Ood suvele

Suvi hakkab tasapisi otsi kokku tõmbama, nii uskumatu, kui see ka ei tundu. Istun oma aias nii palju kui võimalik. Kuigi suve algustes on midagi joovastavat, uudset, põnevat, lootusrikast, siis ei vahetaks ma seda praeguste tummiste ritsikahelinaid täis suveõhtute vastu. Ees terendab uus kooliaasta, uued seiklused ja üks suurimaid hoovõtte elus. Praegu astun siin kindlal pinnal ja ahmin endasse viimaseid hetki, mis lasevad mul kord lennata.

Suves on nii palju juhtunud, et selleks pole sõnu. Praegu olen lihtsalt ja puhkan. Teen plaane veel viimasteks suveseiklusteks, kuigi hinges tean, et kogetud ilust see üle ei saa olla. Saan olla üksnes piiritult tänulik, et on olemas nii kaunid inimesed, puhtad piagad, ausad mõtted. Ja need on kõik mu ümber ja ei lõpe.

Unistan viimasel ajal üha rohkem. Istun oma õunapuu all ja loen Tammsaaret. Võtan enda jaoks aega.

Aias on praegu ilmatumalt põnev aeg. Kõik on valmimas. Tomatid, suvikõrvitsad, porgandid. Toitumine pole aastaringi jooksul ühelgi korral nii lihtne kui praegu. Kõik on olemas, tunnen end sõltumatult. Maale oma kodu rajamise soov on ületanud igasugused mõõtmed. Kord tuleb see aeg, kui saan astuda oma, päris oma koduverandale.

Minu lemmikpuu romantilises suvekleidis

 Sattusin üle pika aja jälle vaatama üht videot, millest õhkab just nimelt seda suve, mida minagi tunnen.