Õnn on otsuse küsimus!

Olukord, mis praegu valitseb, ajab mind segadusse. Mitte niivõrd selle sõna halvas, kuid pigem nii heas kui ka keerukas mõttes. Sõbranna räägib, kuidas ta enda jaoks pilatese treeningu leidis. Üha rohkem inimesi tegeleb joogaga. Aktuaalseks on muutunud teemad nagu taimetoitlus ja roheline eluviis. Hiljuti tuli mulle koju ajakiri, mis seletab sõnade hatha jooga ja Kegeli harjutused tähendust ning paneb lugejat küsima endalt kuidas ma end oma kehas tunnen? ning kuidas iseend armastama õppida?. Sõprade ringis levivad sõnad nagu reiki ja kundalini jooga, mille olemusest pole ma veel täpselt aru saanudki. Raamatupoodides on edetabelitesse tõusnud eneseabiraamatud ning biograafiad. Ikka sellepärast, et üldsust huvitavad rohkem teiste inimeste elud (eksimused ja õnn), proovitakse ennast nendega samastada, leitakse kindlust tundest näe, temal oli samamoodi! või proovitakse ennast raamatulehtedelt leida. Otsitakse sõnadele neid üldisi tähendusi, mõtlemata, et äkki on minul hoopis mingi muu arvamus. Päris tõde pole olemas. Paljud noored või keskealised inimesed on hakanud uskuma maal elamisse. Osa neist isegi teeb seda. Enamjaolt need, kellel on rohkem raha ja usku endasse. Vahel harva saavad saatuslikuks ka head tutvused. Sest majad on kallid. Samamoodi nagu joogakursused, raamatud, öko-toit, kõike eelpool nimetatut propageerivad ajakirjad, kütus, et maalt linna tööle minna, joogariided (!) jms.

Kõik eelpool nimetatud elustiili muutused panevad mind üldjuhul naeratama. See teeb siirast heameelt, et inimesed tunnevad suuremat huvi enda ja oma ümbruse vastu. Tunnen vahel, et maailm hakkab mingit ringi lõpetama. Võib-olla see ongi see nn maailmalõpp, mis eelmise aasta lõpus põnevust tekitas. Maailm alustab end aegamisi uuesti. Hakkame taaskord sügavamat huvi tundma, kuidas ressursse teadlikumalt kasutada. Olgu selle taga kas taaskasutus või minu hing.

Mäletan, kuidas umbes põhikooli lõpus käis ka minu peas see kaua oodatud klõps!. Raske on tagantjärele öelda, mida see täpsemalt endast kujutas ja ma pole veel praegusenigi kindel, kas sellele on üldse võimalik täit selgitust anda. Lihtsamalt öeldes hakkasin suuremat huvi tundma ilu vastu. Jätsin maha need painavad küsimused. Mõte polegi tähtis, mida teised minust arvavad hakkas lõpuks omati vilja tooma. Sain aru, et ei peagi olema keegi muu. Minu ümber olid korraga inimesed, kes läksid mulle korda ja kes hoolisid minust. Pakkusin neile kõike, mis mul oli: naeru, positiivset suhtumist, seiklusi, armastust. Nemad tasusid mulle samaga ja tundsingi tol hetkel, et kõik läheb tänasest ainult ülespoole. Ma elasin nii, et ma ei ole pidanud midagi kahetsema. Elasin iseenda eest. Sain vastuse küsimustele kuidas ma end oma kehas tunnen? ja kuidas iseend armastama õppida? ilma, et oleksin neid küsimusi endale kunagi teadvustanud. Aeg läks edasi ning lisandusid igasugused huvid, mis mind puberteedieas polnud huvitanud. Muutus palju ja igas mõttes. Väliselt muusikastiil ja riietus. Seesmiselt muutusin enesekindlamaks ja loovamaks. Hakkasin rohkem lugema raamatuid. Neid päris raamatuid. Tammsaare, Kareva, Kross, Camus, Koidula, Hemingway, Hesse... Hakkasin uuesti luuletama. Uskusin, et suudan midagi päriselt ära teha. Kas või iseenda jaoks.
Ei läinud minustki mööda tunnid, kui proovisin enda jaoks leida joogat, pilatest. Ootasin kannatamatult Merit Raju kirjutatud raamatuid "Hingele pai" ja "Leia oma tee". Need olid nii lummavad. Ja mis siin salata - on ikka veel päevi, kui need praegu avan. Alles hiljaaegu võtsin raamatu, et sellest abi leida. Ning muidugi leidsingi. Vähemalt osaliselt. Või siis lappan alles ilmunud uut ajakirja Sensa. Tunnetan seda ilu, mis sealt vastu vaatab, naudin kujundust, vanapaberit, millele ajakiri on trükitud, tunnen rõõmu nendest inimestest, kes on sinna oma mõtteid kirjutanud ja endast pilte saatnud. Olen tänulik neile, eelkõige nende aususe ja lootuse eest. Kuid tunnen siiski, et midagi väikest selles kõiges, nendes joogades ja määramatus õnnes jookseb minust mööda, mind veidike riivates...

Vahel olen ma kurb. Minu arvates on see inimese loomulik osa. Ei tohi varjata oma negatiivseid emotsioone, vaid võtta tunnet, mis tekitab ängi, kurbust või viha nagu stardipaketti. Alustala, millelt saab hüpata kõrgusesse. Sest igale langusele peab järgnema tõus. Usun, et maailm on nõnda seatud, et siin oleks kõike. Kurbus on üks osa sellest, mis tuleb endast läbi lasta.

Olen tavaline, kiire eluviisiga noor inimene. Elan hetkel just kui kahes kohas korraga. Linnas korteris, kust on hea ülikooli seinte vahele jõuda ning maal, päriskodus. Paar päeva tagasi, kui pakkisin oma asju, et tagasi maale sõita, haarasin kätte Merit Raju raamatu "Leia oma tee". Vaatasin esimest pilti, naeratasin. Kui hea raamat, ah! tsiteerisin hinges vana teatriklassikat. Olin juba peaaegu raamatut kotti viskamas, kuid siis asetasin selle riiulile tagasi. Sain aru, et olengi oma õigel teel, kui lähen tagasi koju. Seal on minu jooga ehk aiatööd ja ema, isa, koera ja kassi kallistamine, minu eneseabiraamatud ongi minu ühised teeõhtud minu perega, ökotoit tuleb koduaiast mulla seest ja ma ei pea selle juures isegi mõtlema, et olen nn roheline. Kütan puudega pliiti, võin olla terve päev ilma kella vaatamata, käin saunas. Ei mõtle sellele, et ma pean prügi sorteerima, sest biojäätmed lähevad komposti ja paber ja papp tule alustuseks. Elu on ise, elu ei pea pingutama. Elu on naer, kallid inimesed, tõeline vaikus, koduriided, inspiratsioon ja vabadus.

Arvan nii nagu Kätlin Kaldmaa. Kui mina peaksin kirjutama eneseabiraamatu, siis oleks see üks lause vanaaegsel postkaardil: õnn on otsuse küsimus!