Elusamalt kui varem

Vahel tuleb ära käia. Avastades uusi kohti ja inimesi, lastes endast läbi voolata uusi situatsioone ja avastada midagi uut, on kui ukse avamine selgemasse ja ärksamasse tulevikku. Üleeile, kui kõndisin üles mäkke Austria suuruselt teises linnas ja vaatasin, kuidas linn, mis kohe osa minu südamest võttis, suuremaks paisus, sain korraga aru millestki, mis oli minu peas juba ammu küsimärgi all seisnud. Naeratasin, kui avastasin end korraga vastuse peale mõtlemast. Nüüd oli see siis käes. Lõpuks.

Elasime väikeses hubases kommuunis, kus oli nii palju siirust ja nii palju erilist. Kõik need asjad, mis seal olid, rääkisid enda eest. Oma lugu.

Olen kaua kodust eemal olnud. Mitte kunagi varem pole pidanud nii kaugelt ja kaua oma kodumaad eemalt vaatama. Elu siin on hoopis midagi muud. Mitte kunagi ei saa end päris lõdvaks lasta. Alati peab olema valvel ootamatusteks, üllatusteks, enda kehtestamiseks võõrkeeles. Stardipositsioonis peab olema pidevalt. Ja mitte kunagi pole päris kindel, kus lõppeb minu järgimine jooks. On see kaotus või võit. Kukkumine libedal või kindlate sammudega õnnelik liikumine finiši poole.

Ometi elan ma elusalt. Elusamalt kui kunagi varem.