Maal elamine on minu jaoks ainuõige viis eksisteerimiseks. Oma elus olen üks kord päriselt kolinud - olin siis kolmeaastane. Mälestused siia jõudmisest puuduvad. Vanemad on öelnud, et seisin keset elutuba ja karjusin nutta. Sügisene kõledus, krabistab vihm, pori, libedad lehed ja vaikselt lähemale hiiliv talv olid põhjusteks, miks ma siin olla ei tahtnud. Ja paljud mänguasjad olid veel suure autokoorma peal, pappkarpides. Trepiastmed tubade vahel olid liiga kõrged minu väikeste jalgade jaoks. Tundsin, kuidas elu siin minult pingutust nõudis. Alguses polnud kellelgi meist siin kerge, olgem ausad.
Tulid uued aastad, hakkasin mõistma elu tõelist ilu. See oli minu kodu ja aed. Vanemad ja koduloomad selle sees. Hiiglaslik põllumaa, mida tuli iga aasta üles künda. Ema meenutab ikka veel, kuidas kogu küla meile appi tuli, kui kartulimaa juba lootusetult suur tundus. Söödi, naerdi, räägiti elust ja headusest, kartulivõtt oli lõpuks just kui teisejärguline. Tundus, et need tulid ise maast üles. Lapsed võtsid oma pangikesed ja läksid suurtele appi. Tuhmunud pilt minust, nägu kergelt mullane, valged hambad nagu riisiterad säramas vastu, satub mulle vahel ikka veel kätte. Millal me viimati naabritega kohtusime?
Nüüd tean, et mu vanemad tegid päris tööd. Aed ja kodu oli meie maailm. Mulla sees kasvasid porgandid, herned, kartulid. Ema saatis mind kasvuhoonesse kurkide ja tomatite järele. Päikese käes võtsid värvi juurde sõstrad, vaarikad, maasikad ja ploomid. Kui fantastiline oli jälgida kevade saabumist, suve kuumust, sügise värvirohkust ja talve heledust! Kõik oli aus. Tunti elu ilu.
***
Olen lasknud enda kehal puhata, võtan kätte teetassi ja luban hetke endale. Vaatan aknast välja. Pliidi all praksub hommikuse unega trotsides tehtud tuli. Kuulda on üksnes tule sumin ja pliidi klõk-klõk. Kass teeb oma vaikse njäu andmaks märku hommikusöögi puudumisest. Minu viga. Luban talle seda, ise alustan oma päeva tee ja lusikatäie meega. Olen äärmiselt õnnelik, et mul on kodu, kus ma tahaks koguaeg olla, kui mulle see võimalus antaks.
Õues on hall maas. Eile oli samamoodi. Valguse ja varju piir dikteerib halla olemust. Väljas on juba krõbedalt külm sügis, aga taevas on sinine. Lehed on puudelt kadunud. Käes on aeg, kui võib olla kõledalt külm, porine, vihmane, libedaid lehti on kõikjal. Kodus on ikka soe ja hea olla. Enam hiljem pole ma tundnud, et elu siin nõuab suuremat pingutust. Vastupidi. Sellepärast ma oma kodu armastangi.
väga kaunisti kirjutatud ...
ReplyDelete