Sunday 28 April 2013

Elusamalt kui varem

Vahel tuleb ära käia. Avastades uusi kohti ja inimesi, lastes endast läbi voolata uusi situatsioone ja avastada midagi uut, on kui ukse avamine selgemasse ja ärksamasse tulevikku. Üleeile, kui kõndisin üles mäkke Austria suuruselt teises linnas ja vaatasin, kuidas linn, mis kohe osa minu südamest võttis, suuremaks paisus, sain korraga aru millestki, mis oli minu peas juba ammu küsimärgi all seisnud. Naeratasin, kui avastasin end korraga vastuse peale mõtlemast. Nüüd oli see siis käes. Lõpuks.

Elasime väikeses hubases kommuunis, kus oli nii palju siirust ja nii palju erilist. Kõik need asjad, mis seal olid, rääkisid enda eest. Oma lugu.

Olen kaua kodust eemal olnud. Mitte kunagi varem pole pidanud nii kaugelt ja kaua oma kodumaad eemalt vaatama. Elu siin on hoopis midagi muud. Mitte kunagi ei saa end päris lõdvaks lasta. Alati peab olema valvel ootamatusteks, üllatusteks, enda kehtestamiseks võõrkeeles. Stardipositsioonis peab olema pidevalt. Ja mitte kunagi pole päris kindel, kus lõppeb minu järgimine jooks. On see kaotus või võit. Kukkumine libedal või kindlate sammudega õnnelik liikumine finiši poole.

Ometi elan ma elusalt. Elusamalt kui kunagi varem.

Friday 26 April 2013

Inimesed elu sees.

Elu pakub üllatusi. Täna võtsin ette jalutuskäigu metsadesse linna äärde. Sinna pole sugugi pikk tee, kui korraga vahtetuvad majad puude vastu. Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas minusse taaskord Eestimaa suvi voolab. Inimesed oskavad nautida elu siin. Aiad on täidetud laternatega ja veiniklaasid, vaikne muusika ja jutupominad kostuvad mulle kõrvadesse. Ninna satub ikka ja jälle kord mesimagus lõhn ja siis jälle kevadine värskus. Lilled ja puud näitavad oma ilu. Punane, hele- ja tumeroosa, kollane ja muidugi see südasuve tuimusest puutumata värske roheline. Satun rääkima naisega ühe tiigi kaldal. Siin on inimestevahelist suhtlemist palju rohkem. Räägime elust ja Eestimaast. Tema ei tea sellest palju, kuid ütlen, et lõhn on umbes sama, nagu täna siin. Ta ütleb, et Eesti on siis kindlasti üks väga ilus maa. Ma noogutan vaikselt. Naine kutsub mind tähti vaatama. Linna äärde on ehitatud tähevaatlusplatvorm. Vaatme kuud koos veel ümbes kümne inimesega. Räägib üks Viini ülikooli professor. Ta hoiab oma valgesse riietatud naisel kõvasti ümbert kinni. Terve aja. Elu on ilus siin.

Liigun vaikselt kodu poole. Tänav laskub järsult alla. Eemalt paistab linn kogu oma tuledes. Tean, et see on minu aeg siin. Ja ma hoian seda linna. Oma peopesas.

Tuesday 16 April 2013

armastan

Shoot by NIKLASJOHANSSON
Unistan ilust vahel. Kõige õnnelikum olen siis, kui ei ole vaja enam millestki unistada, sest see ongi olemas. Armastan uhkusega. Armastan inimesi enda ümber. Armastan loodust. Armastan neid põõsaid, mis nii kollaselt praegu õitsevad. Armastan mango-sidruni-ananassijäätist kevadises ilmas. Armastan lapsi, kui nad vahel nii ennastunustavalt on ja ei vaata, kuhu nad kõnnivad, vaid näevad enda ümber olevat. Armastan ennast vahel unustada - raamatu taha, hommikusöögilaua taha, raadio või kamina ette. Armastan tühja hommikust tänavat. Armastan muusikat, mida lastakse õhtul metroopeatuses. Armastan, kui inimesed laulavad. Armastan, kui mul on aega. Armastan õhtuseid vaateid kaugusesse mägede peale. Armastan neid vanu tramme. Armastan vinüülplaate. Armastan teejoomist. Armastan linnulaulu. Armastan hetki, kui näen, et vanapaar kõnnib minust mööda ja hoiab käest kinni - mitte ei tülitseta, vaid räägitakse lastelaste edust. Armastan seda väikest kassi, kes vahel mulle vastu tuleb ja armastan temaga vahel öisel tänaval jutustada ja mängida. Armastan kontserte, mis panevad aja seisma. Armastan ilusaid lugusid. Armastan äratundmismomente. Armastan...

