Friday 31 October 2014

Naeratuste öö

Täna on halloween. Minu välismaiste juurte tõttu oleme seda püha alati tähistanud - peame võrdselt nii ema kui isa lapsepõlve olulisi tähtpäevi. Minu halloween pole kunagi olnud täis kurje ja pahatahtlikke nõidu või muid koletisi. Vanemad hoolitsesid selle eest, et mu elus oleks võimalikult vähe hirmu. Väiksena istusin akna ääres ja ootasin kõrvitsat. Uskusin tõsimeeli, et see kera võib võtta kaasa kotitäie maiustusi ja need minu aeda tassida. Minu kõrvits tuli siis, kui olin hea laps olnud ja sügisel ema-isa aias piisavalt aidanud. Ta oli alati naeruse näoga ja kahe-kolme hambaga rõõmus sell, kes ilmus kuidagi märkamatult. Mis siis, et ma enamus õhtut akna all ootasin. Usukusin oma kõrvitsat ja päkapikke, jõuluvana ja pühadejänest igal aastal täpselt samamoodi - ausal ja ehedal viisil. Kui täna silmad kinni panen, siis usun ikka veel, et see on võimalik. Ta tuleb iga aasta jälle. Nagu tänagi. Kõige suurem väärtus lapsepõlve muinasjuttudel on jäädavus - vorm muutub, aga tunded/emotsioonid on igavikulised.

Saan minna koju, tõmmata end tugitooli kerra, lobiseda oma võrratu perekonnaga ja nautida head sööki ja jooki. Ma olen äärmiselt õnnelik inimene. Mõtlen selle peale iga päev üha enam. Mulle meeldis vaadata, kuidas üks mu tuttav kirjutas iga päev üles kolm asja, mille eest tänulik olla. Need olid lihtsad, kuid kõige elusamad elu koostisosad.
Ma olen äärmiselt tänulik oma perekonna eest. Kui elasin neist mingi aeg väga kaugel, siis taipasin kõige olulisemat - minu perekond, minu inimesed on elu alustala. Ilma nendeta oleksin jäädavalt hulgus, ükskõik kus ma ka ei asuks. Ma olen äärmiselt tänulik oma kodu eest. See lihtne maja on minu lemmikkoht maailmas. Kõik mu ilusaimad mälestused, kaunimad jutud, parimad inimesed ja ideed seostuvad koduga. Olen väga tänulik selle eest, et minu elus on inimesi, kes minust väga hoolivad, kirjutavad mulle, või on nõus ükskõik kui kaugelt kohale tulema, et minu rõõme ja muresid kuulata. Inimesi, kes saadavad keset päeva pärast helistamist sõnumi sisuga: "Tahtsin lihtsalt su häält kuulda" või kes tuletavad meelde, et iga kurbusmoment on oluline selleks, et anda rõõmule õige vormi. Või annavad võimaluse uskuda, et kõik on võimalik ja tekitavad minus põnevust tuleviku ees. Täna olen ma juba piisavalt suur, et teha oma elus valikuid, mis inimesed kuuluvad Minu Inimeste sekka ja mida ma vajan, et olla õnnelik. Ma olen tänulik, et saan õppida. Koolis, kodus ja korporatsioonis. Olen rõõmus, et näen, kuidas ma arenen - tunnen, et olen iga päev jälle natuke parem inimene.

Sunday 12 October 2014

Maailmas, kus on oktoobrid

Käes on sügisaeg ja see tekitab põhjatut rõõmu. Oktoober ja november on ühed ilusad kuud. Lehesabinas saab võtta lõplikult kokku päikeselised suvemälestused ja hing hakkab vaikselt tuksudes lund ja jõulurahu ootama. Ometi on oktoober ja november kõige rahulikumad kuud. Pole veel käes jõulusaginat ja aeg laseb vaadata, kuidas loodus end puhkama sätib.




Sunday 5 October 2014

Aeg endale

Kannan endas viimaseid päevi pidevalt mingisugust ärevusnooti kaasas, millel pole õiget nime. Ma ei tea täpselt, mis seda põhjustab. Mõtlen inimestele, kohtadele, esemetele, emotsioonidele ja sündmustele, mis panevad mu südame ärevalt tuksuma. Mõtlen oma mineviku ja tuleviku peale ja vaatan endale ausalt silma ja olen kriitiline enda suhtes, natuke noomiv isegi, sest tean, et targad inimesed on öelnud, et elada tuleb hetkes. Aga minu hing lubab endale praegu rohkem tulevikku ja sellega kaasaskäivat unistamist.

Mõtlen oma tulevikuelule. Ma ei tea, milline see olema saab, aga ma ei karda. Olen loonud enda jaoks piisavalt suure ja kindla stardipaiga, kust õhku tõusta. Ma ei tunne hirmu, päriselt. Selleks pole vajadust.

