Saturday 29 September 2012

Luule tuleb tuulest.

Täna mõtlesin oma ungari ja saksa keele õpingute, koduste toimetuste ja muude laupäevategemiste keskel luule peale. Selle sügavamale olemusele. Luule on midagi õrna, midagi püsivat, midagi kahjuks üha vähem populaarsust koguv sõnakunst. See on väljaöeldava tõe ökonoomseim viis, mida tuleks hinnata, kuid mingil kahtlasel kombel pole ma viimasel ajal näinud raamatukaupluste edetabelites palju raamatuid, mis sisaldaks endas luulet. Ei tea, miks see nii on. Loomulikult pole edetabelid kaugeltki kõige tähtsamad näitajad, kuid samas arvan, et mitte keegi ei kahtle selles, et üha vähem loetakse luulet, koolides tundub nende päheõppimine igav. Ma mäletan enda esimest päheõpitut luuletust. Autoriks Koidula. Kuigi ma polnud vist päris aru saanud, et mis selle sügavam sisu on, siis see avas mulle uue tee kirjanduseni. Oli perioode, kus ma lausa nautisin luuletuste päheõppimist. Hea luule, mis voolas kui vesi, kandus mu pähe lihtsalt ja voolujooneliselt. See oli tõeline nauding. Ja ma hakkasin luulet armastama ning seda isegi looma.
Praegu õpin ma eesti filoloogiat ja olen õppinud mitmeid võõrkeeli. Ma ei ütleks, et ma ühtegi keelt veel täielikult oskaks - need on lõputud ja alati on midagi uut avastada. Kuid kindlasti on minu keelearmastus seotud luulega. Usun, et luulega on võimalik panna keelt kõlama, helisema - elama. Üksnes puhta keelega on võimalik luua puhast luulet, puhast emotsiooni, siirast eufooriat.
Pöördudes tagasi luule kui jõevee juurde, siis see on kui Herakleitose jõesäng. Alati on midagi uudset. Mitte kunagi sinna uuesti astudes, ei olda enam samas kohas. Midagi on muutunud.

Lugegem luulet - see on tihe ja elus.

Monday 24 September 2012

Õnn ühes käes ja nukrus teises.

Inimloom on üks kummaline olevus, tõepoolest. Vahel ei suuda me otsustada, kas olla tänulik selle üle, mis meil on, või tunda nukrust selle üle, mida meil hetkel pole. Mõistus käsib vait olla ja edasi teenida, süda hakkab valutama. Tunda, et kõik on halvasti ja ka hästi, on muserdav.






Täna sattus mulle kätte üks lugu, mille kinkis mulle mu sõbranna sünnipäevaks. See oli kaua aega olnud minu laua-alusel ning arvatavasti ootas tänast päeva. Mulle ei ole kunagi meeldinud, kui inimesed teiste erakirju loevad. Pidev uudishimu pole minu iseloom. Kuid täna seda kirja lugedes tekkis mul tunne seda jagada. Abistavaks asjaoluks on see, et tegu on tsitaadiga. Pika jutustusega, millest täna oli kohutavalt palju abi. See pani mind muigama, naerma, kurvastma ja mõtlema, et mis siis ikkagi on elus oluline? Millisele eluloole me tahame oma allkirja Lõpus alla kirjutada?

Ma arvan, et nüüd on õige hetk seda siia kirjutada. Sest kui see aitas mind, siis ehk aitab see kedagi edasi. Võiks ju nii olla...

