Mäletan ikka veel seda päeva, kui astusin välja. Võtsin kaasa oma mälestused oma maailmast. Kohver ühes käes, unistused ja emotsioonid teises ning tegin oma elus kõigu suurema hüppe väljapoole. Uude maailma, kus olid ees võõrad inimesed, kohad ja elamused. Täna on 15. aprill. Pool aega selles maailmas on saanud minevikuks ja pool on veel ees. Täpselt sama palju rikkamana väljun ma kord siit, et minna tagasi sinna, kus olin, kuid mis pole enam kunagi selline, nagu ma sealt lahkusin.
Elamine kaugemal omadest on kurb. Elama ja olema peab just kui kahe eest. Võitlema uute olukordaga, andma uusi võimalusi, hüppama üle tõkete ja murduma vahel nii valusalt. Kuulama vahel mõtlematusi ja arvestma uute inimestega. Alguses tekitas see kurbust ja ängi, kuid vahel tulebki tõmmata jalge alt pind, et kukkuda. Et tõusta kord. Segadus enda sees annab võimaluse jõuda asjadel uutele kohtadele. Sinna, kus mõni kord kunagi polnudki.
Elu on täis ootamatusi. Aga olen õnnelik, et olen hakanud aru saama. Endast, teistest, olukordadest, mida ma vajan ja mis vajavad mind. Ja mis võivad olla ka ilma minuta, sest nii ehk ongi parem. Kui mitte enam tunda hirmu millegi pärast, vaid kogeda ja tunnetada. Tajuda muusikat, mis on üle ootuste hea, leida enda kõrvale tõeliselt ja päris oma inimene! Istuda ja vaadata üle pika aja tõeliselt head filmi. Avastada kohvik, millest juba ammu unistasid. Naerda koos inimestega, kes on omad. Öelda, et armastan! Olla ja teha ausalt seda head, mis on sisemuses. Unistada ja lasta neil täituda. Tegutseda, kui on vaja ja võtta endale aega. Lugeda palju, palju raamatuid. Kallistada ja öelda, et hoolin. Rääkida, jutustada, näidata oma emotisoone. ... Siis pole vaja enam tunda hirmu või valu. Siis me olemegi. Päris.
No comments:
Post a Comment