****

Ärkan. Puhtad voodilinad lõhnavad ikka veel tuule paituste ja päikesekiirte järele, mida nad eile veel minu õunapuude vahel kogusid. Helesinised ja valged linased kardinad on akna vahelt tuleva õhu endasse püüdnud ja liiguvad vaikselt. Väljas on hommikuselt soe, kuid samas natuke karge. Päev on alanud värskendavalt ja neelab mind endasse. Astun voodist välja. Magamistuba ja köök on alles paar päeva tagasi uue kuue saanud. Madalad laed ja heledad põrandad on just sellised, nagu kunagi olin ette kujutanud. Seinad on puidust, sest tahame looduslähedast elu. Puit hingab - oleme mõlemad seda meelt. Ja meie vajame õhku - sellepärast ongi maal elamine sada protsenti meie värk. Südameasi. Kõik, mida me vajame, tahab õhku. Proovime seda pakkuda oma elule.
Toas on palju aknaid, sest sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad, et päikese selged kiired sisse neist paistmast ei lakkaks! (Ain Kaalep). Olime kindlad juba alguses, et majas peab olema palju valgust, sest siis pole ka lampe nii palju vaja ja üldse on siis elusam olla. Magamistuppa on immitsenud palju päikesevalgust ja kõik on helge. Magame päikesega ühes rütmis. Panime juba alguses reeglid paika, et ei maga enam poole päevani. Reegel on juba ununenud, sest see koht ei laseks meil enam niikuinii vanu harjumusi omaks võtta. See koht vajab meie tähelepanu.
Toas pole veel väga palju asju. Üks suur riidekapp, mille ühest vanavarapoest ostsime. Küllatki odavalt saadud, võrreldes nende made-in-China näruste variantidega, mis juba teel poodi võivad koost laguneda. Üks valge kummut, vanavanaema tool ja laud, mille peale on kuhjunud terve hunnik raamatuid ja paberikraami. Unistan, et saan kunagi endale oma kabineti, et ma ei peaks enam tuba jagama töö ja une vahel. Aga tõsi ta on, et vana talulaud ja Viini tool mõjuvad päikesesäras hetkel kuidagi poeetiliselt.
Oleme ostnud ühe valge kummuti, mis on veel alles tühi. Tänane ülesanne ongi sinna asjad sisse mahutada, et esikus oleks üks kast vähem, millest üle turnida. Toas on palju õhku, kuigi siin on veel palju lahtipakkimist ja tööd.
Astun voodist välja ja tipin vaikselt uksest välja, jättes nähtud imelise unenäo ja helge magamistoa selja taha. Köök on olnud meie viimase aja suur murelaps. Väga raske on leida suurtest sisustuspoodidest seda õiget ja originaalset teistel-pole varianti. Olen õnnelik, et viimase umbes kümne aasta jooksul olen endasse sisse kasvatanud seda mitte allaandja tüüpi. See pigutus oli kõike väärt ja nüüd vaatan otsa oma köögile, kus peaaegu ükski kapp pole sarnane teisega. Sinine ja valge värv petab kõik ära ja nüüd oleks mu vaatepilt kui köögikataloogist pärit. Sellest originaalsest, unistuste kataloogist. Kapid ja riiulid oleme saanud erinevatest vanakraamipoodidest ja -turgudelt. Nupud on kõigil samad ja see loob ühtsuse.
Köögis on pliit. See oli juba sisse kolides olemas. Punastest kividest laotud ja tõeline maja süda. Oleme temasse kiindunud ja tegime kõrvalhoonesse koha, kuhu talve jaoks küttepuid panna. Esimesed korrad pidime palju suitsu taluma, aga nüüd on juba hästi. Vaikselt kütame ja harjume temaga.
Teised toad ootavad veel oma aega. Praegu oleme rahul sellega, mis on. Töö ja vaev, mida oleme siia panustanud, on olnud tasuv. Tagasi vaadates on kõik vaev muutunud rõõmuks ja siiraks tänuks.

Astun õue. Kohv on valmis saanud ja keerleb nüüd koos maapiimaga mu tassi sees. See tass on minuga kõik mu elu koos käinud. Olen natuke konservatiivne ka. Väljas on veel täielik hommik. Käin mööda oma aeda ja teen peas plaane. Kahjuks pole saanud veel aeda palju aega investeerida. Imetlen oma astilbesid - need istutasin kohe maha, kui siia tulin. Need roosad ja valged vahumäed sobivad mu olemusega hästi - romantik nagu ma olen. Paar vana jasmiinipõõsast tulid kohaga kaasa. Nende lõhn on lummav. Tahan neid majale lähemale istutada. Seda lõhna peab iga ninasõõrmega tunnetama. Kiigu panime ka ühe vana õunapuu oksale rippuma. Kuigi aeg jookseb käest ja teadsime, et palju aega seal istuda ei ole, siis hommikul võib ja peab ühe hetke leidma.

Olen äärmiselt õnnelik selle aja eest.




Sunday 24 August 2014

Armastusväärne paik

Olen sellest raskest suvest läbi sumanud. Tunnetan teadlikult sügise saabuvaid märke - punakad lehed, allapotsatavad õunad, tihedad vihmasajud, sumedam päikesevalgus, igatsus küünalde, kudumise ja raamatute järele, soov õppida midagi uut... Täna tegime esimest korda üle pika aja tule pliidi alla. Kuulasin, kuidas suvepäikeses kuivanud puuhalud tule käes prõksusid. Olin õnnelik, et tundsin taaskord seda puusoojust. Nii kui külm tuleb, kasvab minu igatsus toaelu järele mitmekordseks. Suvel on ikka nii, et võid hommikul varavalges välja minna ja tuppa jõuad alles siis, kui pimedaks hakkab minema. Sügisel on õues käimine veidi lühem protsess. Vähemalt minu jaoks. Sest toas saab kaminatuld vaadata, küünlad süüdata, grammofoni kuulata ja kõike suvel hinge ja vaevaga kasvatatut tõelise naudinguga degusteerida. Potti või pannile asetada või purki panna, et ka talvel oleks, mida võtta või oma kallitele kinkida.

