Täna mõtlesin oma ungari ja saksa keele õpingute, koduste toimetuste ja muude laupäevategemiste keskel luule peale. Selle sügavamale olemusele. Luule on midagi õrna, midagi püsivat, midagi kahjuks üha vähem populaarsust koguv sõnakunst. See on väljaöeldava tõe ökonoomseim viis, mida tuleks hinnata, kuid mingil kahtlasel kombel pole ma viimasel ajal näinud raamatukaupluste edetabelites palju raamatuid, mis sisaldaks endas luulet. Ei tea, miks see nii on. Loomulikult pole edetabelid kaugeltki kõige tähtsamad näitajad, kuid samas arvan, et mitte keegi ei kahtle selles, et üha vähem loetakse luulet, koolides tundub nende päheõppimine igav. Ma mäletan enda esimest päheõpitut luuletust. Autoriks Koidula. Kuigi ma polnud vist päris aru saanud, et mis selle sügavam sisu on, siis see avas mulle uue tee kirjanduseni. Oli perioode, kus ma lausa nautisin luuletuste päheõppimist. Hea luule, mis voolas kui vesi, kandus mu pähe lihtsalt ja voolujooneliselt. See oli tõeline nauding. Ja ma hakkasin luulet armastama ning seda isegi looma.
Praegu õpin ma eesti filoloogiat ja olen õppinud mitmeid võõrkeeli. Ma ei ütleks, et ma ühtegi keelt veel täielikult oskaks - need on lõputud ja alati on midagi uut avastada. Kuid kindlasti on minu keelearmastus seotud luulega. Usun, et luulega on võimalik panna keelt kõlama, helisema - elama. Üksnes puhta keelega on võimalik luua puhast luulet, puhast emotsiooni, siirast eufooriat.
Pöördudes tagasi luule kui jõevee juurde, siis see on kui Herakleitose jõesäng. Alati on midagi uudset. Mitte kunagi sinna uuesti astudes, ei olda enam samas kohas. Midagi on muutunud.
Lugegem luulet - see on tihe ja elus.
Põnevad mõtted Sul. Uute keelte õppimine on alati inspireeriv, toob uusi ja põnevaid ideid, avab silmi. See on üks asi mida peaks vast terve elu harrastama.
ReplyDeleteKirjutad, et luules peitub tõde ja see on midagi püsivat. Heal lapsel palju nimesid, ma näen või kujutan seda tõde elu olemusena või universaalse tõena. Aga miks seda ei hinnata? Ma arvan, et seda lihtsalt ei nähta meie Õhtumaa ühiskonnas, kuna see ei ole seotud raha, võimu, egoga. Teisisõnu, olemise asemel või tõe tunnetamise asemel on valdav omamine, tarbimine. Tõde lihtsalt ei sobi tööstusühiskonna väärtushinnangutega. Seepärast pole luulet raamaturiiulite TOP 10-s ega koolikavas.
Tõe või väärt luuletusega või mistahes väärt kunstiteosega on tõesti põnev see äratundmine, et kui süüvida sellesse aasta pärast ja siis paari aasta pärast jne, siis näed kui palju sa oled muutunud. Tunned kui palju sügavamalt tajud tõde.
Eile tabasin ennast selliselt mõttelt või paradoksilt, et tõde on väga lihtne, aga samal ajal väga keeruline. Peab enne palju õppima ja vaeva nägema, kui lõpuks saab enda isiklikult leitud tõe mõningasse vormi valada.
Tõesti, jõelt on meil palju õppida. Muutus on üks universaalne tõde, mida peab terve elu harjutama ja praktiseerima.
Ikka häid mõtteid Sulle tuulest!
Täpselt nii, nagu Sa ütled.
DeleteMäletan, et lugesin gümnaasiumis Milan Kundera romaani "Olemise talumatu kergus" ja ei suutnud aru saada, miks see mõnele meeldis. Nüüd võtsin sama raamatu uuesti kätte ja sain selle raamatu olemusele lähemale. Ühelt poolt on hea lugeda midagi inspireerivat, kuid samakordne on rõõm sellest, et olen ise muutunud. See viimane rõõm on vist isegi end ruutu kasvatanud.
Ja keelte õppimine on samamoodi vapustav. Hakkasin nüüd ungari keelt õppima ja mäletan seda hetke, kui sain korraga aru, et see keel avab mulle uue maailma. Viib mind lähemalt uutele inimestele, võimalustele, kohtadele. See on võimas tunne ja tunnetamist igati väärt!
Aitäh, Illimar! Nende mõtete eest.