Kuigi olen viimastel päevadel üha rohkem hakanud unistama, et saada korraks veel proovida elu välismaal, armstan ma elu siin, Eestis ikkagi kõige enam. Kõigele vaatamata on siin kõige ilusamad inimesed, kõige erilisemad paigad, kõige ilusam keel ja kirjandus, kõige ilusam loodus, kõige ilusamad inspiratsiooniallikad. Ja vaatamata kõigele meeldib mulle linnadest kõige rohkem Tartu linn. See ongi täpselt õige suuruse ja parima vaimuga linn. Ja siis on Karlova. Minu lemmiklinnaosa. Eile istusin sõbrannadega Anna Edasi kohvikus. Võtsin juba varem endale aega, et kohviku lähedal natuke kõndida. See päike ja lumi - elu oli nii ehe. Natuke jahe, aga kaminasoojust täis. Milla vanakraamipoest võiks osta kõike, kui oleks üksnes, kuhu seda panna. Milgreni portselanistuudio on lihtsalt kõige ehedam ja ilusam koht. Kõige õigema inimesega. Inimesega, kes on kohe oma - esimesest silmapilgust. Kohvikusse minnes olid kõik kohad täitunud inimestega. Ilusate inimestega. Inimestega, kes silmnähtavalt peavad lugu kultuurist, kirjandusest, perekonnast, Karlovast, Eestist ja eestlastest, hingega tehtud toidust ja armastusega valmistatud taimeteest. Haarasin välja oma vardad ja hakkasin käsitööd tegema. Tulid sõbrannad, rääkisime juttu, sõime kooki ja seenepüreesuppi, naersime ja vaatasime, kuidas inimesed kohvikus vahetusid. Kuidas käisid lapsed, pensionärid, emad ja isad, noored. Mõned vaatasid kaugusesse, teekruus käes ja ümisesid vaikselt muusikale kaasa. Mõni luges ajalehte, mõni raamatut. Inimesed, kes tulid toitu kaasa ostma. Inimesed, kes istusid kaua. Meie olime seal isegi väga kaua, sest kiiret ei olnud kellelgi otseselt kuskile. Teele asudes anti meile lihtsalt niisama kaasa tükike kooki. Lihtsalt niisama. Et oleks, mida tee kõrvale hammustada...
Ei ole võimalik, et elu on halb, kui on sellised inimesed ja sellised kohad nagu Eesti, Tartu ja Karlova.
Kohvik Anna Edasi
No comments:
Post a Comment