Eile otsustasime emaga teha pihlakamoosi. Olen meie pihlakale, mis kodu peavärava juures iga aasta minu sünnipäeva paiku punetama hakkab, alati tänulik olnud. Mäletan, kui lapsepõlves sain teada, et iga õige talu värava juures peab olema pihlakas - armastuse puu. Siis teadsin kohe, et ka minu tulevases kodus peab olema palju pihlakaid. Mida rohkem, seda uhkem. Ma pole seda lubadust endale unustanud. Pihlakas on äärmiselt ilus, majesteetlik ja auväärne puu. Pealegi on tema marjad tervislikud ja dekoratiivsed. Pihlakamarju saab näiteks kuivatada, purki panna, teed teha või kaunistuselementidena kasutada. Oleme palju mõelnud, et armastuse punastest marjadest võiks moosi teha, kuid iga kord oleme hiljaks jäänud. Pihlakamarjadel on nimelt omadus üleöö kaduda. Esimene öökülm muudab muidu hapud ja küllaltki mõrkjad marjad magusaks, kuid seda ei tea üksnes meie, vaid ka kohalikud sulelised, kes kogu puu ühe õhtuga punastest marjadest tühjaks nokivad. Seega ongi targem marjad enne ära korjata (vähemalt osaliselt, et ikka lindudele ka midagi jääks) ja korraks sügavkülma panna - pihlamari muutub kohe palju paremaks.
Pihlakamoosi tegi juba minu vanavanaema, kuid mu vanaema, ema või mina ei suuda enam nii head moosi neist valmistada. Ainult jutud levivad, kui hea see oli olnud. Aga nende pereretseptidega on ikka nii, et tuleb teha tunde järgi. Ega seal suurt keerulist midagi olegi. Marjad puhastada, potti, vesi peale ja seejärel kaua keeta. Kuumas vees hakkab marja aroom oma tõelist palet näitama ja täidab köögi mõnusa lõhnaga. Ja siis suhkur - tundub, et selle moosi peaaegu et samaväärne koostisosa kui marjad ise. Seda tuleb palju panna, sest marjad on ikkagi hapud ja kibedad. Aga valmis moos on maailma parim köharavim ning tõeline hõrgutis!
Täna panin purkidele sildid külge. Sain 10 kaunist purgikest - nii seest kui väljast täis armastust!



Saturday 5 July 2014

Oma silmade sinimustvalgega....

Minu selle aasta suvi on nüüd käes. Ametlikult, hingeliselt, tunnetuslikult. Natuke liiga vihmane on ta siiani olnud. Vahel on tunne, et käes oleks kui sügis. Alles see oli, kui väljas tundsin sügisomast kõdulõhna, mis pani igatsema villakampsunit ja küünlavalgust, lõputuid jalutuskäike metsas ja igikestvat igatsust millegi uue järele. Sügisele on veel vara mõelda - praegu on suvi. Ootan suure rahutusega neid kuldkollaseid, viljapõllusäraga kaunistatud suveõhtuid ja kastepiisapärliteis hommikuid. Praegu olen neid üksnes harva tunda saanud, aga ma tean, et varsti on see aeg käes. Olen põgenenud taas koju, maale. Kodupargis on hein ammu niitmata - vihma pärast. Selle üle saan ma ainult õnnelik olla. Kui palju ilusaid värve hein endas peidab! Kui palju lilli ja linde seal endale kodu on leidud. Ma arvan, et nii peabki olema. Natuke rohkem looduse moodi.

Ma tean, et nüüd ei ole see aeg enam kaugel, kui saan teha aias palju tööd. Tunda end päikesevalguses asjalikuna. Tunda, et mind vajatakse. Õhtul vaatan peeglist oma natuke liiga palju päikest saanud minapilti - neid õhetavaid põski ja naerunägu ja olen tänulik. Panen enda jaoks selga mõne ilusama kleidi, katan endale välja selle kõige suurema ja väärikalt vana õunapuu alla laua. Laotan suvetuules kuivanud ja päikeselõhnalise laudlina puidust lauale, otsin välja serviisi ja söön enda tehtud sööki, joon teed ja kuulan linnulaulu. See ongi elu, mis mind äratab.

Puuduta mind oma tulise palgega
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel, ma palun.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taeva teed,
kui tuleme kokku,
kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame.

Rüüpa mu elust januse sõõmuga,
kõige kaunimad ajad.
Puudutan Sind oma rahu ja rõõmuga
nõnda palju kui vajad.

Puuduta mind oma headuse väega,
ainsaga, millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega
minu karedat saatust.

Puuduta mind oma tulise palgega
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, ma palun.


(K. Ehin)

Friday 25 April 2014

Tagasi


Istun vaikuses ja kuulan pimeduse häält, mis akna taga vaikselt liigub. Elu on saanud uue hingamise, igatsesin oma vaiksel ja väiksel moel neid pikki valgeid õhtuid ja sumedaid kevadöid. Väljas on öösel külm, kuid päeval paitab päike juba mu põski ja keha. Lubasin endale täna  väljas olla, istusin aiakiiges ja lugesin raamatut. Sõin karulauku, naati, murulauku ja võilillelehti. Elus on nii palju valgust, nii palju ehedust. Uus hingamine on käes.

Maa ootab vihma. Puude ümber on muld ennast kortsu tõmmanud. Ta ooatab nüüd seda hetke. Ja mina ka. See mulla lõhn ja looduse sära, mis tekib koheselt pärast esimesi vihmapiisku, on ootamist väärt. Maa saab uue hingamise ja kõik lööb lõkkele. Siis võib vabana end tunda ja hingata.

Olen mälestustes kinni. Aasta tagasi oli see praegune mälestus olevik, igapäevane reaalsus, võiks öelda rutiin. Kui palju mõtteid sellest ajast on välja kasvanud. Kui palju julgemaks ja tugevamaks ma olen saanud. Kui palju ilusaid asju mu sees on, mis ainult minule kuuluvad. Mälestusi on võimatu edasi anda. Need lihtsalt on ainult siin, tänases hetkes veel eriti.

