See oli kui eilne päev, kui võtsin oma kohvri ja tulin tagasi oma Eestimaale. Ma pole kunagi nii väsinud olnud, kui tollel päikesepaistelisel päeval. Vaatasin ülevalt seda kaunist linti, Doonaud, mis nii rahulikult edasi voolas. Minu südames toimus kõik hoopis vastupidi. Tundsin, kuidas elu ennast tol hetkel pooleks kiskus. Üks pool oli sellesama lindiga seotud minu Austria külge. Nende mägede, majade, inimeste, emotsioonide külge, mis mulle sealt nüüd nii kindlalt otsa vaatasid, just kui nad teaks, et küll ma veel kunagi tagasi tulen. Teine pool kibeles juba koju. Igatsus oma pere, lähimate sõprade, Eestimaa suve, kodu vastu oli kasvanud hiiglaslikuks. Teadsin nüüd äkki oma reisi kõige suuremat eesmärki - see oli IGATSUS. Kuigi maha pidi jääma nii suur osa minu senisest elust, siis ühe kingituse sain kaasa - parema enda.
Koduteel sain aru, et pean veel kunagi ära minema. Tagasituleku hetk on seda ehk kõige rohkemgi väärt.
Eestimaa suves, mida olin nii kaua oodanud, ei pidanud ma pettuma. See oli täis seiklusi kõige helgemas ja paremas mõttes. Täis perekonda, sõpru, ilusaid hetki, kaunist loodust, muusikat, värve, naeru. Olen tervem ja parem inimene. Tänu sellele imelise ajale välismaal, mille järele vahel nii piiritlematut igatsust tunnen. Tänu sellele suvele, mis mulle aega andis ja kohalolemise võlu pakkus.
Tuhandekordne tänu!
No comments:
Post a Comment