Eile sattusin kohtuma ühe naisega, kes tundus olevat natuke hirmul. Natuke segaduses. Mõne aja pärast otsis ta välja raamatu. Roosidega pealt, piisavalt paks, kõvade kaantega. Raamatu nimi oli "Hingepäike ja -soojus".
Käisin kontserdil, mida nimetati elutoakontserdiks. Sooja valgusega lambid, filmiklipid naeratustest, reisimisest, päikesevalgusest näol, lennuki õhkutõusust, suvistest veesõdadest, muusikast. Lauldi armastusest selle igas vormis. Lauldi elust. Pakiti lahti kõik kohvrid eluunistustega. Ja kui kontsert lõppes, siis pakkisime kõik taas kokku ja võtsime need kaasa. Et kord, kui taas soov tuleb, need oma mälestused avada. Oma elu.
Minu elu on rikas. Muidugi on seal palju ilu ja õnne. Armastust, soojust, armumisi, kallistusi, ilusaid jutuajamisi, kuulamisi, muusikat, kunsti, kauneid inimesi. Väikeseid elurikastajaid nagu soe tee, jäätis, vaikus, küünlavalgus, hea söök, lehvitus, naeratus, hea raamat, reisile kaasa antud võileib, tähed öös, siiras käepigistus... Ja loomulikult ka pettumusi, ängi, kurbust, viha, trotsi...
Kuulasin täna, kuidas räägiti elust. Kas laseme sel lihtsalt minna? Inimene on loodud otsima. Kas otsustame südamega, kui vahel hirm seda takistab? Kas teeme otsused mõistusega, soovides resultaadiks kõikide heaolu, mis inimeste erinevusest tingituna kunagi ei jõustu? Kas eksleme edasi?
Minu ellu on tungimas muutus... Ei tea veel täpselt tema nime...
Aga kõik otsivad siin ainult üht. See on armastus. Soojus. Rahu.
No comments:
Post a Comment