Tagasi

Istun vaikuses ja kuulan pimeduse häält, mis akna taga vaikselt liigub. Elu on saanud uue hingamise, igatsesin oma vaiksel ja väiksel moel neid pikki valgeid õhtuid ja sumedaid kevadöid. Väljas on öösel külm, kuid päeval paitab päike juba mu põski ja keha. Lubasin endale täna  väljas olla, istusin aiakiiges ja lugesin raamatut. Sõin karulauku, naati, murulauku ja võilillelehti. Elus on nii palju valgust, nii palju ehedust. Uus hingamine on käes.

Maa ootab vihma. Puude ümber on muld ennast kortsu tõmmanud. Ta ooatab nüüd seda hetke. Ja mina ka. See mulla lõhn ja looduse sära, mis tekib koheselt pärast esimesi vihmapiisku, on ootamist väärt. Maa saab uue hingamise ja kõik lööb lõkkele. Siis võib vabana end tunda ja hingata.

Olen mälestustes kinni. Aasta tagasi oli see praegune mälestus olevik, igapäevane reaalsus, võiks öelda rutiin. Kui palju mõtteid sellest ajast on välja kasvanud. Kui palju julgemaks ja tugevamaks ma olen saanud. Kui palju ilusaid asju mu sees on, mis ainult minule kuuluvad. Mälestusi on võimatu edasi anda. Need lihtsalt on ainult siin, tänases hetkes veel eriti.