Tänane homikune tõusmine oli käsk. Äratuskella, minu enda, kooli ja maailma poolt. Tundsin veidrat emotsiooni, mida viimati tundsin kunagi väga ammu, hoopis kuskil mujal. Hommikune ärkav linn on natuke ettevaatlik. Natuke ennast otsiv. Hommikutee peal kasvavaid moone katsid veel kastepiiskade heledad pärlid. Elu on rahulik. Minu tänane päev lõppes juba hommikul. Siis, kui linn alustas oma hilishommikut. Tõusis ja hakkas tööle. Minu töö oli juba selja taga ja vaatasin. Kõndisin. Tundsin paari pisarat, mis taevast alla kukkus. Ja siis tuli päike. Sest elu on lihtsam, kui näib.
Ja vahel on valus ja raske ka. Siis, kui tuleb hüvasti jätta. Ja kui tunned, kuidas lubatud taaskohtumine jääb ilmselt kuskile liiga kaugesse tulevikku. Kui seda tunnevad mõlemad. Siis toimub lahkuminek. Vaatad veel tagasi. Tunned naeratust, tunned kurvastust. Tunned, et mingi uks on sulgunud. Tunned, et aeg on lahkuda.
No comments:
Post a Comment