Elu pakub üllatusi. Täna võtsin ette jalutuskäigu metsadesse linna äärde. Sinna pole sugugi pikk tee, kui korraga vahtetuvad majad puude vastu. Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas minusse taaskord Eestimaa suvi voolab. Inimesed oskavad nautida elu siin. Aiad on täidetud laternatega ja veiniklaasid, vaikne muusika ja jutupominad kostuvad mulle kõrvadesse. Ninna satub ikka ja jälle kord mesimagus lõhn ja siis jälle kevadine värskus. Lilled ja puud näitavad oma ilu. Punane, hele- ja tumeroosa, kollane ja muidugi see südasuve tuimusest puutumata värske roheline. Satun rääkima naisega ühe tiigi kaldal. Siin on inimestevahelist suhtlemist palju rohkem. Räägime elust ja Eestimaast. Tema ei tea sellest palju, kuid ütlen, et lõhn on umbes sama, nagu täna siin. Ta ütleb, et Eesti on siis kindlasti üks väga ilus maa. Ma noogutan vaikselt. Naine kutsub mind tähti vaatama. Linna äärde on ehitatud tähevaatlusplatvorm. Vaatme kuud koos veel ümbes kümne inimesega. Räägib üks Viini ülikooli professor. Ta hoiab oma valgesse riietatud naisel kõvasti ümbert kinni. Terve aja. Elu on ilus siin.
Liigun vaikselt kodu poole. Tänav laskub järsult alla. Eemalt paistab linn kogu oma tuledes. Tean, et see on minu aeg siin. Ja ma hoian seda linna. Oma peopesas.
No comments:
Post a Comment