Minu 2013

Traditsiooniline aastalõpupostitus on vaikselt hiilinud uude aastasse, kuid mäletada ja meenutada tasub. Üle pika aja ei ole mul seda tavalist 1. jaanuari ja aasta alguse tunnet, mis muidu on olnud. Üldse on kõik traditsioonilised tunded saanud väiksema vormi. Tulevad uued.

Mõtlesin kaua, mida 2013 mulle tõi. Küllaltki palju seda, mida arvasin täpselt aasta eest, kui istusin õnnelikult oma toas ja tundsin ainult õnne ja heameelt. Möödunud aasta tõi mulle ääretuid, piirituid emotsioone. Selliseid, mida ma kunagi varem tundnud polnud. Tõi suurima seikluse, andis suurelt aimu, mis tunne on kaua eemal olla. Andis mulle suurt keeleõpet, andis mulle võimaluse tundma õppida üht inimest, kes oli alati olemas olnud, ainult natuke liiga kaugel. Ammutasin suurt inspiratsiooni, rõõmu kojujõudmisest. Veel andis ta mulle armsaid võimalusi olla natuke parem ja eksida, et sellest õppida. Õppisin, et alati saab paremini. Tundsin suurelt õnne, armastust, kodusoojust, ootusärevust. Naersin palju ja nutsin. Võeti ära üks inimene ja anti teine juurde. Nüüd tean, mis tunne see on, kui saab haarata kinni eluniidi otstest - suured emotsioonid on need mõlemad. Pole ühtegi korda tundnud nii suurt kurbust ja nii suurt rõõmu, kui aasta 2013 mulle tõi.

Sain vastuseid enda küsimustele. Lappisin end kokku, leidsin tõe ja astusin viimase sammu. Sain lähemale kõige paremale otsusele oma elus. Tunnen nüüd suurt soojust enda südames ja hinges. See ongi armastus, sõna suurimas ja laiemas tähenduses.

Aasta 2013 õpetas mulle suuri asju. Andis sõnadele armastus ja perekond uue ja võimsama tähenduse. Näitas, et ükskõik mis ka ei juhtuks, nemad on olemas. See tugi, mis meid püsti hoiab ja mitte kunagi kukkuda ei lase.

Aitäh, 2013, las 2014 tulla...