Wednesday 23 April 2014

Minu kevad

Kevade algused on inimeste nägu. Nii võib juhtuda, et võime näha ja kogeda mitmeid kevade alguseid. Mõne jaoks tähendab see väljas esimese jäätise söömist, teisele muru peal istumist ja päikesevõttu. On inimesi, kes alustavad oma kevadet aiatöödega või vahetavad enne tööpäevale vasturuttamist kiiruga talvemantli jaki vastu. Linnainimesed kiirustavad maakodudesse (loomulikult, kui see olemas on), et vaadata, mida see lõputu pime sügis, külmavõitu talv ja niiske varakevad seal on korda saatnud. Siin-seal on näha, kuidas talumajade juures oksi ja sügisest alles jäänud lehti põletatakse. Linnainimesed seevastu tunnevad mõnu välikohvikutest ja tudengid lubavad endale palli- või kitarrimängu loengute vahepeal Emajõe kaldal. Kevad on iga inimese jaoks eriline. Kevad on uuesti tärkamine, ärkamine ja märkamine.

Minu jaoks algab päris õige kevad siis, kui saan oma suvetuppa kolida. Pole selles kohas ju esmapilgul midagi erilist. Neli seina, millest üks on tegelikult rohkem aken. Tuba on imepisike ja isegi sellest pool pole kõndimiskõlbulik, sest katus on ees. Katusealune paradiis, arvan mina. Nii pisike, et külalisi siin vatsu võtta ei saakski, poleks kuskil olla ja sellest on vahepeal kahju. Samas ühe külalise kostitaks siin ära küll. Nädalavahetusel siia kolides tuli mulle meelde, kuidas kord sõbrannaga korvi aknast alla lasime, et ema sinna pannkooke ja mahla/piima saaks sisse panna. Korv vupsti üles ja olimegi juba selles pesuehtsas Astrid Lindgreni raamatumaailmas. Kujutasime ette, kuidas oleme eksinud saarel ja põgeneda pole kuskile, samas kes olekski tahtnud seda teha. Me ei proovinudki. Nii täiuslik maailm.

Mäletan veel, kui värvisin oma suvetoa mööbli ära. Olin laps. Värvi valisin kaua, sest ma tahtsin kindel olla, et värvitoon oleks just see õige. Lõpuks ei leidnudki, mäletan. Läksin poodi ja kraapisin oma tollel ajal veel küllaltki suures argsuses oma julgusriismed kokku ja lasin ühel ehituspoes töötaval mehel endale just selle õige värvitooni kokku segada. Olin maailma õnnelik laps, oma taskuraha eest ostetud värvipurk käes. Kui muidu minu maitsed erinevate asjade suhtes on ajas küllaltki palju muutuvad, siis see värv on ikka veel minu arvates see kõige õigem ja ilusam. Tegin tookord õige valiku.

Minu väikeses paradiisis on kaks tooli, laud, kapp ja voodi. Rohkem siia ei mahu ja ega ei tahakski. Muidugi mahub siia veel palju raamatuid, raadio ja mitmeid mälestusesemeid. Näiteks pilte, postkaarte, üks Viljandi folgilt saadud pühendusega trummipulk jne. Ja loomulikult mu kaltsuvaip. Ilma selleta poleks minu väike maailm hoopiski see. Suvel mahub siia veel palju kuumust, valgust, sääski ja üks ämblik elab mu voodi all. Aga ta ei sega mind üldse. Lapsest saadik olen uskunud, et ämblikud toovad õnne. Ja see ämblik toob, sest siin pole võimalik teistmoodi. Siin on õnn kõige suuremas tähenduses.

Minu suvetoa kõige suurem objekt on minu aken. See on selle toa süda, ma usun. Kui aknast välja vaadata, siis näen ma suurt osa enda aiast. Võimatu, et looduse imed saavad sinust mööda minna, kui sul on selline aken. Iga hommik näen, kuidas linnud oma hommikuste toimetustega ametis on. Praegu on võimalik näha silmaga, kuidas puud koguaeg üha rohkem värvi võtavad ja elusamaks muutuvad. Ja igal õhtul näen, kuidas päike loojub. Viimastel päevadel on ta seda kuidagi väga eriliselt teinud - nagu apelsin läheb ta kiirelt oma meile nähtamatuks jäävatele rännakutele. Ahjaa, teisel pool tuba on väike aken veel. Sealt näitab hommikul päike end kohe, kui ta meie juurde tagasi tuleb. Ja otse minu silma sisse. Sest voodi on nii.

Tervitustega paradiisist...

Saturday 15 March 2014

Need elu suured pisiasjad

Iga päev elust täiendab mind. Muudab mind paremaks ja rikkamaks. Kõik need inimesed, paigad, raamatud, muusika, sündmused jms. Tahan neid teiega jagada, sest maailmas on nii palju ilusat. Need on mu elu suured pisiasjad.

Tartu Loodusmaja
Eile oli emakeelepäev. Vaatasin neid inimesi, kes emakeeleolümpiaadi tegid, hindasin nende töid, kuid selle kõige kõrvalt sain aru, et hindan ühtmoodi kõrgelt nende armastust ja austust eesti keele vastu. Lõpuks kohtusime nendega Tartu Loodusmajas. Ma polnud seal kunagi käinud, läksin lihtsalt niisama, ilma mingite suurte ootusteta, kuigi maja nimi ise oli põnev - LOODUSmaja! Sisenedes jäin kõike seda suu ammuli vaatama. See on tõeline paradiis! Maja välimus oli juba omapärane, eriti seest. Suur aed, loomakesed, puitseinad... Maja, kus armastatakse loomi, loodust, lapsi, loovust, Eestimaad. Koht, kuhu kindlasti tagasi minna. Imeline paik imeliste inimestega.








