Täna võtsin aega selleks, et küsida endalt, kas selline siis ongi minu elu? Pidin vastama jaatavalt. Ma ei mäletagi, kuna ma viimati end nii suure pinge all tundsin. Aga... Ma ei suuda ka meenutada, millal ma viimati nii suurelt endas vajalikkust nägin. Tõepoolest. Kirjeldamatu helgus hakkab hinges särama, kui saan korraga aru, et ma saan ka midagi ära teha. Kellegi teise jaoks. See vist ongi kõige parem enesetunnetuse viis. Ja see helgus muudab heledaks ka ümbritseva. Hea, kui keegi mind vajab. Ühtekuuluvustunne on vajalik. Kirjeldamatu.
No comments:
Post a Comment