatega tehtud kindad-kampsunid on odavamad kui käsitsi kootud. Aga ometi tahaks talvel kätte tõmmata just käsitsi kootud villase kinda, kuhu kuduja on poetanud koos kindakirjaga ka tükikese iseendast. Usume pimesi, et vanad kindakirjad toovad kandjale ikka pisut õnne ja pakuvad kaitset. Pannes kaela omakootud salli või tõmmates selga kampsuni, mille valmistamiseks oled nädalaid ja kuid vaeva näinud, tunned rahulolu ja uhkust tehtud tööst. Sellised tunded ja uskumused on need nähtamatud niidid, mis meid, tahame või mitte, oma esivanematega seob. Maailm küll muutub kiiresti, ent inimene jääb samaks. Ma usun, et eestlaste geneetilisse koodi on sisse kirjutatud, et me vajame aeg-ajalt merd, maad ja metsa, me tahame oma kätega midagi teha ja ise ilu luuaning kõigest sellest oma jõu ja teotahte ammutada. Ja meie kohustus on pärandada kõik need teadmised ja oskused edasi oma lastele, et ka neil oleks kunagi see pidepunkt olemas." (Eveli Kaur "Käsitööpäevik. Mustreid ja meeleolusid", lk 18)

Ahmisin seda raamatut. Ei jätnud enne, kui kõik mustrid, pildid, tekstid olid läbi mõeldud ja pähe juurdunud. Olin äärmiselt elevil, et seda kõike proovida. Inspiratsiooni oli lihtsalt nii-nii palju. 

Usun sellesse geneetilisse koodi. Seda, et ma isegi igatsen nagu hull oma maakodu, kui linnas olen. Suvel igatsen merd ja ikka veel karjub sees soov võtta praeguse ilusa talveilmaga kaasa oma head sõbrad, kuum tee, võileivad ja sõita rongiga kuskile metsa. Matkama. Et vaadata päikest ja metsa. Hingata endast sisse ja välja. Aeg-ajalt kuulata seda, kuidas midagi pole kuulata. Nendest materiaalsetest helidest hakkan väsima. Tunda suurt armastust sellepärast, et oleme siin ja kuulume siia.


Juhul kui te veel pole seda imelist raamatut käes hoidnud või Eveli Kauri blogi lugenud, siis soovitan seda teha. Esimese saab kätte raamatupoodidest (tutvustavalt võib lugeda ka ühest pdf failist, kui Google'ist otsida) ja teise leiate siit. Lood, mis liiguvad südamest südamesse.


Ostsin endale veel ühe raamatu, mis mind kohe täiesti teise maailma viis ja minusse veel rohkem talve ja Põhjamaadesse armuma pani. Tegu on raamatuga "Mahevillased kudumid" (I. Johansson ja E. K. Andinsson). Olles nüüd käsitöömaailma sukeldunud, on minu jaoks väga thtis, et materjal, mida kasutan, oleks puhas. Sellepärast ei tõmba enam need suured akrüüllõngakerad erinevates värvides, vaid käed sügelevad just eriti Eestimaise täisvillast lõnga järele, mida on kodus värvitud. Muidugi võib lõng tulla ka kuskilt mujalt kui Eestimaalt, kuid koostis on oluline. Seda tuleb jälgida, sest nahk vajab puhtust. Selle raamatu juures meeldib mulle selle puhtus, mis igalt lehelt vastu kajab. Kollektsioone on pildistatud Rootsi vist ühes kõige lummavamas kohas - Jukkasjärvi jäähotellis. Kuidas hing igatseb maavilla ja Rootsi järele!


“There are many things in life that will catch your eye, but only a few will catch your heart. Pursue these.” 

(M. Nolan)




Saturday 25 January 2014

Eluilus

Elu on praegu väga ilus. Igas mõttes ja igal pool. Mulle meeldib krõpsuvalt külm ilm. Siis kui kogu loodus muutub valgeks. On nii külm, et isegi autoteed püsivad kuidagi puhtad, kuskil pole pori ja lume segu, kõik on eluilus. Iga kord, kui välja pean minema, siis pean haarama oma roosa salli, et see endale kaela siduda. Sall, mille järgi mõned mind juba kaugelt ära tunnevad. Mitte midagi nii erilist, aga ometi nii armas, sest ikka tuleb meelde see soe suvepäev, kui ma selle endale Värskast ostsin. Kohalike käsitöö. Selle soetamiseks panin mängu kogu oma taskuraha, mis mul sel hetkel oli kogutud.