***

Võlusõnad tuju parandamiseks.
"Iga inimene on mõnikord kurb. Mõnikord kohe tunned end  näruselt, turtsakalt, üksildaselt ja viimseni kurnatult. Sellistel päevdel tunned end väikese ja tähtsusena, kõik tundub kättesaamatu. Kohe ei saa oma asjadega hakkama. Juba alustamine on täiesti võimatu. Kurbadel päevadel on selline tunne, nagu tahaksid kõik sinult midagi saada. Mis iseenesest polegi nii halb. Oled närviline ja ärevil, see võib viia küünte närimiseni, see omakorda ainsa silmapilguga kolme šokolaaditahvlini. Kurbadel päevadel on tunne, kui hõljuks sa nukruse ookeanis. Iga hetk võid pisaratesse purskuda, isegi teadmata, miks. Lõpuks on tunne, nagu poleks su elul mingit eesmärki. Ja sa ei tea, kui kaua sa veel vastu pead, ja tahaks karjuda: "Palun laske mind maha!". 
Kurvastamiseks pole palju vaja. Võid lihtsalt ärgata ning end mitte kõige paremini või kaunimana tunda, paar uut kortsu leida, kaalus juurde võtta või nina otsast hiigelvistriku avastada. Võid unustada oma kohtingukaaslase nime või on sinust piinlik pilt avaldatud. Võid olla äsja maha jäetud, lahutatud või vallandatud, end avalikkuse ees lolliks teha, alandava hüüdnime käes kannatada või hoiavad lihtsalt juuksed kohutavalt halvasti. Võib-olla käib töö sulle närvidele. Pingutad kahe eest, et kellegi teise kingi täita. Ülemus võtab su kallal ja teised teevad kõik, et sind hulluks ajada. Võib-olla on sul meeletu peavalu või kaelalüli paigast ära, halb hingeõhk või hambavalu, kuivad huuled või vastik sissekasvanud varbaküüs. Mis iganes põhjus ka poleks, ikka oled sa veendunud, et kellelegi seal üleval ei meeldi sa sugugi. 
Oh, mida teha, mi-i-da ometi teha?
Kui oled selline nagu enamus inimesi, peidad sa end põhjendamatu usu taha, et kõik saab küllap jälle korda. Ja siis veedad ülejäänud elu üle õla piiludes, hirmust, et kõik jälle valesti läheb. Ise samal ajal pahuraks, küüniliseks või pateetiliseks alandlikuks ohvriks muutudes. Kuni sa sellesse masendusse langed, et pikali heidad ja anud, et maa su neelaks või mis veel hullem - satud sõltuvusse Billy Joeli lauludest. See on hullumeelne, sest ainult üks kord oled sa noor ja vanagi ei saa kaks korda olla. Kes teab, millised fantastilised sündmused sind nurga taga ootavad? Maailm on lõppude lõpuks hämmastavaid avastusi täis, asju, mida sa veel ette kujutadagi ei oska. On sulnid, õnne täis lõhnad ja rikkalikud jagamist ootavad toidulauad. Võib-olla saad sa lõpuks hiigla rikkaks või saab sinust hoopis superstaar (ühel päeval). 
Kõlab hästi, kas pole?
Ent oota, see pole veel kõik!
On veel peapealseisud ja mängimata mängud ja jooga ja karaoke ja hullumeelne metsik boheemitants. 
Kuid mis kõige parem - on ju armastus. 
See tähendab pikki igatsevaid pilke, kõrva sosistatud mõttetusi, hellitusi, suudlusi ja siis veel rohkem suudlusi. Nii et kuidas tabada seda õnnistavat kuumas mullivannis liuglemise tunnet? See on lihtne. Esiteks lõpeta põgenemine ebameeldivate asjade eest. On aeg seista nendega silmitsi. Nüüd lase end lõdvaks. Tõmba paar korda sügavalt hinge (nina kaudu sisse ja suu kaudu välja). Proovi mediteerida, kui oskad. Või mine jalutama, et pead selgeks saada. Tunnista asjaolu, et osa tundesaasta tuleb minna lasta. Ürita asju vaadata teise nurga alt. Võib-olla oled see tõesti sina, kes on süüdi. Kui nii, sisi ole küllalt täiskasvanu ja  palu andeks (selleks pole kunagi liiga hilja). Kui keegi teine käitub valesti, siis aja selg sirgu ja ütle: "See ei ole õige ja ma ei kavatse sea enam taluda!". Pole hullu, kui tuleb ka jõuline olla. (Kuid haruharva tuleb inimesi pikalt saata.) Ole selle üle uhke, kes sa oled, aga ära kaota oskust enese üle naerda. (See on palju lihtsam, kui suhelda positiivsete inimestega.) Ela iga päeva nii, et see on su viimane, sest ühel päeval see nii ongi. Ära karda liiga suuri tükke hammustada. Riski suurelt. Ära ealeski hoia end tagasi. Mine ja hüppa. Lõppude lõpuks, kas elu siis selles ei seisnegi?"
B. T. Grieve