Blogi: "Fabritseeritud aktid"
Inimene, kes päästab maailma. Ausalt. Mulle oli juba varem raamatupoes jäänud silma raamat "Ideid maailma päästmiseks". Nüüd jõudsin ka blogini. Kui tahate teada, kuidas kartulitempliga patjadele mustreid trükkida, maskuliinset (või hoopis pitsilist!) lampi ehitada, kaarte valmistada või lihtsalt ilusaid fotosid vaadata, siis on see just teie koht! Seal on nii palju ilusat!

RUMI luuleraamat (tõlkinud Doris Kareva)
Rumi on 13. sajandi pärsia luuletaja ja teoloog. Nüüd on tema looming astunud meile sammu lähemale tänu Doris Karevale. Ilusas punapitsilise kaantega raamatu vahel. Ma arvan, et inimene, kes suudab oma loominguga, mille sünd ulatub nii kaugesse minevikku, ikka veel kõnetada tänase päeva inimest, on suure hinge, võimu ja südamega olnud. Ta on igavene.

Ma tõusen ja see üks mina
saab korraga sajaks minaks.

Nad ütlevad, et ma tiirlen su ümber.
Mis rumalus. Tiirlen ma ümber enese.

(Rumi)






Unistamine

Nädal on ringi peale teinud ja täna hommikul tõmbasin endale teki ümber ja asusin uuesti "Maahommikut" vaatama. Mida rohkem ma näen kõiki neid toredaid eestlasi, seda rohkem ma oma kodumaad armastan. Vaatasin, kuidas noored pered on maale elama kolinud ja kuidas ehitada lindudele pesakaste.
Minu Eestimaa (Foto: Aldo Tera)

Olen suur unistaja. Unistama peab suurelt, sest kui oma unistusi alla suruda või neid üldse mitte omada, siis ei tule üldse midagi välja. Siis elatakse õnnetut elu. Mina vaatasin täna oma ema ja mõtlesin, kui tore oleks ometi kunagi ise oma aeda projekte luua. Sest aed on nagu köök - sinna ei mahu kaks perenaist. Olen emaga väga õnnelik, kui ta taaskord oma lilledele selle uuema ja veel parema koha leiab. Mäletan, et väiksena ja eriti puberteedieas ei mõistnud ma, miks seda kõike vaja on. Nüüd ma saan aru - see on täielik meditatsioon. See ongi päris õige eestlastesse kodeeritud jooga. Vähemalt mina usun nii.

Paar päeva tagasi leidsin ilusaid mõtteid Valdur Mikitalt:
Eesti on tõeline ajakaev. Siia on peitu läinud nii palju kummalisi ja ürgseid ajakihistusi, et võtab lausa kõhedaks. See, mis maailmas praegu toimub, on määratu ajaline nivelleerumine – kaovad varasemad ajakihid, selle asemele hiilib totaalne ajakõrb, selline arusaamatu ja anonüümne kartulisalat ajaloota asjadest. See paljusus muudab maailma tegelikult vaesemaks – inimesel kaob ajas rändamise võime. Meil on see võime veel olemas.
Me võiksime rohkem uskuda ja usaldada lihtsaid asju: metsa, maavanaemasid, hullumeelset Eesti suve, mis meid varsti ees ootab. Me võiks oma maagilist elutunnetust rohkem usaldada, mis eelistab lihtsat keerulisele, vana uuele, seletamatut seletatavale. Poeetiliselt võiks öelda, et eestlasel pole vaja kuhugi minna, siin ongi asjade alg- ja päriskodu. Ja nende asjade panipaik, mis on maailmas otsa lõppemas ja mida nüüd kõik paaniliselt taga otsivad. Ei ole kuigi keeruline näha, et enamik neist asjadest on väga vanad asjad: mets, oma maalapp, võimalus istuda vanal aidatrepil ja mõelda suuri asju, nii suuri, et maailm on selle sees vaid üks täpp.

Mina usun ilusse ja eestlusesse. Unistan ilusatest asjadest, millest mul juba nii palju praegu olemas on. Unistan oma suurest aiast ja kodust. Käsitöö tegemistest, puhtast elust, suurest köögiviljaaiast. Roosidest, astilbedest, enelatest, sirelitest, tulpidest.... Õunapuudest, vaarikapõõsastest, murelitest ja ploomidest... Kiviktaimlatest ja väikesest veesilmast. Minu kodu lähedal peaks olema mets ja siis ma teaks kõiki tema saldusi - kust saab korjata seeni, kus on palju metsmarju, kus on ilus kevadet oodata... Minu kodu oleks piisavalt suur, kuid parajalt väike, et ei tekiks kadumise tunnet. Minu kodus oleks palju naeru ja palju omavahelist suhtlust. Minu kodus oleks iga asi oma looga, minu kodu oleks minu pere ja meie sõprade turvaline pesa. See kaitseks meid kiiruse ja kurjuse eest. Minu kodu elaks ja hingaks omas rütmis. Minu kodu oleks minu paradiis. 
Ma tahaks teha palju käsi- ja aiatööd. Ma tahan, et minu kodus oleks palju tantsu, et eestlaseks olemine oleks auasi. Minu kodus oleks palju raamatuid ja palju ruumi mõtlemiseks. Minu kodus võiksid olla kangasteljed. Lapsed saaksid olla ausalt nemad ise. Kodus peaks olema palju loomi. Minu kodus ei tohiks olla mürke, nii füüsilises vormis kui mõtteliselt. Seal peaks olema hea hingata ja ruumi seda teha. 

