Vaikne esmaspäev

Ükskõik kui tormiliseks on kujunenud päevad peagi lõppenud aastas - minu viimane nädal on taaskord turvaline. Märkan, et mida intensiivsem on aeg enne pühi, seda suuremat rahu toovad pean-mitte-midagi-tegema täis päevad. Saab olla tühiselt, kuid kokkuvõttes teha kõige olulisemat. Istun sõbrannadega kohvikus, naeran ja vadistan ning tunnen rõõmu lõpuks ometi sellest päris talvest, kus külm tahab nina ja varbad haarata ja sellega kus seda ja teist minema lipata. Saan mõelda oma inimestele ja nendega koos olla. Tunda tänu. Seda suurt ja võimast tänu, mis on väärt olnud tunnetamist igas möödunud hetkes. Mis parata - tahes tahtmata kipuvad vahel argipäeva mured ja kohustused lämmatama seda tänu, mis on päris. Aga iga aastat saab paremaks muuta tänutunnet suurendades. Kasvatada armastust, tänu ja hoolivust maailma ning enda vastu.

Olen hakanud kasvatama traditisooni. Igal jõululaupäeva hommikul haaravad käed iseenesest raamaturiiulist "Bullerby laste" järele. Kaaned on juba lagunenud ja selged pliiatsijooned, mis said kord nii sügavalt mänguhoos kaanepildile viidud, ikka veel alles. Avan peatüki, kuidas Bullerbys jõule peeti. Mäletan, kuidas nägid välja minu lapsepõlvejõulud. Mitte ükski aasta ei saanud ma jõuluööl und. Iga krabin ajas ülesse, sest just siis võis kuskilt välja ilmuda punase mütsiga tegelane. Olin iga kord veendunud, et täna mul veab ja nüüd ta ei pääse. Võin minna ja öelda uhkusega, et mina olen näinud ja kui teie ei usu, siis ise teate! Aga ikkagi olid nad nii vaikselt toimetanud. Hommikul olid pakid kuuse all, kapi peal värskelt kooritud mandariin, väikesed jäljed viisid õue põõsa alla. Taaskord olin ma õiged hetked maha maganud. Aga ma uskusin sellest kõigest hoolimata. Ja ma olin veendunud, et minu kodus on need kõige õigemad jõulud. Kandikule meisterdatud päkapikumaailm koos väikeste päkapikkudega ja majaga elas oma argipäeva. Kraapisin lume alt välja sammalt ja seadsin päkapikud oma väikeste hobuste ja teiste loomadega sellele toimetama. Majja pani ema küünla. Kui ta selle õhtul põlema pani, siis kumas aknast valgust. Seal elasid koos päkapikkudega minu usk ja muinasjutt. Õhtul põrnitsesin maja nii kaua, kui silm kinni vajus. Soov näha kas või üht päkapikku end liigutamas oli nii võimas, kuid unemati tuli alati varem. Olin kindel, et ta teeb päkapikkudega koostööd. Aga hommikul olid minu päkamaailmas kõik kujukesed endale uue koha leidnud. Vahel harva ei liigutanud nad öösel kordagi. Siis oli natuke nukker ka. Isegi emal oli...

Aeg on edasi liikunud ja jõuluööl on samasugune uni nagu igal teisel päeval. Aga hommikul ninna tungiv kohvilõhn, maiustuste küpsetamine ja vanematega süldipoti ümber jooksmine annab kaitset halva ja kurja eest ning lootust, rahu ning eelkõige tänu ja aega mõelda nendele, kes on päriselt minuga. Sellele, mis on oma.

Head igasse pühasse päeva!

~Teele~