Selline see lugu siis oligi, mis täna taas ja taas minu silmade alt läbi voolas. See oli kui jõuline vesi mu veidi roostetanud ja kinnijäänud vesiveskile. 
Kuid mis teeb asja eriti kummaliseks on see, et minu juukseid ei hoia tõesti täna hästi, mul kummitab mitu Billy Joeli lugu, tunnen end täna mahajäetuna ja mul on lausa mitu kaelalüli paigast ära.

Lähen ja riskin. Suurelt. 





You've got your passion, you've got your pride
but don't you know that only fools are satisfied?
Dream on, but don't imagine they'll all come true.

Saturday 22 September 2012

Viivi Luik: miks on kirjanikke vaja

Kõik need, kes viimasel ajal kultuuri rahastamise teemadel sõna on võtnud, ma ise kaasa arvatud, on rääkinud kultuurist kui iseenesestmõistetavast nähtusest, on tarvitanud seda sõna kui koodi, mis ei vaja lahtiseletamist. Kuid paistab nii, et see mõiste vajab igal ajal ikka uut lahtiseletamist ja selgitust. Muidu me räägime erinevatest asjadest ja õhutame omavahel ilmaasjata vaenu.


Meil ei ole tarvis mitte seda küsida, miks maksumaksja peaks kultuuri üleval pidama, vaid seda, mis on see põhjus, miks on maailmas olemas rahvusriigid.

Küsime endilt korraks ühe lihtsa küsimuse. Kas inimene sünnib maailma selleks, et vorsti süüa, vorsti söömiseks raha teenida ja niinimetatud vabal ajal meelt lahutada?

Kui vastus on jah, siis pole keelel ega kultuuril tõesti mingit tähtsust. Kuid siis pole ka mingit tarvidust rahvusriigi järele. Siis võib igaüks minna sinna, kus on rohkem vorsti ja meelelahutust. Tuleb pillid kotti panna ja Eesti ära lõpetada.

Kuid kahjuks on need paigad, kuhu siis minna, TEISTE omad, ja sinna saab minna enamikul juhtudel ainult hulgusena, tarbimismigrandina, ja siis poolekeelsena konutada TEISTE ühiskonna kõige madalama pulga peal. Sest seal on TEISTE kultuur.

Miks siis kõigil niinimetatud kultuurrahvastel on ikka alati olemas ka see osa kultuurist, millel pole midagi tegemist meelelahutusega? Miks on olemas see osa kirjandusest, millel on vähem lugejaid kui bestselleritel, ja miks see osa kirjandusest on ometi nii hädavajalik rahvuse eluspüsimiseks?

Miks on igal ajal vaja uut luulet, uut proosat, uut kunsti, mis väljendaks just seda aega ja just selle aja inimest? Ja miks igal ajal tekib rahva hulgas protest uue vastu ja igatsus vanade harjumuspäraste ja juba omaksvõetud tekstide järele? Oli aeg, kus Marie Underi luuletused tundusid rahvale nii ropud, et Underilt nõuti, miks ta ei kirjuta nii, nagu Koidula. Oli aeg, kus hinnati rohkem Ilmi Kollat kui Artur Alliksaart.

See võis olla seitsmekümnendate keskpaik, kui käisin esinemas ühes Eesti alevikukeskkoolis ja sealne matemaatikaõpetaja, noor mees, oli Juhan Viidingu luuletuste peale nii kuri, et ta otse ja häbenemata ütles, et kui oleks tema teha, siis tema lööks sihukesed luuletajad lihtsalt maha. Minultki on omal ajal küsitud, kas siis nii raske oleks kirjutada «ilusasti ja arusaadavalt» nagu Anna Haava.