 










 

Saturday 8 March 2014

Kevadpäike

Kui tavaliselt on kevad vaikselt ligi hiilnud, siis nüüd on ta suure sammuga ja äkki minu lähedale astunud. Päike soojendab juba põski, eile vahetasin talvesaapad kevadkingade vastu. Ainult jahe tuulehoog paneb vahel veel käed salli järele haarama. Kevad on ääretult inspireeriv.

Eriti hea on kevadet maal vastu võtta. Isegi siis, kui väljas sajab vihma, nagu see täna oli. Võtta oma valge heleroosade roosidega kohvitass ja kerida end unesooja teki sisse ning asuda Maahommikut vaatama. Vaadata neid imelisi inimesi, kes meie väikesel maal elavad. Olla õnnelik, et leidub veel inimesi, kes oma kodumetsast hobusega puid toovad lihtsalt sellepärast, et nii on ju lihtsalt äge! Pealegi künnaks traktor niigi väikese metsapinna segamini ja hobuse eest hoolitsemine on palju odavam kui traktori korrashoid. Vanast ehitusmaterjalist disainitakse peegliraame. Sain uuesti tõdeda, et käsitööl on ikka veel eestlaste naiste südames koht broneeritud. Mind panid need roositekid küll ahhetama. Milline küldaväärt oskus! Eesti on maailmailus koht, kus olla.

Praeguseks on päike jälle välja tulnud. Naistepäeval on alati ilus ilm.

Mulle meeldib unistada. See on tegevus, mis hinge toidab.

double exposure.


Wednesday 29 January 2014

Raamatutest ja võimalustest valida.




Usun, et inimese kõige suurem õnn ja ülesanne on võimalus valida. Selle sõna all ei mõtle ma niivõrd, mida hommikul selga panna või mida õhtuks süüa, vaid võimalust valida maailma, kus elada. Võimalust vaadata ja näha seda, mis heameelele pai teeb. Võimalust valida olukordi, mis panevad südame kiiremas rütmis tuksuma ja toovad hingele soojust. Sest meil on võimalus olla hea ja see loob meile ilusat.
Seda kurvem on muidugi, kui ei anta võimalust valida. Kui lähedane inimene kaob liigagi ootamatult. Või näen halba unenägu, kuigi õhtul keerutasin ju üksnes ilusaid mõtteid enda peas. Aga ikkagi olen ma õnnelik, sest mul on võimalus valida. Vaadata ilusaid inimesi, kohti, mõtteid.
Mul on hea meel, et saan töötada teatris. Näen seal palju erinevaid inimesi. Näen näiteks seda naist, kes nii väga tahab juttu rääkida, sest tal lihtsalt pole kodus enam enda kõrval inimest, kuid ilusad lood. Näen seda ema, kes toob oma kaks väikest tüdrukut rahvariietes teatrisse lasteendust vaatama, endalgi rahvusmotiividega kleit seljas. Näen seda naist, kes kannab triipudega maani villast seelikut ja naeratab mulle, kui kohtume käsitööpoes trepi peal. Näen seda isa, kes raamatupoes oma kahe imearmsa pojaga igaüks oma raamatusse on sukeldunud. Näen seda tüdrukut...

... paar päeva tagasi olin just maale sõitmas ja tegin raamatupoes aega parajaks. Vaatasin natuke ilukirjandust, suundusin käsitööraamatute osakonda ja siis lihtsalt rõõmuks veel lasteraamatute poolele. Vaatasin Edgar Valteri raamatuid ja ohkasin õnnest, kui ilusalt ja looduslähedaselt võib veel lastele muinasjutu koju kätte tuua. Otsustasin veel natuke ringi vaadata, kui nägin üht vanemat naist ja väikest tüdrukut. Nagu lapselaps ja vanaema. Vanem naine hakkas just last kallistama ja ütles, et olgu ta siis hea laps ja suur aitäh! Naeratasin. Kuulsin korraga, et laps ütles: "Ma siis lähen vaatan, kuidas ma seda naist aidata saan". Juba oligi ta minu juures, vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja küsis: "Kuidas ma teid aidata saan?". Ühtäkki taipasin - olin eneselegi teadmata sattunud mängumaailma. Olin selle pisikese tüdruku omaenese raamatupoes. "Oi, ei teagi. Ma vist vaatan niisama rngi", vastasin selle mulle ootamatult esitatud küsimuse peale pisikese jaoks ilmselt liigagi igavalt. Tüdruk haaras mu käest ja ütles mulle, et tahab mulle midagi näidata. Mõned kõrvalseisjad, kes olid seda pealt näinud, vaatasid mulle kuidagi kaasatundvalt otsa. Mina aga nautisin antud hetke. Jõudsin veel tüdruku käest küsida, et kas talle meeldib lugeda ja tüdruk noogutas hoogsalt selle peale. Jõudsime ühe väga roosa raamatu juurde, millel oli suur haldjas. "See on inglimaagia!" õhkas tüdruk. Jäin seda sirvima, kuid juba ütles tüdruk, et tal on mulle midagi hoopis põnevamat näidata. "Kas teil on lapsi? Täpselmalt küsides poissi?" tuli minu jaoks järgmine ootamatu küsimus. "Oh ei, mul pole üldse lapsi". "Kahju," ütles tüdruk tõsiselt, "muidu ma oleksin soovitanud just seda." Ilmselt polnud "müüja" veel päris kindel, mida ta soovitanud oleks, sest just seda ta hiiglaslikelt raamaturiiulitelt otsima hakkaski. Lõpuks haaras ta kätte hoopis mängukaardid ja pistis need mulle pihku. Olin vaimustanud. Nii põnev oli olla täiesti oma enda väikese teejuhiga raamatute maailmas. Päris meie raamatupoes. Juba haaraski plikatirts mul käest ja suundus hoopis teisele poole, ilukirjandusraamatute suunas. "Need siin on juba suurte inimeste raamatud," ütlesin. Tüdruk pööras end minu poole ja ütles: "Aga sa ju oledki suur inimene!". Kui ma olin sellele jaatavalt vastanud, siis ütles ta: "Aga sel juhul olemegi ju õiges kohas! Näed, ma soovitan just seda raamatut." Nägin, et üks naisterahvas kõndis meie poole. Reaalsus oli kohe-kohe käes. Tutvusingi selle armsa väikese inimese emaga. Ta naeratas ja ütles tütrele: "Kuhu sa mul nüüd kadusid juba vaateväljast ära". Proovisin asja selgitada, ütlesin, et mul oli maailma parim raamatupoemüüja. Ema naeratas ja ütles, et ma olevat tema kohvikus istumise aja jooksul juba tütre kolmas "klient". Tegin tüdrukule pai ja astusin poest välja. Oleks selliseid inimesi ja selliseid hetki rohkem.

