Elu

Elu maksab hinda. Iga päev tuleb äragata teadmisega, et täna pean endast midagi ära andma. Vahel on tegu suuremate summadega, mõnikord pole need mainist väärt. Selleks et midagi saada, tuleb endast loovutada. Kogemused nõuavad. Loodus ei salli tühja kohta. Nii ütleme, kui näeme, et oleme saanud pärast suurt rikkust esimese tagasilöögi või kui võit terendab silme ees pärast kurnavat rännakut. Sest oleme osa loodusest. Elu on harmoonia - vesi, tuli, maa, õhk. Kõik see, millest päriselt toitume, saab osaks meist.

Elu on kuulamine. Vaikuse, teiste inimeste meie ümber ja eelkõige iseenda kuulamine. Oma südame ja ka oma piiride tajumine. Enda tundmine tervikuna, mitte keskendudes ainult ühele osale. Iga inimene kui saar, mõtlen tihti, kui vaatan inimesi. Nende keskpunkt ja piirid. Kui vaiksed üksiklased, kes on eraldatud millestki suuremast. Olemusena lihtsalt üks tükike maad, mis on eraldatud suuremast. Ja me oleme. Täiesti ise ja tajume oma keskpaika ja loodetavasti oma piiregi. Sest nii nagu iga suure väärtusega siin maailmas, tuleb ka piiridega käituda ettevaatlikult. Tuleb hoida oma piire tugevana, et mitte saada üheks maaga. Selleks, et jääda endaks, tuleb seda ka olla. Kuid piire liialt kindlustades võime kaotada kõik. Oleme kui üksildased asustamata saared, mille kallastele mitte keegi kunagi ei jõua. Kus mitte keegi täpselt ei tea ega oska ka kaugelt otsustada, mida tuleks oodata. Kas jäädagi üksikuks või lubada ka kedagi teist sellele oma saarele peatuma? Küsimus, millele vastamiseks tuleb leida kesktee. Vastus peitub kuskil saare südames, kindlasti nii on. Ja kui oma piiride peal kõrvad ja oma hing avada, siis kuuleme, mida tuksub meie süda ja mis hääled kostuvad mujalt - sealt, kus on teised saared. Teised elud.

Elu on eemalolemine, et siis jälle tagasi igatseda. Eemalolek on vahel nii vajalik selleks, et tulla kord tagasi. Teha nn restart, et saada aru, kui õnnelik on tegelikult olla kodus. Ma naudin hetkel eemalolemist. Tunnen end igati hästi, sest tean, et siis saan kord tagasi tulla. Ja nautida kõike seda, millest tavaliselt inimesed ei tea. Tunda rõõmu kõige pisematest asjadest, mida muidu ei tahtnud märgata. Nüüd on see käes ja ma märkan. Elu on minemine, olemine ja tagasitulemine. Ärkamine, tärkamine ja uuesti märkamine.