Kui viimast hetke poleks olemas, siis jääks mul kõik tegemata
Kui tihti olen ma leidnud end pühapäeva õhtul laua taga kirudes, et miks ma küll varem ei alustanud? Tundub, et sellest veast ei õpi ma kunagi. Pühapäev on sageli tarkuse ammutamise päev, sest õige pea koidab homne ning koos sellega kool. Rutiin ootab ja see tunne on alati pühapäeva teistest päevadest ärevamaks teinud. Nüüdseks on hingekrõbinad muidugi vaiksemaks jäänud, sest vanemana suudan kõigele rahulikumalt otsa vaadata. Aga mindagi on siiski jäänud püsima. Tunded muudavad oma vormi, kuid ei kao sellele vaatamata.
Reis ümber maailma
Mäletan ikka veel, kuidas sai perega pühapäeva varahommikutel auto peale hüpatud ja seitsme maa ja mere poole kimatud. Eks siis kohe ju oligi teada, mis koht meid seekord ootas. Vahel oli selleks seenemets, vahel raba. Päike säras alati just sellel päeval kuidagi eriti tugevalt. Vahel mõtlen ikka veel kurbustundega, et miks neid kordi nii vähe oli, kuid võib-olla oligi nii parem - seda erilisemalt nad ju meelde jäid. Kord eksisime kolmekesti metsa ära ja ei leidnud enam autot üles. Mäletan, et ühelt poolt olin nii rahulik, kuna teadsin, et vanemad on minuga ja siis ei saa ju midagi halba juhtuda. Teisalt aga hing lausa kees ärevusest sees, kuna metsa eksmisega olin kokku puutunud üksnes juturaamatuid lugedes. Õnneks leidsime oma auto tänu headele kohalikele inimestele varsti ülesse, kuid vahel seda lugu meenutades proovin mõista, mida tundsid vanemad. Kas ka nemad kartsid? Koju jõudes oli alati selline maailmavallutaja tunne sees, nagu oleks kuskil kaugel ära käidud. Vahel piisas selle tunde kogemiseks ka ainult aia taga salus käimisest. Ja mis kõige imelikum - see on ikka veel nii! Sel suvel aia taga pärnapuu otsas kõlkudes ei tundnud oma kodu kohe äragi. Vahel on tore vaadata meelega nii tavalisi asju ja inimesi teise nurga alt. Oleksin kohtunud just kui uutega, kelles on seda head ja kindlat turvalisust.
No comments:
Post a Comment