***

Nüüd veel raamatutest, mis mind inspireerinud on. Esiteks Eveli Kauri "Käsitööpäevik. Mustreid ja meeleolusid". Selle raamatu puhul on võimatu ükskõikseks jääda, kui maaelu ja käsitöö kutsuvad. Kui ilus on vaadata inimesi, kes oskavad elada. Nii ilusas maailmas, nii targalt, natuke ettevaatlikult, õrnalt, elusalt. Omaenda loodud maailmas. Raamat, kus on käsitööd, ilusaid pilte, ajalugu, retsepte, soovitusi maale kolimiseks. Ja nii ilusaid, õigeid, soojasid mõtteid.

"Meil on võimalik valida, kas ostame või teeme ise. Kõike on saada. Maade-merede taga masinatega tehtud kindad-kampsunid on odavamad kui käsitsi kootud. Aga ometi tahaks talvel kätte tõmmata just käsitsi kootud villase kinda, kuhu kuduja on poetanud koos kindakirjaga ka tükikese iseendast. Usume pimesi, et vanad kindakirjad toovad kandjale ikka pisut õnne ja pakuvad kaitset. Pannes kaela omakootud salli või tõmmates selga kampsuni, mille valmistamiseks oled nädalaid ja kuid vaeva näinud, tunned rahulolu ja uhkust tehtud tööst. Sellised tunded ja uskumused on need nähtamatud niidid, mis meid, tahame või mitte, oma esivanematega seob. Maailm küll muutub kiiresti, ent inimene jääb samaks. Ma usun, et eestlaste geneetilisse koodi on sisse kirjutatud, et me vajame aeg-ajalt merd, maad ja metsa, me tahame oma kätega midagi teha ja ise ilu luuaning kõigest sellest oma jõu ja teotahte ammutada. Ja meie kohustus on pärandada kõik need teadmised ja oskused edasi oma lastele, et ka neil oleks kunagi see pidepunkt olemas." (Eveli Kaur "Käsitööpäevik. Mustreid ja meeleolusid", lk 18)

Ahmisin seda raamatut. Ei jätnud enne, kui kõik mustrid, pildid, tekstid olid läbi mõeldud ja pähe juurdunud. Olin äärmiselt elevil, et seda kõike proovida. Inspiratsiooni oli lihtsalt nii-nii palju. 

Usun sellesse geneetilisse koodi. Seda, et ma isegi igatsen nagu hull oma maakodu, kui linnas olen. Suvel igatsen merd ja ikka veel karjub sees soov võtta praeguse ilusa talveilmaga kaasa oma head sõbrad, kuum tee, võileivad ja sõita rongiga kuskile metsa. Matkama. Et vaadata päikest ja metsa. Hingata endast sisse ja välja. Aeg-ajalt kuulata seda, kuidas midagi pole kuulata. Nendest materiaalsetest helidest hakkan väsima. Tunda suurt armastust sellepärast, et oleme siin ja kuulume siia.


Juhul kui te veel pole seda imelist raamatut käes hoidnud või Eveli Kauri blogi lugenud, siis soovitan seda teha. Esimese saab kätte raamatupoodidest (tutvustavalt võib lugeda ka ühest pdf failist, kui Google'ist otsida) ja teise leiate siit. Lood, mis liiguvad südamest südamesse.


Ostsin endale veel ühe raamatu, mis mind kohe täiesti teise maailma viis ja minusse veel rohkem talve ja Põhjamaadesse armuma pani. Tegu on raamatuga "Mahevillased kudumid" (I. Johansson ja E. K. Andinsson). Olles nüüd käsitöömaailma sukeldunud, on minu jaoks väga thtis, et materjal, mida kasutan, oleks puhas. Sellepärast ei tõmba enam need suured akrüüllõngakerad erinevates värvides, vaid käed sügelevad just eriti Eestimaise täisvillast lõnga järele, mida on kodus värvitud. Muidugi võib lõng tulla ka kuskilt mujalt kui Eestimaalt, kuid koostis on oluline. Seda tuleb jälgida, sest nahk vajab puhtust. Selle raamatu juures meeldib mulle selle puhtus, mis igalt lehelt vastu kajab. Kollektsioone on pildistatud Rootsi vist ühes kõige lummavamas kohas - Jukkasjärvi jäähotellis. Kuidas hing igatseb maavilla ja Rootsi järele!