Kuigi olen viimastel päevadel üha rohkem hakanud unistama, et saada korraks veel proovida elu välismaal, armstan ma elu siin, Eestis ikkagi kõige enam. Kõigele vaatamata on siin kõige ilusamad inimesed, kõige erilisemad paigad, kõige ilusam keel ja kirjandus, kõige ilusam loodus, kõige ilusamad inspiratsiooniallikad. Ja vaatamata kõigele meeldib mulle linnadest kõige rohkem Tartu linn. See ongi täpselt õige suuruse ja parima vaimuga linn. Ja siis on Karlova. Minu lemmiklinnaosa. Eile istusin sõbrannadega Anna Edasi kohvikus. Võtsin juba varem endale aega, et kohviku lähedal natuke kõndida. See päike ja lumi - elu oli nii ehe. Natuke jahe, aga kaminasoojust täis. Milla vanakraamipoest võiks osta kõike, kui oleks üksnes, kuhu seda panna. Milgreni portselanistuudio on lihtsalt kõige ehedam ja ilusam koht. Kõige õigema inimesega. Inimesega, kes on kohe oma - esimesest silmapilgust. Kohvikusse minnes olid kõik kohad täitunud inimestega. Ilusate inimestega. Inimestega, kes silmnähtavalt peavad lugu kultuurist, kirjandusest, perekonnast, Karlovast, Eestist ja eestlastest, hingega tehtud toidust ja armastusega valmistatud taimeteest. Haarasin välja oma vardad ja hakkasin käsitööd tegema. Tulid sõbrannad, rääkisime juttu, sõime kooki ja seenepüreesuppi, naersime ja vaatasime, kuidas inimesed kohvikus vahetusid. Kuidas käisid lapsed, pensionärid, emad ja isad, noored. Mõned vaatasid kaugusesse, teekruus käes ja ümisesid vaikselt muusikale kaasa. Mõni luges ajalehte, mõni raamatut. Inimesed, kes tulid toitu kaasa ostma. Inimesed, kes istusid kaua. Meie olime seal isegi väga kaua, sest kiiret ei olnud kellelgi otseselt kuskile. Teele asudes anti meile lihtsalt niisama kaasa tükike kooki. Lihtsalt niisama. Et oleks, mida tee kõrvale hammustada...

Ei ole võimalik, et elu on halb, kui on sellised inimesed ja sellised kohad nagu Eesti, Tartu ja Karlova.

Kohvik Anna Edasi

Wednesday 1 January 2014

Minu 2013

Traditsiooniline aastalõpupostitus on vaikselt hiilinud uude aastasse, kuid mäletada ja meenutada tasub. Üle pika aja ei ole mul seda tavalist 1. jaanuari ja aasta alguse tunnet, mis muidu on olnud. Üldse on kõik traditsioonilised tunded saanud väiksema vormi. Tulevad uued.

Mõtlesin kaua, mida 2013 mulle tõi. Küllaltki palju seda, mida arvasin täpselt aasta eest, kui istusin õnnelikult oma toas ja tundsin ainult õnne ja heameelt. Möödunud aasta tõi mulle ääretuid, piirituid emotsioone. Selliseid, mida ma kunagi varem tundnud polnud. Tõi suurima seikluse, andis suurelt aimu, mis tunne on kaua eemal olla. Andis mulle suurt keeleõpet, andis mulle võimaluse tundma õppida üht inimest, kes oli alati olemas olnud, ainult natuke liiga kaugel. Ammutasin suurt inspiratsiooni, rõõmu kojujõudmisest. Veel andis ta mulle armsaid võimalusi olla natuke parem ja eksida, et sellest õppida. Õppisin, et alati saab paremini. Tundsin suurelt õnne, armastust, kodusoojust, ootusärevust. Naersin palju ja nutsin. Võeti ära üks inimene ja anti teine juurde. Nüüd tean, mis tunne see on, kui saab haarata kinni eluniidi otstest - suured emotsioonid on need mõlemad. Pole ühtegi korda tundnud nii suurt kurbust ja nii suurt rõõmu, kui aasta 2013 mulle tõi.

Sain vastuseid enda küsimustele. Lappisin end kokku, leidsin tõe ja astusin viimase sammu. Sain lähemale kõige paremale otsusele oma elus. Tunnen nüüd suurt soojust enda südames ja hinges. See ongi armastus, sõna suurimas ja laiemas tähenduses.

Aasta 2013 õpetas mulle suuri asju. Andis sõnadele armastus ja perekond uue ja võimsama tähenduse. Näitas, et ükskõik mis ka ei juhtuks, nemad on olemas. See tugi, mis meid püsti hoiab ja mitte kunagi kukkuda ei lase.

Aitäh, 2013, las 2014 tulla...

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...