Nüüd, kus Alliksaar ja Viiding on juba ise «Anna Haavaks» saanud, küsitakse praegustelt luuletajatelt, miks nad ei kirjuta nii nagu Alliksaar või Viiding omal ajal.

Rahvad on oma olemuselt konservatiivsed. Kuni rahvas mõne nähtuse omaks võtab, kulub palju rohkem aega, kui võiks uskuda. Uuendused mõjuvad rahvastele niisama ärritavalt ja eksitavalt nagu väikestele lastele. Kuid kui kultuuris uuendusi ei sünni, kui ei ole enam kirjanikke, kes maailmas toimuvaid vaimseid muutumisi oma emakeeles väljendaksid, sureb rahvus välja, sest ta ei saa enam uues ajas ja uues maailmas kaasa rääkida, kuna ta ei taju selle mõtteviisi ega tunne koodi. Kui kultuur ei uuene, kaob ka rahvas.

Võib-olla on meie rahvast alateadlikult mõjutanud kaks kurikuulsat loosungit, millest üks kõlas «Kunst kuulub rahvale» ja teine «Iga köögitüdruk võib riiki juhtida!». Mõlemad loosungid valetasid inimestel suud ja silmad täis, ja nii need mõeldud olidki. Kunst «ei kuulu» rahvale, vaid on rahvuse olemasolu vundament. Riigijuht võis olla minevikus kes tahes, kas või köögitüdruk, aga kui ta nüüd riiki juhib, siis on ta riigijuht.

Kui raamatud on rahva arust jõuetud või sünged või «ropud», kui need rahvale ei meeldi, siis ei meeldi rahvale iseenda vaimu peegelpilt. Kui sõimatakse kirjanikku, kes oma aja inimeste olemust väljendab, siis sõimatakse iseennast. Selline käitumine on iseenese vigastamine, see on hukatuslik, enesetapjalik käitumine.

Kui lihtne oleks nüüd öelda, et võib-olla on eesti rahvas iseendast väsinud, ehk talle polegi tarvis rahvuskultuuri, kodumaad ega keelt.

Ometi on see rahvas olnud väga visa, on siiani säilitanud oma keele ja oma kultuuri ja on üks väiksemaid rahvaid maailmas, kellel on oma riik. Me kõik teame seda. Kuid tõenäoliselt on jälle käes see hetk, kus tuleb küsida, mida me tahame. Milleks me elame?

Mina arvan, et me elame selleks, et inimeseks saada. Arusaajamaks ja targemaks saada. Inimene ei ela maa peal selleks, et uusi autosid ihaldada, meelt lahutada ja keeletult mõmiseda. Selleks pole vaja inimese nime kanda.

Kultuuri ümber käivate vaidluste käigus selgus, et eestlased on rahvas, kes iseennast põlgab. Sest mis see oma kultuuri põlgamine muud on kui enesepõlgamine.

Vastuseks nendele, kes küsivad, miks on kirjanikke ja kultuuri vaja, kordaksin siin osaliselt mõtet, mille ma mõne aasta eest rahvusraamatukogus «Paabeli raamatukogu» nimelisel konverentsil esitasin. Arvan, et selle kordamine ei tee tänagi kurja. Niisiis: mingi nähtus võib aastaid olla kõigile tuttav, võib ammu olla maailmas olemas, aga kuni see on jäänud emakeelsete kirjanike poolt sõnastamata, puudub see nendes kultuuriruumides, kus see on jäänud sõnastamata. Kultuur ei ole ajaviide, kultuur on (rahva) pidev, lakkamatu enesemääramine ja enesekehtestamine.

Siin ja täna tahaks siiski uuesti küsida: milleks meile kultuur? Kõik see kunst ja kirjandus? Kõik need romaanid ja luuletused?

Sedasama peaksime endilt tegelikult küsima ka iga kord peeglisse vaadates. Milleks meile need juuksed, mille lõikamiseks peame raha teenima? Milleks meile need hambad, mille iga plomm maksab rohkem kui tiibeti lapse aastane kooliraha? Milleks meile see keha, mida me peame toitma ja katma?

