Kõik need, kes viimasel ajal
kultuuri rahastamise teemadel sõna on võtnud, ma ise kaasa arvatud, on rääkinud
kultuurist kui iseenesestmõistetavast nähtusest, on tarvitanud seda sõna kui
koodi, mis ei vaja lahtiseletamist. Kuid paistab nii, et see mõiste vajab igal
ajal ikka uut lahtiseletamist ja selgitust. Muidu me räägime erinevatest
asjadest ja õhutame omavahel ilmaasjata vaenu.
Meil ei ole tarvis mitte seda küsida, miks maksumaksja peaks kultuuri üleval
pidama, vaid seda, mis on see põhjus, miks on maailmas olemas rahvusriigid.
Küsime endilt korraks ühe lihtsa küsimuse. Kas inimene sünnib maailma selleks,
et vorsti süüa, vorsti söömiseks raha teenida ja niinimetatud vabal ajal meelt
lahutada?
Kui vastus on jah, siis pole keelel ega kultuuril tõesti mingit tähtsust. Kuid
siis pole ka mingit tarvidust rahvusriigi järele. Siis võib igaüks minna sinna,
kus on rohkem vorsti ja meelelahutust. Tuleb pillid kotti panna ja Eesti ära
lõpetada.
Kuid kahjuks on need paigad, kuhu siis minna, TEISTE omad, ja sinna saab minna
enamikul juhtudel ainult hulgusena, tarbimismigrandina, ja siis poolekeelsena
konutada TEISTE ühiskonna kõige madalama pulga peal. Sest seal on TEISTE
kultuur.
Miks siis kõigil niinimetatud kultuurrahvastel on ikka alati olemas ka see osa
kultuurist, millel pole midagi tegemist meelelahutusega? Miks on olemas see osa
kirjandusest, millel on vähem lugejaid kui bestselleritel, ja miks see osa
kirjandusest on ometi nii hädavajalik rahvuse eluspüsimiseks?
Miks on igal ajal vaja uut luulet, uut proosat, uut kunsti, mis väljendaks just
seda aega ja just selle aja inimest? Ja miks igal ajal tekib rahva hulgas
protest uue vastu ja igatsus vanade harjumuspäraste ja juba omaksvõetud
tekstide järele? Oli aeg, kus Marie Underi luuletused tundusid rahvale nii
ropud, et Underilt nõuti, miks ta ei kirjuta nii, nagu Koidula. Oli aeg, kus
hinnati rohkem Ilmi Kollat kui Artur Alliksaart.
See võis olla seitsmekümnendate keskpaik, kui käisin esinemas ühes Eesti
alevikukeskkoolis ja sealne matemaatikaõpetaja, noor mees, oli Juhan Viidingu
luuletuste peale nii kuri, et ta otse ja häbenemata ütles, et kui oleks tema
teha, siis tema lööks sihukesed luuletajad lihtsalt maha. Minultki on omal ajal
küsitud, kas siis nii raske oleks kirjutada «ilusasti ja arusaadavalt» nagu
Anna Haava.
Nüüd, kus Alliksaar ja Viiding on juba ise «Anna Haavaks» saanud, küsitakse
praegustelt luuletajatelt, miks nad ei kirjuta nii nagu Alliksaar või Viiding
omal ajal.
Rahvad on oma olemuselt konservatiivsed. Kuni rahvas mõne nähtuse omaks võtab,
kulub palju rohkem aega, kui võiks uskuda. Uuendused mõjuvad rahvastele niisama
ärritavalt ja eksitavalt nagu väikestele lastele. Kuid kui kultuuris uuendusi
ei sünni, kui ei ole enam kirjanikke, kes maailmas toimuvaid vaimseid muutumisi
oma emakeeles väljendaksid, sureb rahvus välja, sest ta ei saa enam uues ajas
ja uues maailmas kaasa rääkida, kuna ta ei taju selle mõtteviisi ega tunne
koodi. Kui kultuur ei uuene, kaob ka rahvas.
Võib-olla on meie rahvast alateadlikult mõjutanud kaks kurikuulsat loosungit,
millest üks kõlas «Kunst kuulub rahvale» ja teine «Iga köögitüdruk võib riiki
juhtida!». Mõlemad loosungid valetasid inimestel suud ja silmad täis, ja nii
need mõeldud olidki. Kunst «ei kuulu» rahvale, vaid on rahvuse olemasolu
vundament. Riigijuht võis olla minevikus kes tahes, kas või köögitüdruk, aga
kui ta nüüd riiki juhib, siis on ta riigijuht.
