Unistamine

Nädal on ringi peale teinud ja täna hommikul tõmbasin endale teki ümber ja asusin uuesti "Maahommikut" vaatama. Mida rohkem ma näen kõiki neid toredaid eestlasi, seda rohkem ma oma kodumaad armastan. Vaatasin, kuidas noored pered on maale elama kolinud ja kuidas ehitada lindudele pesakaste.

Minu Eestimaa (Foto: Aldo Tera)

Olen suur unistaja. Unistama peab suurelt, sest kui oma unistusi alla suruda või neid üldse mitte omada, siis ei tule üldse midagi välja. Siis elatakse õnnetut elu. Mina vaatasin täna oma ema ja mõtlesin, kui tore oleks ometi kunagi ise oma aeda projekte luua. Sest aed on nagu köök - sinna ei mahu kaks perenaist. Olen emaga väga õnnelik, kui ta taaskord oma lilledele selle uuema ja veel parema koha leiab. Mäletan, et väiksena ja eriti puberteedieas ei mõistnud ma, miks seda kõike vaja on. Nüüd ma saan aru - see on täielik meditatsioon. See ongi päris õige eestlastesse kodeeritud jooga. Vähemalt mina usun nii.

Paar päeva tagasi leidsin ilusaid mõtteid Valdur Mikitalt:
Eesti on tõeline ajakaev. Siia on peitu läinud nii palju kummalisi ja ürgseid ajakihistusi, et võtab lausa kõhedaks. See, mis maailmas praegu toimub, on määratu ajaline nivelleerumine – kaovad varasemad ajakihid, selle asemele hiilib totaalne ajakõrb, selline arusaamatu ja anonüümne kartulisalat ajaloota asjadest. See paljusus muudab maailma tegelikult vaesemaks – inimesel kaob ajas rändamise võime. Meil on see võime veel olemas.
Me võiksime rohkem uskuda ja usaldada lihtsaid asju: metsa, maavanaemasid, hullumeelset Eesti suve, mis meid varsti ees ootab. Me võiks oma maagilist elutunnetust rohkem usaldada, mis eelistab lihtsat keerulisele, vana uuele, seletamatut seletatavale. Poeetiliselt võiks öelda, et eestlasel pole vaja kuhugi minna, siin ongi asjade alg- ja päriskodu. Ja nende asjade panipaik, mis on maailmas otsa lõppemas ja mida nüüd kõik paaniliselt taga otsivad. Ei ole kuigi keeruline näha, et enamik neist asjadest on väga vanad asjad: mets, oma maalapp, võimalus istuda vanal aidatrepil ja mõelda suuri asju, nii suuri, et maailm on selle sees vaid üks täpp.

Mina usun ilusse ja eestlusesse. Unistan ilusatest asjadest, millest mul juba nii palju praegu olemas on. Unistan oma suurest aiast ja kodust. Käsitöö tegemistest, puhtast elust, suurest köögiviljaaiast. Roosidest, astilbedest, enelatest, sirelitest, tulpidest.... Õunapuudest, vaarikapõõsastest, murelitest ja ploomidest... Kiviktaimlatest ja väikesest veesilmast. Minu kodu lähedal peaks olema mets ja siis ma teaks kõiki tema saldusi - kust saab korjata seeni, kus on palju metsmarju, kus on ilus kevadet oodata... Minu kodu oleks piisavalt suur, kuid parajalt väike, et ei tekiks kadumise tunnet. Minu kodus oleks palju naeru ja palju omavahelist suhtlust. Minu kodus oleks iga asi oma looga, minu kodu oleks minu pere ja meie sõprade turvaline pesa. See kaitseks meid kiiruse ja kurjuse eest. Minu kodu elaks ja hingaks omas rütmis. Minu kodu oleks minu paradiis. 
Ma tahaks teha palju käsi- ja aiatööd. Ma tahan, et minu kodus oleks palju tantsu, et eestlaseks olemine oleks auasi. Minu kodus oleks palju raamatuid ja palju ruumi mõtlemiseks. Minu kodus võiksid olla kangasteljed. Lapsed saaksid olla ausalt nemad ise. Kodus peaks olema palju loomi. Minu kodus ei tohiks olla mürke, nii füüsilises vormis kui mõtteliselt. Seal peaks olema hea hingata ja ruumi seda teha.