Mäletan veel...

Mäletan ikka veel seda päeva, kui astusin välja. Võtsin kaasa oma mälestused oma maailmast. Kohver ühes käes, unistused ja emotsioonid teises ning tegin oma elus kõigu suurema hüppe väljapoole. Uude maailma, kus olid ees võõrad inimesed, kohad ja elamused. Täna on 15. aprill. Pool aega selles maailmas on saanud minevikuks ja pool on veel ees. Täpselt sama palju rikkamana väljun ma kord siit, et minna tagasi sinna, kus olin, kuid mis pole enam kunagi selline, nagu ma sealt lahkusin.

Elamine kaugemal omadest on kurb. Elama ja olema peab just kui kahe eest. Võitlema uute olukordaga, andma uusi võimalusi, hüppama üle tõkete ja murduma vahel nii valusalt. Kuulama vahel mõtlematusi ja arvestma uute inimestega. Alguses tekitas see kurbust ja ängi, kuid vahel tulebki tõmmata jalge alt pind, et kukkuda. Et tõusta kord. Segadus enda sees annab võimaluse jõuda asjadel uutele kohtadele. Sinna, kus mõni kord kunagi polnudki.

Elu on täis ootamatusi. Aga olen õnnelik, et olen hakanud aru saama. Endast, teistest, olukordadest, mida ma vajan ja mis vajavad mind. Ja mis võivad olla ka ilma minuta, sest nii ehk ongi parem. Kui mitte enam tunda hirmu millegi pärast, vaid kogeda ja tunnetada. Tajuda muusikat, mis on üle ootuste hea, leida enda kõrvale tõeliselt ja päris oma inimene! Istuda ja vaadata üle pika aja tõeliselt head filmi. Avastada kohvik, millest juba ammu unistasid. Naerda koos inimestega, kes on omad. Öelda, et armastan! Olla ja teha ausalt seda head, mis on sisemuses. Unistada ja lasta neil täituda. Tegutseda, kui on vaja ja võtta endale aega. Lugeda palju, palju raamatuid. Kallistada ja öelda, et hoolin. Rääkida, jutustada, näidata oma emotisoone. ... Siis pole vaja enam tunda hirmu või valu. Siis me olemegi. Päris.


Monday 15 April 2013

Wednesday 3 April 2013

Saatus on iseloom

Inimese saatus on tema iseloom. Nii ütles mu ema alati, kui nägi, et minu emotsioonid hakkasid halvasti mõjuma soovidele ja elule endale. Aeg on edasi läinud ning olen avastanud hetki, kui need sõnad minu enda peast loomulikul viisil läbi voolavad. Ükskõik kas tunnen end taaskord alguses olevat või vaadates teisi minu ümber, kes oma tunnete ja võimalustega võitlusi peavad.

Proovin oma olukordi valitseda kõige ehedamate emotsioonide ja tunnetega. Iga etapp viib mind kuskile lähemale. Edasipürgimine peaks olema iga inimese soov ja sisemine tahe. Vabadus seda teha on kõige suurem õnn. Maailm on täis otsuseid. Elu on täis küsimusi. Kolm kõige olulisemat: kellega?, kuidas? ja mis eesmärgil?. Ja kuigi vahel tundub, et eluetapid ja kõik see, mis meiega juhtub, kannab endas juba eesmärki ja tegutsemisviisi ning ka mõne inimese elutee ristub või kattub meie omaga nii juhuslikult, siis tegelikult on kõige alustalaks iseloom. Miski pole nii ettearvamatu, kui võtta aega, et endasse vaadata. Vaadata oma iseloomu.

Ning mitte karta! Tunda hirmu välise ees. Kohkuda elu enda ees, kui see meile oma erinevaid külgi näitab. Mitte joosta tagasi või tõmmata hirmust tekk üle pea. Vaid olla. Astuda vastu kõigele ja näidata iseennast teistele, kes on meie lähedal, ja iseendale. Sellega tutvustame ennast. Endale. Teistele. Ja maailmale.





Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...