Elus on päevi, kui tunnen, et olen iseenda valitseja. Võimatu on ühtäkki saanud võimalikuks ning kõik keerlebki just kui minu ja mu tunnete ümber. Neid päevi võiks iseloomustada rõõmu ja naeruga, kuid samas on seal ka veidike egoismi ja eneseimetlust. Ja siis on võimalik, et hommikul tõustes tunnen, kuidas mina ei mängi täna mingit rolli oma elus. Seda kõike teevad hoopis inimesed ja maailm minu ümber. Selline tunne tabas mind eile, kui kõndisin hommikul vara mööda kesklinna tänavaid ülespoole. Kõik oli puhas ja selge, puudelt langesid kollased lehed ning hommikukülm puges mantli vahelt sisse, et mind äratada. Tundsin, et minu maailm on täna just selline, et siin ei ole minu arvamusel tähtsust. On, nagu on. Keegi ei tea ja ei tahagi teada, kas ja kuidas ma end hetkel tunnen. Sel momendil tabasin end mõttelt, et oluline pole pikaleveninud eilne või veel teadmatuks jääda sooviv homne päev, vaid just see täna siin. Mina, kes omab kõike nii täiuslikes mõõtmetes. Mul on täiuslik perekond, sõbrad ja tuttavad. Ma tunnen täiuslikult elus Armastust, Rõõmu, Tolerantsust, Austust ja Vabadust, mis neid eelnevaid seob. Mul on täiuslik kodu, kool, mälestused ja eriala. Mul on palju. Ja nendes kõigis on täiuslikkust. Kuigi on ju öeldud, et täiuslikkust pole olemas... Ma arvan, et mngil ajal võiks iga inimene endale ka seda lubada.
Võim ja inimene ning kui lootused laskuvad maa peale
Poleks vist mõtet ootusi liiga kõrgustesse viia enne, kui ma pole seda läbi elanud, kuid nii ma ikkagi tegin. Arvasin, et just see ongi See! Täis rõõmu ja lusti ning mitte midagi negatiivset, kuid ma pidin mitte eksima, vaid nägema, et seegi on ju kõigest elu. Elu, kus on nii rõõmu ja naeru, kuid ka pettumusi ja kurvastust. Elu kui mäng? küsisin endalt. Jah, tõesti, elu kui mäng. Ja mul on ütlemata hea meel, et ma kuulun sellesse mängu ja elusse endasse, sest tegelikult on mul veel kogemata kogemusi ja unistamata unistusi ja mõtlemata mõtteid.
Võim ei ole kunagi minu arvates inimkonnale kasuks tulnud. Vähemalt mitte siis, kui reeglitest kinni ei peeta. Ja mis valitsejad me siis oleme, kui me isegi iseeneste reegleid tõeks ei hüüa? Mis kasu on siis sel kõigel? Seda ma ei tea ja ma ei tea, kas ongi vastust küsimustele, mis puudutavad inimesi, sest issanda loomaaed on kirju. Ja on olemas ainult meie endi mõtted ja arvamused. Meie, kes me eksime ja kuulutame omale igavikku, lihtsalt selleks, et arvata, et meie teame ja oleme kõige õigemini, Meie, kes me teeme vigu selleks, et õppida ja siis õppida veel. Meie, kes me oleme ühelt poolt nii erinevad, kuid samas vajame neidsamu tundeid ja tahame olla armastatud.
Armastan nii kaua, kui elan
Armastus on austus, vabadus, vastutus ja ilu.
Elult ei tohi loota seda, mida me ise pole suutelised teistele andma. Tunneteks peab valmis olema ja siis on antud luba seda ka kogeda. Mine ja leia see tunne! Ela, palun!
No comments:
Post a Comment