Olen lihtsalt elanud oma elu.

Olen elanud lihtsalt oma elu. Sõnad, mis täna mu silmade eest läbi jooksid. Sõnad, mida oli kord Haljand Udam öelnud Fred Jüssile. Kui peaks millegi kohta ütlema, et lihtsuses peitub võlu, siis just nüüd oleks see hetk. Ja tõde ja ilu ka. Neid momente on tegelikult palju.

Mulle meeldivad hetked, kus ma saan ennast lihtsalt paigale kerida. Panna silmad kinni kas otseses või siis lihtsalt vaimses mõttes ja lasta ajal silmade eest läbi joosta. Punuda mõtted argipäevast lahti ja olla kuskil, kus kunagi olin. Või mis lihtsalt olid mingil imetabatud moel. Elu, mis siis silmade eest läbi voolab on tõiesti minu oma. Mitte kuidagi pole seda võimalik enam sellisel moel uuesti kogeda. Mitte kuidagi pole võimalik enda loodut edasi anda. Fotod ja videod on lihtsalt illustratsioonid, tundub üksnes. Ja mitte üldse nii kvaliteetsed, mitte üldse seda PÄRIS meeleolu edasiandvad.

Sunnin end vahel ainult ühele eluetapile mõtlema. See, kui olen elanud ära. Ära Eestist ja turvalisusest. Huvitav, kuidas meelde on jäänud nii palju erinevat. Erinevad emotsioonid. Hommikune lumine tee kooli ja istumine ning õppimine enne keeletundi minekut. Esimesed jutuajamised. Saabumine siia. Esimene reis pealinnast välja. Ja nii edasi. Killud. Fragmendid. Mitte miski pole liikumises, tundub tol hetkel. Kõik on vaid üksikute piltide voolav liikumine. Mis moodustab terviku.

Olen lihtsalt elanud oma elu, tunnistan.