Kui raamatud on rahva arust jõuetud või sünged või «ropud», kui need rahvale ei
meeldi, siis ei meeldi rahvale iseenda vaimu peegelpilt. Kui sõimatakse
kirjanikku, kes oma aja inimeste olemust väljendab, siis sõimatakse iseennast.
Selline käitumine on iseenese vigastamine, see on hukatuslik, enesetapjalik
käitumine.
Kui lihtne oleks nüüd öelda, et võib-olla on eesti rahvas iseendast väsinud,
ehk talle polegi tarvis rahvuskultuuri, kodumaad ega keelt.
Ometi on see rahvas olnud väga visa, on siiani säilitanud oma keele ja oma
kultuuri ja on üks väiksemaid rahvaid maailmas, kellel on oma riik. Me kõik
teame seda. Kuid tõenäoliselt on jälle käes see hetk, kus tuleb küsida, mida me
tahame. Milleks me elame?
Mina arvan, et me elame selleks, et inimeseks saada. Arusaajamaks ja targemaks
saada. Inimene ei ela maa peal selleks, et uusi autosid ihaldada, meelt
lahutada ja keeletult mõmiseda. Selleks pole vaja inimese nime kanda.
Kultuuri ümber käivate vaidluste käigus selgus, et eestlased on rahvas, kes
iseennast põlgab. Sest mis see oma kultuuri põlgamine muud on kui
enesepõlgamine.
Vastuseks nendele, kes küsivad, miks on kirjanikke ja kultuuri vaja, kordaksin
siin osaliselt mõtet, mille ma mõne aasta eest rahvusraamatukogus «Paabeli
raamatukogu» nimelisel konverentsil esitasin. Arvan, et selle kordamine ei tee
tänagi kurja. Niisiis: mingi nähtus võib aastaid olla kõigile tuttav, võib ammu
olla maailmas olemas, aga kuni see on jäänud emakeelsete kirjanike poolt
sõnastamata, puudub see nendes kultuuriruumides, kus see on jäänud sõnastamata.
Kultuur ei ole ajaviide, kultuur on (rahva) pidev, lakkamatu enesemääramine ja
enesekehtestamine.
Siin ja täna tahaks siiski uuesti küsida: milleks meile kultuur? Kõik see kunst
ja kirjandus? Kõik need romaanid ja luuletused?
Sedasama peaksime endilt tegelikult küsima ka iga kord peeglisse vaadates.
Milleks meile need juuksed, mille lõikamiseks peame raha teenima? Milleks meile
need hambad, mille iga plomm maksab rohkem kui tiibeti lapse aastane kooliraha?
Milleks meile see keha, mida me peame toitma ja katma?
Vastus on lihtne, peaaegu naiivne: selleks, et elada...
Kultuur on pimedatele jõududele ohtlik, sest kultuur on meie ainuke kaitse
pimedate jõudude ees.
Nii nagu igal rahval on oma kultuur, on igal rahval ka oma pime jõud. Kellel
mis. Kui kultuur seda enam ei tasakaalusta, lakkab rahvas olemast, sureb
nii-öelda välja... Kultuur ei ole mänguasi, mis kuulub oma väiksesse sahtlisse
ja on teatud inimeste mängumaa, ei, kultuurile tuginevad kõik meie elu valikud,
ilma et me seda isegi teaks.
Kui me enam ei mõista kunsti ja kirjanduse keelt, siis ei mõista me ka inimest,
ei ennast ega teisi, ja olemegi jälle barbarid valmis.
Igal ajal on küsimusi, mis kõiki sel ajal elavaid inimesi alateadlikult
vaevavad, kuid mida ainult üks inimene, kirjanik, teiste eest ja teiste jaoks
sõnastab.
Meelelahutus toetub arvestusele, ime puudumisele, toetub inimesele kui
etteäraarvatavale, manipuleeritavale mehhanismile. Kultuur seevastu toetub
inimese etteäraarvamatusele, üllatusele, ootamatusele. Kultuur toetub imele.
Ime pidevale võimalikkusele.
Mida me siin iganes ka ei räägiks, seda, mis tuleb, me ei tea. Elame ühes oma
aja ära elanud maailmas, jälle peaaegu nagu Kristuse-eelses ajas, kus kõik
ohkab uuenduse ja uuendaja järele. Ka kultuur. Ka inimene.
Mida ma võiksin täna lisada? Ehk ainult seda, et peale inimese meele lahutamise
tuleb tegelda ka inimese meele kokkupanemisega.