Vastus on lihtne, peaaegu naiivne: selleks, et elada...

Kultuur on pimedatele jõududele ohtlik, sest kultuur on meie ainuke kaitse pimedate jõudude ees.

Nii nagu igal rahval on oma kultuur, on igal rahval ka oma pime jõud. Kellel mis. Kui kultuur seda enam ei tasakaalusta, lakkab rahvas olemast, sureb nii-öelda välja... Kultuur ei ole mänguasi, mis kuulub oma väiksesse sahtlisse ja on teatud inimeste mängumaa, ei, kultuurile tuginevad kõik meie elu valikud, ilma et me seda isegi teaks.

Kui me enam ei mõista kunsti ja kirjanduse keelt, siis ei mõista me ka inimest, ei ennast ega teisi, ja olemegi jälle barbarid valmis.

Igal ajal on küsimusi, mis kõiki sel ajal elavaid inimesi alateadlikult vaevavad, kuid mida ainult üks inimene, kirjanik, teiste eest ja teiste jaoks sõnastab.

Meelelahutus toetub arvestusele, ime puudumisele, toetub inimesele kui etteäraarvatavale, manipuleeritavale mehhanismile. Kultuur seevastu toetub inimese etteäraarvamatusele, üllatusele, ootamatusele. Kultuur toetub imele. Ime pidevale võimalikkusele.

Mida me siin iganes ka ei räägiks, seda, mis tuleb, me ei tea. Elame ühes oma aja ära elanud maailmas, jälle peaaegu nagu Kristuse-eelses ajas, kus kõik ohkab uuenduse ja uuendaja järele. Ka kultuur. Ka inimene.

Mida ma võiksin täna lisada? Ehk ainult seda, et peale inimese meele lahutamise tuleb tegelda ka inimese meele kokkupanemisega.

Piiritu selgus.

Sügis alustab end juba õige pea. Tegelikult pole enam suvest palju midagi alles jäänud, kuid veel viimased päikesesoojad tomatid kasvuhoones ja paar üksikut maasikat lubavad mul unistada. Mõtlen tulevikule ja miski mu sees hakkab ärevuses tuksuma. Nii palju on veel ees! Nii palju on olnud! Nii palju on praegu toimumas. Oh, kaunis hetk, sa viibi veel!

Sügis on minu jaoks õppimise ja eneseteostuste aeg. Suvi on alati kuidagi pehme, soe ja mahe, kuid sügises on midagi kirgastavat. Piirid on selged, kõik on nähtav. Ühtäkki on eristumas päev ja öö, soe ja külm, maa ja linn, kool ja puhkus. Suvel oli kõik kuidagi sarnasem, kuid nüüd on selge. Kõigel on oma koht ja ülesanne. 


Imekaunist sügist!

Monday 3 September 2012

Algus

Täna tähistavad mitmed mu armsad uut algust - kes Eestis, kes kaugemal. Ka minul on omamoodi väike algusevärin sees. Ikkagi uudsus on see, mis elusamat tunnet tekitab. Kuigi rutiin on turvaline, siis olen praegu õnnelik, et seda veel tekkinud pole. Jätan nüüd suve selja taha ning alustan taas.

Ilusaid väikeseid ja suuri uusi algusi!







Kuid kõige selle ärevuse keskel suvi ei kao. Mälestus sellest jääb. Ja elab edasi. Minus ja luules, muusikas ja raamatutes.
Sinine terrass

Täis roosat eha sinine terrass,
kus punast tülli laotand akendelle
ning purpurrätiku mu õlgadelle
päev loojenev, nii kaunilt kustumas.

Kui verev roosikimp veel hõõgumas
ta taevas - suurem õde lilledelle,
kes armust haiged. Aldis lõhnadelle,
ma trepi vanal astmel istumas.

Siin pudeneva halli kivi praos
nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab
ja kressid rohu niiskenevas vaos

kui leegid üleroomavad mu kingi,
ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab,
see meeli ülendab kui õndsus mingi. 

M. Under


*******





Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...