Täna ärgates kuulsin, kuidas väljast kostus tihaste "Sitsikleit". Valgus oli trüginud kardinate vahelt minu silmadele. Kell näitas küllaltki varajast aega. Kevade auks panin selga oma sinise kleidi, millel on peal lendavad rahutuvid. Üks siiramaid ja lihtsamaid asju, mida ma oman. Päike paistis. Panin keefiri sisse paar lusikatäit oma koduaia mustsõstra-vaarikamoosi, lisasin veidike ingverit. Küll maitses hea!
Olen jälle selles Ajas, millest siin korduvalt juttu olen teinud, kuid olen end muutnud. Vähemalt üks kord päeva jooksul proovin aja seisma panna. See on täiesti võimalik. Need paar minutit muudavad kogu pildi kirkamaks, emotisonaalsemaks, tunnetatavamaks. Ükskõik siis, millisel viisil.
Ühel päeval kuulasin inimest, kes on väga vana. Nii umbes saja-aastane. Naine. Rääkis oma mälestustest, kui ta elas mere ääres oma mehega, keda ta armastas. Armastas nii väga, et kõik oli saanud korraga võimalikuks. Ta rääkis vee peal kõndimisest. Sellest kuidas pindpinevus sai teda kandvaks jõuks ning kuidas nii mõnigi kord päästsid veemolekulid ta uppumissurmast. Kuulasin ja mõtlesin, et ega vist rohkem polegi midagi vaja. Kõik oli juba öeldud, tehtud ning nähtud.
Neid vete peal kõndijaid on olnud palju ja tuleb veel. Tema ajast näiteks veel Anna Haava, Marie Under, Raimond Valgre, Henrik Visnapuu, kes kõik täitsid kolme põhimõtet. Ta jagas neid mõtteid minuga ning võtsin need omaks.
1) suurenda seda, mida tahad teha ja vähenda seda, mida sa pead tegema. Siin on tähtis suunavõtt. Kui hakkad kahtlema, siis on midagi valesti.
2) julge olla igal hetkel uus. Tulebki vahel olla kuninganna ning mõni päev kuulus luuletaja, kirjanik, muusik, kunstnik. Vähemalt mõtetes. Ja täiuslikult.
3) esita endale väljakutseid ja võta need vastu. Ka teiste omi. Tasakaalu hoidmiseks.
Ma sain tol õhtul natuke julgust juurde. Seda, mida vahel nii vähe tundub olevat.