“There are many things in life that will catch your eye, but only a few will catch your heart. Pursue these.” 

(M. Nolan)




Saturday 25 January 2014

Eluilus

Elu on praegu väga ilus. Igas mõttes ja igal pool. Mulle meeldib krõpsuvalt külm ilm. Siis kui kogu loodus muutub valgeks. On nii külm, et isegi autoteed püsivad kuidagi puhtad, kuskil pole pori ja lume segu, kõik on eluilus. Iga kord, kui välja pean minema, siis pean haarama oma roosa salli, et see endale kaela siduda. Sall, mille järgi mõned mind juba kaugelt ära tunnevad. Mitte midagi nii erilist, aga ometi nii armas, sest ikka tuleb meelde see soe suvepäev, kui ma selle endale Värskast ostsin. Kohalike käsitöö. Selle soetamiseks panin mängu kogu oma taskuraha, mis mul sel hetkel oli kogutud.

Kuigi olen viimastel päevadel üha rohkem hakanud unistama, et saada korraks veel proovida elu välismaal, armstan ma elu siin, Eestis ikkagi kõige enam. Kõigele vaatamata on siin kõige ilusamad inimesed, kõige erilisemad paigad, kõige ilusam keel ja kirjandus, kõige ilusam loodus, kõige ilusamad inspiratsiooniallikad. Ja vaatamata kõigele meeldib mulle linnadest kõige rohkem Tartu linn. See ongi täpselt õige suuruse ja parima vaimuga linn. Ja siis on Karlova. Minu lemmiklinnaosa. Eile istusin sõbrannadega Anna Edasi kohvikus. Võtsin juba varem endale aega, et kohviku lähedal natuke kõndida. See päike ja lumi - elu oli nii ehe. Natuke jahe, aga kaminasoojust täis. Milla vanakraamipoest võiks osta kõike, kui oleks üksnes, kuhu seda panna. Milgreni portselanistuudio on lihtsalt kõige ehedam ja ilusam koht. Kõige õigema inimesega. Inimesega, kes on kohe oma - esimesest silmapilgust. Kohvikusse minnes olid kõik kohad täitunud inimestega. Ilusate inimestega. Inimestega, kes silmnähtavalt peavad lugu kultuurist, kirjandusest, perekonnast, Karlovast, Eestist ja eestlastest, hingega tehtud toidust ja armastusega valmistatud taimeteest. Haarasin välja oma vardad ja hakkasin käsitööd tegema. Tulid sõbrannad, rääkisime juttu, sõime kooki ja seenepüreesuppi, naersime ja vaatasime, kuidas inimesed kohvikus vahetusid. Kuidas käisid lapsed, pensionärid, emad ja isad, noored. Mõned vaatasid kaugusesse, teekruus käes ja ümisesid vaikselt muusikale kaasa. Mõni luges ajalehte, mõni raamatut. Inimesed, kes tulid toitu kaasa ostma. Inimesed, kes istusid kaua. Meie olime seal isegi väga kaua, sest kiiret ei olnud kellelgi otseselt kuskile. Teele asudes anti meile lihtsalt niisama kaasa tükike kooki. Lihtsalt niisama. Et oleks, mida tee kõrvale hammustada...

Ei ole võimalik, et elu on halb, kui on sellised inimesed ja sellised kohad nagu Eesti, Tartu ja Karlova.

Kohvik Anna Edasi

Wednesday 1 January 2014

Minu 2013

Traditsiooniline aastalõpupostitus on vaikselt hiilinud uude aastasse, kuid mäletada ja meenutada tasub. Üle pika aja ei ole mul seda tavalist 1. jaanuari ja aasta alguse tunnet, mis muidu on olnud. Üldse on kõik traditsioonilised tunded saanud väiksema vormi. Tulevad uued.

Mõtlesin kaua, mida 2013 mulle tõi. Küllaltki palju seda, mida arvasin täpselt aasta eest, kui istusin õnnelikult oma toas ja tundsin ainult õnne ja heameelt. Möödunud aasta tõi mulle ääretuid, piirituid emotsioone. Selliseid, mida ma kunagi varem tundnud polnud. Tõi suurima seikluse, andis suurelt aimu, mis tunne on kaua eemal olla. Andis mulle suurt keeleõpet, andis mulle võimaluse tundma õppida üht inimest, kes oli alati olemas olnud, ainult natuke liiga kaugel. Ammutasin suurt inspiratsiooni, rõõmu kojujõudmisest. Veel andis ta mulle armsaid võimalusi olla natuke parem ja eksida, et sellest õppida. Õppisin, et alati saab paremini. Tundsin suurelt õnne, armastust, kodusoojust, ootusärevust. Naersin palju ja nutsin. Võeti ära üks inimene ja anti teine juurde. Nüüd tean, mis tunne see on, kui saab haarata kinni eluniidi otstest - suured emotsioonid on need mõlemad. Pole ühtegi korda tundnud nii suurt kurbust ja nii suurt rõõmu, kui aasta 2013 mulle tõi.

Sain vastuseid enda küsimustele. Lappisin end kokku, leidsin tõe ja astusin viimase sammu. Sain lähemale kõige paremale otsusele oma elus. Tunnen nüüd suurt soojust enda südames ja hinges. See ongi armastus, sõna suurimas ja laiemas tähenduses.

Aasta 2013 õpetas mulle suuri asju. Andis sõnadele armastus ja perekond uue ja võimsama tähenduse. Näitas, et ükskõik mis ka ei juhtuks, nemad on olemas. See tugi, mis meid püsti hoiab ja mitte kunagi kukkuda ei lase.

Aitäh, 2013, las 2014 tulla...

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...